Sain möödunud pühapäeval oma triatloni ristsed. Nimelt toimus Võrus üks lühemat sorti distantsiga üritus, mis mulle esimeseks prooviks sobiv. Distants oli 300 m ujumist, 13 km ratast ja 3 km jooksu.
Esialgu pidasin enda tugevaimaks alaks ratast, kuna seda on viimasel ajal saanud rohkelt teha, ning nõrgemaks ujumist, kuna seda pole õieti üldse teinud. Jooksu taset eeldasin keskpäraseks. Tegelikkuses oli aga kõik teisiti.
Ujumise osa toimus Tamula järves, pinnaveetemperatuur oli 26 C mis oli positiivne asi, teisalt oli aga vees palu vetikaid, mis korralikku tõmmet segasid. Stardi ajaks aeti kogu punt rinnust saati vette, kuna suurem osa kaasvõistlejates tundusid olema vanad triatlonhundid, sättisin end pigem massi keskele või isegi tagumisse otsa. Ei tea, kas just sellest tingitult, aga ujumisdistants läks rahulikult, keegi roninud mulle ega ma ka kellelegi teisele väga otsa. Kuigi tavaliselt räägitakse, et seal massis ujudes võib mõnikord päris tugevaid lakse vastu päid-jalgu saada. Aasta tagasi ei olnud 300 m ujumine minu jaoks mingi väljakutse, pigem oli see soojendus ots. Praegu oli aga tehnika vigane ja taganttuulega tekkiv lainetus ei teinud asja ka kergemaks. Lisaks on võrreldes basseiniga avaveekogus keerulisem õiget suunda hoida, pole mingit joont põhjas milles järgi ujuda, pigem peab iga paarikümne meetri tagant pea veest välja tõstma ning end taas õigesse suunda sättima
Peale ujumisetappiVahetusalasse jõudes, hakkas eelmisest pingutust pea ringi käima, tasakaalu säilitamiseks istusin igaks juhuks maha. Nii ma siis püüdsin justkui purjuspäi rattaetapiks riideid ja jalanõusid selga panna. Kuigi tegijad soovitavad enne triatlon kodus vahetusalas tegutsemist harjutada, et liikumine oleks võimalikult kiire, jätsin mina selle tegemata. Õnneks ei läinud minust sel ajal vist keegi mööda või siis käis mul pea ikka veel nii palju ringi ei näinud, mis kõrval toimub. Vahetusalast jooksin välja 23. ajaga ehk siis 5:33 ( kokku oli 57 osalejat). Võitja aeg oli siin 4:04.
Järgnev rattaetapp oli minu suurim läbikukkumine. Kuigi enne starti oli mõte, et ehk võiks laenata maanteeratas, võtsin lõpuks puhtast laiskusest ikka enda maastiku ratta kaasa. See oli aga suur, väga suur viga. Kuigi distants oli vaid 13 km, kaotasin siin oluliselt aega võrreldes teistega. Lisaks, kuna triatlonis pole tuulessõit lubatud, pidin kogu tee ilma varjuta rühkima.
Rattaetapile suundumine
Peale jalgratast läbisin vahetusala kiirelt, panin ratta hoidjasse, vahetasin rattakingad botaste vastu ning haarasin kaasa varem valmis pandud geeli. Siiski oli hullem juhtunud juba sõidu ajal, rattaetapi vaheaeg oli mul alles 51. ehk võrreldes ujumisega olin kaotanud 30 kohta. Minu aeg oli siin 34:54, võitjal see eest 22:36! Nüüd tagantjärgi tundub ulmeline, et ma võrreldes teistega nii aeglaselt sõitsin, justkui polekski varasemalt ratast sõitnud.
Kuigi eeldasin oma jooksutaset keskmiseks, on see mulle võrreldes teiste aladega vähem meeldivam. Pulss oli õnneks rattasõidu ajal alla kukkunud, nii et sain alustada vähemalt mõistliku tempoga. Siin õnneks minust enam keegi mööda ei läinud, vastupidi möödusin ise ühest nooremast poisist ja väsinud noorikust. Kuna aga ma arvasin, džentelmen ei hõiskaks selle peale, et jookseb mööda jalutavast tüdrukust, ergutasin teda jooksma. Kuna mul on ju alles esimene triatlon, siis oleks tal ju nadi mulle kaotada. See aitas tal vist raskest hetkes üle saada ja nii ta lõpetaski minust oma 50-100 meetrit eespool. Jooksu etapi aeg oli mul jällegi natuke parem 14:16 ehk siis 42. koht
FinišÜldkokkuvõttes platseerusin 48. kohale 57 osaleja seas. Ametlikud tulemused on näha siit. Kuigi koha pärast ma sinna ei läinud, oli natuke hasarti ikka. Selgus, et isa-poeg Valdid olid rajal, kes mul õnnestus üldjärjestuses enda seljataha jätta. Koht kohaks, peamine on, et mu esimene triatlon jättis positiivse elamuse ja andis indu ka järgmiseks korraks.
Kui satub jälle mõni sobiv kuupäev või huvitav üritus, siis võiks kindlasti veel osa võtta ning pikemas perspektiivis võiks meile siis Sprotttidesse ka „triatloni“ teema tulla.
