Võistlus viidi läbi Väätsal, paar kilomeetrit Türist Paide poole. Esimene fail oli juba enne Tallinnast Kosele jõudmist, kui avastasime, et olime oma ainukese kompassi maha unustanud. Peale pikka otsimist sain õnneks tänus sugulussidemetele uue kompassi, siiski etteruttavalt võin öelda, et seda ei läinudki meil vist üldse tarvis.
Start anti meie rajale 22:20, meie meeskonna stardi numbriks oli 366, hinnanguliselt 150-160 kolmeliikmelist võistkonda. Esimene ala oli kanuu, vaja oli läbida Pärnu jõel ca 8 km. Algus oli suhteliselt kaootiline, kui ikka väikesele jõele korraga nii palju kanuusid lahti lasta, siis sujuvast sõidust on asi kaugel. Sama lugu oli orienteerumisega, kogu mass liikus üksteise järel ja punkti asukoht määrati teiste liikumise, mitte niivõrd kaardi järgi. Siiski distantsi peale mass hajus ja edaspidi oli tarvis ka juba rohkem kaarti jälgida ja sai sõita ka oma tempot.
Kanuule järgnes hinnanguliselt 16 km jooksu mööda Pokumaad, see oli tõesti raskesti läbitav maastik, vaid esimesed ja viimased paar kilomeetrit olid mööda teed jooksu, kõik vahepeale oli jõeäärne raskesti läbitav maastik. Kuna kogu mass jooksis väikeste juppidena üksteise silmaulatuses, siis tekkis kõige selle pika heina vahele üks mahatallatud teerada, mis hõlbustas jooksu. Siiski oli tuli mitu korda ette mudasse vajumist ja muud sellist. Minu jaoks tegi jooksu osa kõige põnevamaks siiski kolm korda üle jõe ujumist. Tegemist oli mõnes kohas 10-15 meetrit laia ja sügava jõega, kus tuli tõesti ujuda. Jooksu etapi lõpetasime vist umbes kella 2 paiku öösel.
Viimane ja kõige kurnavam, oli jalgratta osa. Kauri sõnul oli see oma 50 km pikk, mul sai endla kella aku poole peal tühjaks, seega saan tagant järgi vaadatavaid 35 km läbimist, kuid nüüd tagantjärgi arvestades võiski see kogu pikkus 50 km kanti jääda. Enne võistlust oli mu peamine hirm, et varustus ei pea vastu, võrreldes paljude teiste võistlejatega, oli mu ratas ikka vana. Sai see ju ostetud keskkooli millalgi. Seega ons ee juba oma 11 aastat vana. Vaatamata selle, et teinud on selle Fisher, mitte Scott või Cannondale, on ta ilma korraliku hoolduseta vastupidanud ega öelnud ka sel võistlusel üles. Siiski on tal ka paar puudust - tulenevalt nii esi- kui ka tagaamordist, on tema väntamise kasutegur väiksem kui tavalisel rattal, kuna pool jõust läheb õõtsumisele. Kuigi pean mainima, et nii on ka mugavam. Teiseks kaalub see ratas kuradi palju. Kokku võtvalt oli rattasõit võrreldes teiste aladega suhteliselt nüri, vaheldust just liiga palju ei ole aj kõrvale vaatamise asemel peab jälgima rohkem eessõitja tagarehvi, et mitte rõuku panna. Kuskil punktis kohtasimegi võistkonda, kelle üks liige oli tuulessõitmisega või kuidagi muud moodi kukkudes murdnud rangluu.
Finišisse jõudsime 6:20 hommikul, kokku kulus meil raja läbimiseks 7:55, millele lisandus 1:15 trahvi lisa 2 punkti eest. Kokkuvõtvalt saime 94. koha 146 lõpetaja sees. Peamine ülesanne sai täidetud, läbisime raja edukalt ja ilma vigastusteta. Lisaks tegime ära ühele tuttavale võistkonnale - Valusate Jalgade Spordiklubi - võistkond, mis koosneb palju kõvematest sportlastest kui meie, aga õnn oli see kord meie poolel.
No comments:
Post a Comment