Kristi: maratonieelne pikk trenn [216]

Täna sai Pirita teel ja Lillepil tehtud pikk maratonieelne trenn, et saaks jälle tunde sisse, et kuidas on 42km sõita. Jalgadega oli kõik korras, aga palavus muidugi tahtis maha niita. Sai ilmselgelt valitud ka kõige palavam ilm, mis minul viskab alati pulsi üles. Alguses üritasin ilusti hoida oma kuni-158 pulsigraafikut, aga peale 20km läks juba raskeks ja pulss jäi 160ndatesse. 30ndatest alates aga püsis 170 kandis. 36km peal tahtis palavus juba päriselt maha niita, nii et kodutee oli väga raske. Seega on minu lootused eelkõige sellel, et 12ndal ei tule palavat ilma.

Hooaeg on sel aastal olnud nõrgavõitu, laiskusest on trenne vähe tehtud saanud. Seega hetkel hooajal kokku 216km rulluisku. Samas võimalust veel paar kuud on, et eelmise aasta skoori ületada ja 500km ikka kokku saada.

Lauri: vees

Täna oli Püünsis korralik 7-8 m/s tuul, mina ja mu 13ruudune lohe. Ülim mõnu!

Tegin kahetunnise sessi. Selle aja peale jõudsin proovida pöördeid mõlemal halsil. Sain  mõlemas suunas liikudes hakkama, lihtsalt siledamat vett on tarvis et laula nina ümber vahetada  väikese hüppega saba peal. Suuremad hüpped tulevad jätkuvalt vaid vasakul halsil välja. Sain mõned päris mõnusad ja pikad õhulennud. Suuremas osas vajusin peale maandumist vette, kuid mõned tulid ka välja, nii et sain hooga edasi sõita. Vahepeale sain loomulikult ka paar kukkumist teha ja hiljem lauda mööda vett otsida. Korra isegi  lohisesin pikalt kõhuli mööda vett lohe järel  ja siis jällegi lauda  lainete vahel otsida. Paremal halsil on kuidagi väga vägisi pressimine, liikumist ei saa paika ja laud on vees kinni justkui naelutatud. Vaatasin videost järgi, äkki teen ma seda kõik liiga aeglaselt, vaja on järsemalt vastu tuult kantida ja kiirelt lohe seniiti viia. Praegu võta mul kogu manööver ehk liiga pikalt?

Tuul kukkus ära ja  üks viimane lohe on vaid veele jäänud

Organiseerisin oma purjelaua kama merelinna, kuid arvestades viimaseid lohe emotsioone  kaldun hetkel rohkem lohe poole. Eks näis mis suvi toob, praeguse lohega pean suuri tuuli kaldalt vaatama, selleks ajaks peakski purje masti otsa ajama. 

Lauri: hüppa ringi

Lõpuks ometi sain pika surfi päeva teha, taat oli selleks puhuks ka korraliku ilma sättinud. Ilm oli ehk isegi liiga hea, tuult oli rohkem kui küll ― pidevalt puhus 10m/s ja puhanguti paugutas isegi rohkem. Minu 13 m² oli sellise tuule jaoks liiga suur. Õnneks oli Priit töö sinna paika jätnud ja oli kohal enda 7ruudusega. Tegime vahetustega sõite, nii et sain vahepeal puhata, teiste hüppeid vaadata ja kaasa tehtud võileibu süüa.

Esimese sessiooni proovisin uue lohega tutvuda ja rahulikumalt võtta. Teiseks ja kolmandaks vahetuseks olin juba tunde kätte saanud ja võisin hakata hüppeid proovima. Vaatasin möödunud nädala pikalt Youtube i videoid ja püüdsin kuivalt tehnika pähe õppida, et siis nüüd kõik vees järele proovida. Kui pööramisega olen saanud paremal halsil sõbraks, siis hüpetega on vastupidi ja seal tulid need vasakul halsil rohkem välja. Kuigi paremal halsil sõites sain päeva kõrgeima õhulennu, ainult et siis kukkus laud jalast. Ise kõrgust hinnata ei oska, aga eks seal vist paar meetrit võis olla. Õhus rippudes ja alla vaadates jõudsin veel pikalt loota: „Palun, palun oleks siin sügav vesi, et oma jalaluid siia ei murraks.“ Õnneks oligi. Sain küll kerge matsu aga ehk on see ennetus, et liiga tormakaks ei lähe. Päeva jooksul sain vast nii 5-6 korralikku õhulendu, kus kõik käis nii nagu mõtlesin ja tahtsin teha. Kuigi suuremal osadel proovidest tuli vasakul halsil midagi välja tundusid need "hüpped" juhuslikud, paremal halsil aga ei saanud eriti laudagi veest välja. Tundub, et tegin kõike liiga aeglaselt ja lohe seniiti liigutamine ja kantimine ei käinud üheaegselt. Nii juhtuski tihti paremal halsil, et õhku tõusmise asemel jäin hoopis seisma ja vajusin vette. Kokkuvõtvalt siiski korralik ja tulemustega 6tunnine sõidupäev.

Kaur: vorm paraneb

Eile tegin kahe tunnise pika jooksu. Rada oli sama, kus jooksin 8 aprillil. Seega hea võrdlus vormi kohta - moment kus olin treeninud suts alla kuu vs olukord, kus peale maratoni juunis põhiliselt puhkasin ning nüüd juulis siis olen jälle vaikselt liigutama hakanud.
Distants: 20km
Aeg (juuli/aprill): 2:02 / 2:08
Pulss: 138 / 157

Eks väike vahe tuleb ka sellest, toona oli just maha sadanud õrn kiht lund. Natuke muutis see ehk Aprillis jooksmist raskemaks. Tore tõdeda, et vorm on siiski suve keskpaigaks paranend mitte taandund.

Eelmisel nädalal sai oma selle aasta esimesed kolm lohesõitu tehtud. Ilm oli suurepärane, täitsa mitte-eestilik: päike paistis ja tuul puhus. Ootan järgmist kaunist surfiilma.

Mis siis veel suvel tehtud? Orienteerumist on tulnud ette viiel korral (sh üks kord koos Lauri ja Raikoga). Kui igal nädalal käia, võib ehk isegi mingi tunne tekkida, et igal etapil ei korda samu vigu. Asimuudiga liikumine tuleb vahest täitsa välja, kuigi enamasti panen siiski veidi mööda. Jooksutreeningute vahelduseks tundub see siiski väga tore tegevus. Samuti ka rulluisutamine, mida Hiiumaal kahel nädalal korra olen cross-traininguna teinud. Ainult ratas on unarusse jäänud, aga sel nädalal kavatsen veidi rohkem väntamisele keskenduda.

Kaur: Orienteerumine

Note to self: lühikesed püksid ei ole metsaspordi jaoks!

Lauri: Ratastega lohe

Blogis on jälle rahulikum aeg, keegi vist väga võitlemas ei käi ja juunikuu oli niikuinii pigem jalgpalli vaatamine tugitoolis. Aga päris tubaseks ma siiski pole jäänud, tuleb ju proovida ära kasutada iga väiksemgi päikese ja värske õhu saamise võimalust, mis meil siin paari kuu jooksul antud on. Sellegi poolest  jätan jooksmise sel suvel teistele. Kevadel tehtud paus on veninud plaanitust pikemaks ja las venib veel.... äkki nii sügiseni. Vahelduseks on päris mõnus mitte joosta, jalad saavad trampimisest puhata. Selle asemel tegelen suuremalt jaolt rattasõidu ja surfiga.

Ratta kilometraaži on tänaseks kogunenud nii 1200 km kanti. Ei ole ehk suurim saavutus rattasportlasele, aga minu arvestuse järgi märgatavalt suurem kilomeetrite hulk kui varasematel suvedel. Valdava osa sellest olen läbinud maanteerattaga Tallinna lähiümbruse teid läbi kammides. Võrreldes jooksuga  on see oluliselt huvitavam, saab ühe trenniga palju rohkem uusi kohti näha kui ühe tunniajase lippamisega. Pühapäeval  näiteks tegin kodu ja Vääna-Jõesuu otsa ( ca 63 km; 2:20), nii et Väänas ka korra meres ujumas sai käidud. Alati külm Vääna-Jõesuu vesi oli päris heaks jahutuseks palavale ilmale. Garmini pulsikell on remondis, nii siis on asenduseks Suunto. Suurt statistikat selle tulemusel ei ele teinud, olen vaid püüdnud teha nii 2-3 tunniseid trenne jättes pulsi 130 kanti. 

Katariina kai 06.09. Autor Surphy

Selle suve tõeline hitt aga on lohesurf. Ei tea, miks ma nii kaua selle vastu põiklesin, aga see on pagana mõnus! Eelmine aasta alustades tundus ilmvõimatult küll raske, aga nüüd on triibutamine juba päris nauditav ja möödunud reedel tegin juba prooviks esimesi hüppeid. Tehnika pole veel selge, nii et ma täie kindlusega ei tea, kuidas neid teha, aga lennata on hea. Eks võrreldes purjelauaga on seal ka neid miinuseid, alates pikkadest liinidest ( ca 20 m nöörid, mis minu ja lohe vahel on), mille külge vees alati vetikad jäävad ja mis mul tihti sassi lähevad. Samas aga isegi need tunniajased sasipuntra arutamised on seda naudingut väärt. Selle lustimise kõrval poel ma kahjuks sel hooajal oma purjelaua varustust veel välja võtnudki.  Peaks ikka korragi suvel ka purje märjaks tegema ja laua vette viima. Kuigi nii lohe kui laud on omamoodi toredad on suurim vahe ikka kogu selle kama transpordis. Nüüd siis taban ära kui mõnus on kui kogu su surfivarustus mahub autosse ja sa ei pea igakord ilmatumat koormat auto katusele siduma. 

Teine  positiivne asi on, et lohetamas käies saan ma vähem tünni kui lauaga. Lauaga oli tihti nii, et paistis justkui puhuks päris rahuldavalt (alates 7-8 m/s) aga lauda käima ikka ei saanud. Aga selline mõtetu tiksumine peale koormavedu on nüristav. Eile käisin lohega Püünsis, tuult oli vast 5-6 m/s, aga lohe töötas mõnusalt. Õhtu edenedes kukkus veel ära ehk isegi alla 5 m/s, aga natuke pumbates sai mõnusalt glissata, laudurid aga seisid paigal. Eilne edasiminek oli ka see, et tegin terve tunnise sõidu ilma et lohe oleks korrakski vette kukkunud, kõik pöörded tulid enam-vähem suurte viperusteta välja. Hüppeid jällegi eile teha ei mõistnud, pean vist Youtube’ist natuke videoid vaatama.

Rannas näeme!

Lauri: Valusate Jalgadega Xdreamil (02.-03. juuni 2012)

Ma olen blogi lugejatele võlgu nädalate taguse Xdreami öise etapi kokkuvõtte. Siin see nüüd on - kuna paus on vahele jäänud, siis kõik detailid ei pruugi enam meeles olla.

Kuna ühe võistkonna jagu ehk kolm selli käisid samal ajal kaunist Stockholmi imetlemas, pidime põliste konkurentidega Valusate Jalgade klubist koostööd tegema. Neil oli samuti üks liige läinud maratonile, niisiis olin seekord Egoni ja Urmo kõrval üks Valusatest Jalgadest. Lisaks meeskonna komplekteerimisele oli sel etapil huvipakkuv ka võistluse toimumiskoht. Nimelt oli seekord vaja orienteeruda Valga ja Valka ümbruses ja seega kordamööda nii Eestis kui Lätis. Naabritega koostöö tulemusena oli võistlejate arv samuti suur – rajale tormas korraga 1100 ekstremisti.

Start anti peaaegu lennult. Esmalt koguneti Valgas. Sealt tehti politsei eskorti saatel 18 km pikkune kolonnis rattasõit Läti Vabariiki. Kuskile sinna oli rajatud lätlaste võistluskeskus. Peaaegu kohe kui viimased ratturid olid kohale jõudnud, anti ka võistluse ametlik start. Nüüd puskles kogu see tuhandepealine kolonn jooksujalu Lätimaa ööpimedusse. Esimene punkt harutas aga rahvahulga kohe natuke laiali. Täpsemalt tuli võtta kolm punkti, kus üheski polnud SI punkti. Kirjas aga polnud, mitu liiget peab punkti võtma, seega võis teha järelduse, et igasse punkti tormab ainult üks võistkonna liige. Igas punktis oli kirjas üks rooma number. Ülesandeks oli kirjutada üles kõik kolm arvu, teisendada need araabia numbriteks ning lahutada esimesest teised kaks. Tulemuseks oli võistkonna järgmise jooksuvaliku kontrollpunktide arv. Meie saime vastuseks „5“, mis oli ka korrektne.

Tänu oma heale taktikale ja arvutamisoskusele jõudsime tagasi stardialasse teise (sic!) võistkonnana. Meie ees oli vaid S. Troublemeikar oma võistkonnakaaslastega. Haarasime oma rattad ja hakkasime järgmisesse punkti väntama. Läti metsade vahel sõitmine oli tõeline vaev. Märg liiv oli pehme, nii et ratas vajus pidevalt sisse. Ratastega sõitsime järgmise orienteerumisalani, mille läbimiseks vajalike punktide arvu olime varem välja arvutanud. Märkisime endale vajalikud punktid ja asumise neid hooga võtma. Kahjuks juba esimese punkti juures eksisime ära nii, et jätsime selle vahele ja otsustasime selle juurde hiljem tagasi tulla. Järgmiste punktidega läks lihtsamalt, rahvast oli ka selleks ajaks tagantpoolt juurde tulnud, nii et mõneski kohas panime eesjooksjatele konksu. Peale neljanda punkti võtmist pöördusime tagasi selle juurde, mis alguses võtmata jäi. Nüüd oli peale meie seal veel võistkondi, nii et koos kammides leidsime punkti hõlpsamini üles. Kuna meie jooksutempot oli raske teistega võrrelda, siis võin rattaalasse jõudes 4. kohalt 29. kohale langemist põhiliselt esimese punkti süüks kirjutada.

Järgmine võistlusetapp oli taas ratastel. Kaardil näidatud kümnest punktist tuli valida kuus ning need ära võtta. Jällegi kulges sõit pehmes liivas, lisaks oli kätte jõudnud pühapäeva esimene tund. Metsas oli külm. Siin sain aru, et olid riietusega mööda pannud. Võistluse alguses oli mu seljas kilekas, mis ei lasknud õhku ega niiskust läbi. Palavusest olin alumise särgi läbi higistanud. Nüüd kilekat ära võttes hakkas märja särgiga külm. Tunne oli s..t, orienteerumise peale eriti ei mõelnud, pigem mõtlesin, et hommikul lõpetan kopsupõletikuga. Õnneks olin rajale kaasa võtnud vahetussärgi. Nagu sellest külmatundest veel vähe oleks, pidime varsti tõdema, et olime pimeduses täiesti eksinud. See oli raja raskeim hetk. Külm, pime, võõras ümbrus. Metsaalune oli täis risti-rästi radasid. Võistlejaid liikus igas suunas, selle järgi ennast positsioneerida polnud võimalik. Proovisime küsida teed, kuid ega keegi eriti ei aidanud. Olen isegi varasematel kordadel teeotsijatest tuimalt mööda sõitnud - konkurendid ju. Nüüd aga sain tunda, mis tunne võis eksinuna öises metsas olla. Mul oli ikka veel külm ja selg oli märg. Arutlesin, et kui B rajal peavad meid kõik konkurentideks, siis A raja vennad võiks ehk oma teadmisi jagada. Nii peatasingi ühe võistkonna kinni ja uurisin, mis nad arvavad oma asukohaks olevat. Siinkohal aitäh neile, mis iganes võistkonnaga tegemist oli. Vähemalt saime kätte mingigi suuna ja proovisime uuesti rajaotsa üles võtta. Särgivahetus ja väike söök ning õige suuna leidmine tegi olemise paremaks. Lõpuks võtsime ära ka viimased punktid ning suundusime järgmisele rajaosale. Hiljem selgus, et pimedas ekslemisele kulus meil üle tunni, kuigi ideaalis oleks võinud selle etapi läbida 15-20 minutiga. Kukkusime kolinal 38. kohale.

Metsatöö tehtud, väntasime mööda kruusateed tagasi stardialasse. Rattad tuli sinna jätta ning joosta kilomeetri kaugusele mingi jõe äärde. Seekordne vee-etapp oli teistsugune, võrreldes varasematega. Tegemist oli vist lätlaste korraldatud lõiguga, sõitsime kanuude asemel kummipaatidega. Vahelduseks oli päris tore. Samas oli see jõel sõit ka üsna lühike - kokku neljast-viiest punktist koosnev osa võttis meilt 40 minutit. Arvestades, et kanuusõit pole ei minu, ega ka Valusate Jalgade trumpala, oli see positiivne muudatus. Peale kummipaatide kaldale lohistamist sörkisime taaskord stardialasse. Lühikese jooksu ja paadisõiduga aga paremusjärjestust oluliselt parandada ei suutnud - hommikul kella nelja ajal olime 35. kohal.

Huvitav, et seekordne võistlus oli väga kompaktne ning keerles palju ümber ühe keskpunkti. Igatahes stardialas oli järgmiseks ülesandeks morsekoodi lugemine. Kõrgel posti otsas paiknevalt ekraanilt lasti morsekoodi abil kolmetähelisi „sõnu“. Võistlejatel oli vaja tuvastada näidatavatest kaks sõna. Need kaks pidid olema järgmise valikorienteerumise punktide tähised. Näiteks meie suutsime tuvastada sõnad COW ja BAT. Sarnaseid lühendeid oli seal veel. Nii et kui võistlejad olid need kaks lühendit tuvastanud, võisid nad asuda taas ratastele, et ka neid punkte vallutama sõita. Üks meeldiv asi, mis lätlaste poolt oli organiseeritud, oli leib ja sepik stardialas. Tavaliselt kannan küll geele ja batoone kogu võistluse ajal kaasas, et lisaenergiat saada. Sellist tahket sööki oli väga mõnus vahelduseks närida. 

Ufo? Ei, morsekoodi lugemine. ( Allikas)

Järgneval rattalõigul olime taas üsna kiired. Püüdsin meie väikest kollektiivi ka kogu aeg grupis koos hoida. Nii saaks esimene tööd tehes vedada ning tagumised tuules puhata. Peale valikpunkide võtmist suundus rada tagasi kodumaale. Rattale oli jälle nii palju muda, liiva ja muud soga kogunenud, et käiguvahetus toimus täiesti suvaliselt. Kohati isegi vastupidiselt minu soovile. Lõpuks, viimase punkti juures mõtlesin, et „tonksan“ kannaga käiguvahetajat, et see paremini töötaks. See oli aga ratta tervise seisukohalt saatuslik hoop. Lõin jalaga nii kõvasti, et vahetaja lendas kodaratesse ja kogu süsteem oli õhtul. Kangutasin vahetajat kodarate vahelt välja, et saaks vabajooksugi käima. Teised olid eest ära vändanud, nii et püüdsin neile tõuke rattaga järgi saada. Õnneks ei olnud nad siiski liiga kaugele jõudnud ja said mind aidata. Võtsin Urmo sadulast kinni ja teiselt poolt lükkas Egon seljast. Kaotasime küll tempos ja kaks kohta, kuid vähemalt ei jäänud minu lolluse tõttu võistlus lõpetamata. Tempo oli aga piisav, et olime vahepeal tagasi võitnud mitu kohta, nüüd platseerusime 27. kohal üldjärjestuses.

Pühapäeva hommikul kella kuueks olime tagasi Eesti poolel võistluskeskuses. Jätsime rattad ning asusime viimasele, 2,1 km pikkusele jooksurajale. Mäletan, et eelmisel aastal olin selleks ajaks juba üsna kustunud! Teistega võrdset jooksjat seekord minust polnud, kohati Kaur isegi lükkas. Seekord aga sain tempo hoidmisega hakkama. Vahele veel, et kui terve kevade hoidusin jooksmisest eemale oma hüppeliigese vigastuse tõttu, siis kogu võistluse „töötas“ jalg üsna hästi ja ilma valudeta. Pean ka tunnistama, et enne võistlust võtsin kaks valuvaigistit - ehk oli neist kasu. Kokkuvõttes läks see jooksulõik teistega võrreldes päris nobedasti, vaid kolm võistkonda jooksid selle etapi meist kiiremini. Päris palju oli veel neid jõuvarusid meile hommikutundideks jäänud!

Viimase ja huvitava ülesandena oli autorehvidest ujuva „silla“ ületamine. Lühidalt: kümmekond rehvi oli seotud kokku pikaks reaks ning kaetud kilega. Kõik võistkonna liikmed pidid selle ületama. Liikumisviis oli omal valikul. Oli neid, kes roomasid aeglaselt ja proovisid kuivalt üle saada. Oli aga ka minusuguseid, kes hüppasid vette ja ujusid sillast kinni hoides ja edasi tõugates teisele kaldale. Selline kiire tegutsemine aitas meil natuke tagasi võita kaotatud kohapunkte. Peale silla ületamist oli jäänud vaid finišisse jooks. Ei olnud enam konkurente silmapiiril ega kandadele astumas, nii tegime vaid ühe lätlaste pundiga viimast mõõduvõtmist. 

Ujuvsilla ületamise näide. (Võistleja tundmatu.   Allikas ) 

Peale 8 tundi ja 21 minutit olimegi lõpuks finišis. Küll väsinud, aga tervelt kohal. Järjekordne pikk katsumus läbi öö oli seljataga. Esialgu märgiti meile protokollis küll 21. koht, kuid nüüd peale selgitamist ja trahvide jagamist tõusime 18. kohale. Võistkond Valusad Jalad on küll varasemalt ka kõrgemale kohale platseerunud, kuid minu jaoks on see parim tulemus. Eelmisel aastal saavutasin koos Sprottidega 19. koha.

Järgmiste etappideni on nüüd veel natuke aega. 29. juulil 2012.a. toimub võistlus Raplamaal ja 2. septembril Kiviõlis. Neile osavõistlustele võiksime ikka oma meeskonnaga välja minna.

Uri: Stockholmi maraton

Oma elu esimene maraton on nüüd õnnelikult läbitud.

Ilm oli Stockholmis ootamatult halb - sooja vaid 4 kraadi, vihm ja 12m/s tuult. Vihma ja külma tõttu kippusid jalad veidi kanged olema ning vastuttuule lõigud olid ka ebameeldivad. Aga kokkuvõtte häiris ilm rohkem pärast maratoni kui selle kestel.

Kolleeg Tõnu soovitusel otsustasin starti minna ilma soojenduseta ja lihtsalt selle võrra aeglasemalt alustada. Kuna alustasin täiesti grupi lõpust (stardihetkel polnud ma veel stardikoridorigi pääsenud), siis alguses oli rahvamassis naguiii kõrget tempot arendada.

Nii läksidki esimesed 2 kilomeetrit tempoga 6:15 (eesmärgiks võetud nelja tunni jaoks oli siht-tempo 5:41). Siis edasi minnes õnnestus vahepeal tempot küll kiirendada, aga siis läks jälle aeglasemaks. Ka jalad olid kuidagi kinni ja eriti head tunnet ei olnud. 9. kilomeetri lõpuks oli keskmine tempo 5:51 ehk olin 1.5 minutit juba oma eesmärgiks maha jäänud. Samas pulss oli püsinud ka parajasti alla 150.

Selleks hetkeks oli aga seljataha jäänud ka esimese ringi suurem tõus Langholmsgatani sillal. Peale seda läks enesetunne märksa paremaks ja õnnestus teine käik sisse panna. Järgmised 11 kilomeetrit läks tempoga 5:16. Poolmaratoni läbisin ajaga 1:58:11 ehk olin 4 tunni graafiku ilusti kätte saanud. Umbes siis hakkas ka tasapisi väsimus tekkima, kuid ülidselt oli enesetunne hea ja tundus, et vähemalt eesmärgiks võetud 5:41/km tempot suudan hoida.

Järgmiseks vaimseks verstapostiks olin enda jaoks seadnud 23.4km ehk maksimaalne kilometraazh, mis siiani joostes läbinud olen. Vaevalt sai see läbitud kui tundsin, et parem jala päkk hakkab valu tegema. Kuna jalad olid vihmas ja lompides märjaks saanud, siis hakkasid jalad vaikselt hõõruma juba jooksu alguses. 24. kilomeetriks oli selline tunne, et parema jala alla on tekkinud üks suur vesivill, mis ootab hetke, et katki minna.  Edasi joostes avastasin aga, et kui jooksen parema jalaga paremale kaldu oleval pinnasel, siis jalg valu ei tee. Järgmised 18 kilomeetrit siis otsisingi pidevalt selliseid kohti ja jalg pidas lõpuni vastu.

Edasi hakkas tempo küll veidi langema, kuid püsis siiski alla 5:30/km kuni 30. kilomeetrini. Keskmine pulss oli selleks ajaks tõusnud kuskile 160-163 kanti. Vahepeal leidsin ka kaks tüüpi, kellel tuules istuda. Joostes see tuule efekt pole eriti suur, aga psühholoogiline efekt on tugev. Enamuse distantsist jooksin siiski üksi. Enesetunne oli küllaltki hea, aga kordasin endale, et maraton algab 35. kilomeetrist ja kartsin ikka omajagu, et ühel hetkel hakkavad põlved, puusad või jalad valutama.

Kui 32.2 km oli joostud, siis vaatasin, et kui suudan hoida 5:30/km tempot, siis saan ajaks 3:55. Selle võtsingi uueks eesmärgiks. Kuna umbes siis hakkas ka teise ringi suurem tõus, siis esialgu kiirust tõsta ei õnnestunud, aga intensiivsust küll. Ka pulss hakkas siis juba üle 165 ronima.

Kui tõus oli möödas, siis tundus, et palju pole jäänud ja hakkasin tempot lisama. Lõpuks pidasid vastu nii päkad, jalad, põlved, puusad kui nibud ja kuni lõpuni sain normaalselt joosta. Kui 1.5 km enne lõppu oli raja keskel (sic!) Kristi, kes teatas, et Kaur on 100m kaugusel, siis tuli veel hoogu juurde panna ja viimased 1.8km oli tempo isegi alla 5:00/km. Pulss samas oli juba viimased 5km üle 170 ja viimasel 1.8km lausa üle 176.

Kauri sain küll kätte, aga lõpus oli tal hoogu rohkem. Lisaks sellele startis ta must 50 sekundit tagapool, nii et neto aeg oli tal minust parem. Energiat jätkus lõpuni ja põhieesmärk - aeg alla 4 tunni , sai täidetud. Enesetunne oli hea (kuigi Kauri poolt kirjeldatud eufooriat ma ei kogenud). Võiks täitsa kaaluda kunagi veel joosta.

Tulemust analüüsides võib öelda, et positiivne oli see, et suutsin joosta tõusvas tempos. Ehk oli algus isegi liiga aeglane. Näiteks Kaurile kaotasin lõpuks 48s, aga juba esimese 15 kilomeetriga olin 4:51 taga, sealjuures esimese 10 kilomeetriga 4:02.

Suured tänud lähevad Kristile ja Margotile, kes raja ääres ergutasid! See andis uskumatult palju indu juurde.

Statistiline kokkuvõte:
Aeg (neto): 3:54:42 (tempo 5:34/km)
Koht (meeste hulgas): 5055
Pulss: Keskmine 156, maksimum 183

Kaur: Stockholmis maratoni jooksmas [328]

Maratoniks treenima hakates lugesin mitmelt poolt, et seda läbides tekib ühel hetkel eufooria, nagu oleks pilves. Eelmise aasta sügisel tehtud trennides nii pikkade jooksudeni ei jõudnud, et oleksin saanud seda kinnitada. Oma pikimal 30km treeningul hakkas ehk mingi tunne korraks tekkima, aga see möödus suht kiirelt ja asendus väsimusega. Nüüd, olles läbinud täispika maraton 42 195 meetrit saan aga kinnitada loetut - tundsin kaks korda tõelist kaifi, võiks isegi öelda et kaotasin aru. Milline normaalne inimene saaks peale 41km joostes läbimist rõõmustada nii, nagu võiks ehk meeletu: "See on tehtud! Ma sain sellega hakkama!" Endal tegelikult kondid valusad, väsimus keres ning käed külmast nii kanged, et energiageeli pakendi avamiseks peab kasutama hambaid...

Õnneks möödus see tunne kiirelt, sest joovastusest raputas mind välja selja tagant tulev reibas hüüatus: "Tere Kaur!" Raiko, see oli täiesti ootamatu! Esimene mõte oli, et mis pagana moodi siis nii on, et Raiko tuleb ja jookseb must mööda - poolmaratonil ma ju edestasin teda. Teine mõte oli aga meeldivam - "Kuramuse lahe! Kui palju on neid inimesi, kes saavad maratoni lõpetada kõrvuti sõbraga, kellega koos nad selleks valmistusid!". Nii me siis lippasime hambad ristis viimased 1,2km, kuniks jõudsime staadionini ning andsin kämblaga laksu vastu Raiko selga: "Ära tegime!". Minu kaasaelamist mõisteti, aga valesti: Raiko sai aru, et tahan vist teda kõrvaldada, sest vastas sellele oma korda müksu ja spurdiga. 300m enne lõppu tundus mulle siiski, et ei saa lasta sõbral üksi finišijoont ületada ning lõpusirgel olime jälle koos. Ajaloolilest hetkest siis ka väike jäädvustus - minu ja Raiko ühisest pingutusest pilt, kus ilmed reedavad, et fotograaf ei palunud kaamerasse naeratada ning mille autoriõiguste omastamiseks ma vist sel korral kukrut 500 SEKi võrra ei kergita (või kes teab, äkki on see seda väärt?)

Teile kõigile (jah Henno, tegelikult mõtlen sind), kes te veel mõtlete, et kas võtta kätte ja teha ära - siis ärge rohkem kahelge. See emotsioon on seda väärt. Kahtlen, kas teise, kolmanda või ükskõik mitmenda maratoni lõpus samasugune tunne tekiks, sest esimene kord on kahtlemata eriline. Selle tundmiseks peate selle aga ise järele proovima.

Peaks nüüd analüüsima enda jooksu, neid 42,195 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus aega 3:53.54 ning lõpetanud 11344 mehe hulgas sain 4952 koha (vähemasti esialgsete tulemuste põhjal ). Esimesed 0-5-10km oma rütmis joosta ei õnnestunud - mass oli nii tihedalt koos. Vahepeal pidi möödumiseks kiirendama, siis aeglustama ja kellegi teise tempos tiksuma. No suva - üldlõikes oli keskmine kiirus enamvähem: 5.30-5.26 maratoni kella järgi. Eesmärk oli aga alustada 5.20ga, seetõttu hakkasin vaikselt tempot tõstma, mis tähendaski, et vahemik 10-15 sai läbitud päris hea keskmisega - 5.14. Kilomeetritel 15-20 oli mu kella järgi tempo ikka veel hea, aga siis sai aur otsa ning sääred hakkasid valu tegema. 22 kilomeetril põikasin läbi rohelist risti kandvast telgist ning neelasin kaks paracetamol'i, mis ehk mingil hetkel ka mõju avaldas, sest sai uuesti valult ümber jooksmisele keskenduda. Jõud oli aga siiski raugend ning tempo kukkus mõnel kilomeetril isegi 6.00ni. Enesetunne paranes jälle kuskil 30nda km paiku ja eriti hea hakkas u 33,5km, kui jäi selja taha tõus sillale - 500 meetri jooksul 30m üles ronida ning 13m/s külg ja vastutuult taluda. Tunne oli selline, et maraton on nüüd vaid vormistamise küsimus, vaid 8 kilomeetrit veel. Ehkki need 8km olid pikad, siis see tunne ei petnud - ca 45 minuti pärast oli kõik läbi. Miks tuli tempo langus? Kas tõesti see, et kolme nädala jooksul peale TMi poolmaratoni läbimist, tegin vaid 4 jooksu, millest pikim 8km?

Data. Kell näitas mu distantsiks koos väliskurvide läbimise ja stardieelsete meetritega 43,08, endomondo kalkuleeris mu datast mulle uue maratoni tippmargi - 3:49.55. Kella data on üldse veidi erinev maratoni omast - keskmine kiirus maratoni lehelt 5:33 vs kell 5:24. Keskmine pulss oli kuskil 155-160 kandis, lõpuks muidugi tõusis (viimased 2 km 167 ja 170).. ka kaloreid kulus selle meeletu pingutusega vaid 3072. Kurat - see on vaid pool kilo halvaad!

Lauri: peale finišit

Stardieelne osa sai räägitud eelmises sissekandes, seekordne kirjatükk keskendub sellele, mis toimus võistluspäeval. Siiski, luban kohe endale ühe tagasipõike. Nimelt eelneval õhtul tegin veel kuiva trenni ja harjutasin ratta sisekummi kibekiirelt vahetada. Olgu tänatud Youtube i videod ja kodused jalgrattad.

Nii nagu eelmine aasta tegin soojenduse sellega, et väntasin kodust Aura keskuse juurde, kuhu võitluseks stardikoridor rajatud oli. Kohale jõudsin piisava varuga, nii et sain igaks juhuks ka teise tagavara sisekummi endale osta, soojendusriided pakihoidu panna ja VIPide alas paar puuvilja põske pista.

Tänu eelmise aasta tulemusele sain startida juba eestpoolt. Kui võistlusele lähetus anti, kulus üle stardijoone jõudmiseks vaid poolteist minutit võrreldes eelmise aasta kolmega. Linnast välja sõites hakkasin kohe endale sobiva kiirusega gruppi otsima. Siiski linnapiiride sees oli mass küll veel nii koos, et seal midagi konkreetset välja ei kujunenud. Läks aega vast ehk kuni jõudsime Külitsele kanti, kui tekkis punt, kuhu pidama sain jääda. Minule harjumuspäraselt olin selle tegevuse käigus jälle juba alguses pulsi üsna kõrgeks kütnud.

Nüüd, grupis olles, sain aga vahel rahulikumalt sõita ja pulssi aeglustada. Vahepeal olime jõudnud juba Elvasse, kus oli esimene joogipunkt. Kuna mul oli kaasas kaks pudelit spordijooki ning selles punktis sai juua vaid topsidest, ei hakanud isegi aeglustama, kütsin grupis täie rauaga mööda. Ratas jooksis üsna hästi, nii et grupis sõitmisega polnud mul mingit probleemi, kohati oli vabajooks nii hea, et pidid laskumistel äärde võtma, et eesolijatest mööda veereda. Nii võtsin 44. km nõuks ka korra gruppi vedada. Kui ma aga järjekordsel langusel ette sööstsin ja samasuguse hooga järgmist tõusu võtma hakkasin, olin üksi. Nii nagu eelmine aasta, olin vist liiga kiirelt hoo üles tõmmanud? Kas asi oli minus, või oli teistel tahtmine väiksem, ei tea. Igatahes võtsin hoo väiksemaks ja ootasin teised sõitjad järgi. Edaspidi ma initsiatiivi enam üles ei näidanud, oli seal suures grupis teisigi tormajaid omajagu.

Natuke edasi, enne Palupera kandis nägin esimest kukkumist. Just napilt enne minu sinna jõudmist. Järsus 90 kraadises kurvis oli kurvi välisosas meeste pundar, kes teab mis põhjusel. Järgmises Palu joogi punktis vahetasin välja mõlemad enda joogipudelid. Vahe peale veel lisaks, et sõidu ajal tegin plaani tarbida kõige pealt ära oma batoon. Olin selle eelnevalt kodus parajateks tükkideks lõiganud, et seda rajal mugavam tarbida oleks. Sellest jagus kuskil tunniks. See peale hakkasin võtma geele, umbes iga tunni aja tagant üks pakk. Neid oli mul aga rohkem kui tunde, nii et viimase võtsin üsna pea selle eelnenule, tegin seda oma 10 km enne lõppu Reola ristis.

Tagasi sõidu juurde. Olime vahepeal jõudnud juba Otepääle, sealsed tõusud hakkasid gruppi lõhkuma, nii jäin ka mina teistes maha. Proovisin alguses üksi, kuid ei saanud lähemale. Siis tekkis väike kolmik tundsin, et minus pole päris jõudu seda väikest meeskonda vedada, kuid hoidsin hambad ristis teistel end sabas. Mõtlesin, et parem mõned minutit kõva pingutust ja valu, kui et jään üksi ja kaotan aega ja veel rohkem jõudu. Nii rassisime kolmekesi nii, et saime eesolijad kuskil Sihva ja Ilmjärve vahel kätte. Nüüd sain jälle natuke suure pundi tuules sõites puhata. 

Jäädvustus rajalt ja  võistluse  kokkuvõte. 

Ilmjärvele joogipunkti jõudmine  tähendas, et olime läbinud pool rajast. See läbitud,  kukkus tempo väga maha. Kui muidu kõikus see keskmiselt 35-40 km/h vahel, siis nüüd oli see kuskil 20 peale. Seltskond arutas, et ilmselt oli kõigil tegemist söömisega, nii et tempolt võeti mõneks ajaks tähelepanu. Mõne aja pärast aga hakati taas kiirust lisama. Võrreldes raja esimese poolega oli tagasi sõitmine aga mõne võrra raskem. Rajale oli tekkindu juba rohkem tõuse, kus mõnelgi korral tuli sadulast tõusta, et end kiiremini tõusu tippu saada.

Järgnevatel rajaosadel oli ärevamateks hetkedeks kaks kukkumist, esimene neist toimus kuskil 88. km peal. Kui suures grupis kaks tüdrukut omavahel hakkama ei saanud ja rattad keset asfalti keerasid. Hea, et kohe dubleerivaks karjumiseks läks „Kukkumine!“ „Kukkumine!“, nii jõudsin piduritele vajutada ja end asfaldilt püsti ajava tüdruku ees napilt seisma jääda. Mingi omavaheline arusaamatus toimus ka kuskil peale 90 km kandis, kuid sealset ma täpselt ei näinud. Kuulsin vaid järjekordset karjumist. Eks mul ka endal juhtus paar ohtlikku olukorda, kuna grupp, kus sõitsime oli tõesti suur, vast nii sajameheline või suuremgi. Ühe korra sõitsin eessõitjale vastu tagaratast ja teine kord pääsesin eessõitja pidurduse peale napilt käiguvahetajasse sõitmisest.

Kui Tartu silmapiirile kerkis, hakkasid esimesed spurtijad ka juba grupi eest põgenema, vähemalt nad proovisid seda. Kuigi ega ei paistnud, et nad väga kaugele jõudsid. Kui maantee peal oli hea lai sõita, siis linnas läks kitsamaks. Ringtee tänaval oli ratturitele jäetud üks sõidu suund kahe rajaga. Vanglast möödudes läks olukord juba üsna närviliseks, nii et mõned kibelesid grupist möödumiseks sõitma isegi mööda liivast teeperve. See oli aga vale valik, auklik ja libe teeosa võtsid oma. Möödus vaid hetk, kui esimene takerdus ja ülejäänud tal külakuhjaga otsas olid. See peale prooviti teiselt poolt, seal jäi aga keegi aeda kinni ja tekitas järgmise puntrasse takerdumise. “Kukkumine!“, „Kukkumine!“ oli tunne nagu jookseks Pamplona linnas härgade eest, jumala eest saaks vaid eluga finišisse.

Kuigi tundsin lõpus veel jõudu spurtimiseks, lasin pigem kohati vabajooksu ning püüdsin viimased kilomeetrid kindla peale ilma kukkumiseta finišisse jõuda. Eesmärk sai täidetud, nii finišisse jõudmises kui ka ajas. Minu uus parim tulemus on nüüd 137 km distants alla 4 tunni. Lõpuks murdisin end ka esimese  1 000 sisse!

Kokkuvõtteks on see suurepärane tulemus. Parandasin oma tulemust eelmise korraga koguni üle poole tunni. Nii suurt hüpet enam kindlasti ei suuda järgmisel korral teha. See eeldaks juba jalgratturiks hakkamist, küll aga võiks mõnede minutite või kümnekonna jagu tulevikus aega lihvida küll...

Kokkuvõte ja võrdlus eelmise aastaga

                                     2012        2011
Stardi nr                        1201        1802
Distants(km)                  137          135
Aeg                               3:53:53     4:26:26
Keskmine kiirus (km/h)  35            30
Koht finišis                     929         1343

Tunne on nii hea, et tahaks veel korra rajale.

Lauri: Enne starti

Rattaralli stardini on jäänud vähem kui kümme ja poolt tundi. Kõik ettevalmistused peaks olema tehtud ja eelmise aasta tähelepanukud rajalt tookordsest blogi sissekandest meelde tuletatud. Enne võistlust jõudsin rattaga sõita ca 420 km. Võrreldes eelmise aasta 180 on see küll märkimisväärselt rohkem, kuid peaministri 2 900 km kõrval jällegi armetult väike läbisõit.

Igatahes lähen homme hommikul ületama eelmise aasta tulemust neli ja pool tundi, kuigi distants on see aasta 2 kilomeetrit pikem 137 km. Samas on rada pööratud teistpidi, mis pidi tähendama, et see peaks olema lihtsam. Plaan on toidupunktides söömiseks mitte seisma jääda, aeglustan vaid pudeli vahetuseks. Söögiks võtan kaasa neli geeli ja ühe batooni. Tuleb vaid loota, et rehv ei purune ega kukkumist ette ei tule.

Väledat jalga ja head sõitu!

Uri: Viimane pikk jooksutrenn enne Stockholmi [206]

Tegin viimase pikema jooksutrenni enne maratoni. Otsustasin (Kauri nõuandel), et viimase kolme nädala sisse ikkagi 3-tunnist jooksu jätta ei tasu. Seega tegin ka eile 2 tundi rahulikus tempos. Kokkuvõttes võib öelda, et 2 tundi jooksmist on probleemivaba. Aga mis sellest edasi toimuma hakkab, sellest pole õrna aimugi.

Statistikat:
Aeg: 2:02
Dist: 17.5km
Tempo: 6:59/km
Pulss: 131

Edaspidi tulevad siis lühemad ja kergemad trennid.
Maratonini on jäänud täpselt 10 päeva.

Uri: Esimene rulluisusõit, Rapla Rull

See aasta on jooksu aasta. Seega pole uisule eriti aega leidnud. Aga EMT Rullituuri etappidel tuleb ikka käia, kui saab. Nii tegin laupäeval selle kevade esimese uisusõidu - 11 km rahulikus tempos.

Ilmselgelt sellise läbisõidu pealt maratonile minna oli veidi ettevaatamatu. Esimesed 7km olid jalad väga ebakindlad. Lasin grupil eest ära sõita. Teisel 14 km ringil läks enesetunne juba paremaks ja vahepeal vedasin ise gruppi, et eessõitjatele järgi jõuda. 

Edasi istusin aga grupi tagaoses ja ootasin lõppu, kuna kuskile kedagi püüdma minna nagunii ei olnud. Enesetunne oli mõnus, pulss langes vahepeal alla 140-gi. Paar-kolm kilomeetrit enne lõppu aga hakati tempot peale kruvima ja siis tuli järgmine vähese treenituse viga välja - jõudu oli, aga jalad ei osanud kiiremini liigutada. Mõnda aega püsisin grupis, aga siis olid jalad nii kinni, et pidin laskma grupil minna.

Kokkuvõttes meeste arvestuses 102. koht, mis on kõvasti kehvem kui eelmise aasta etappidel.

Distantsi aeg oli 1:37:17 (oma kella järgi), GPS järgi distantsi pikkus 43.2 km.

Nüüd siis tagasi jooksulainele - Stockholmini on jäänud 12 päeva.

Kaur: ettevalmistused Stockholmi maratoniks [264]

Maratoni ettevalmistusaeg hakkab varsti lõppema. Mingil hetkel tegin ascisi portaalis endale treeningkava (mis polnud mul muidugi ainuke, vähemalt 2tk oli neid veel + Raiko oma), mis tähistas selle nädala algusest uude faasi jõudmist - puhkus, lõdvestumine, laadimine maratoniks.. sel nädalal olen kahjuks sellega liigagi aktiivselt tegelenud, sest luuümbris hakkas peale teisipäevast lõdvestustreeningut oma olemasolu intensiivselt meenutama.

... Asicsi plaanist aga veel. Ülesehitus on tore ja värviline, markeerides ära erinevad treeningufaasid - pre-conditioning, getting faster (tempojooksud), going further (pikemad tempojooksud kombineeritult - nt 9km tempot + 13km rahulikku), race simulation (ehk siis kõige pikemad jooksud eeldatava maratoni ajaga), tapering off (puhkus, lõdvestumine, laadimine maratoniks) ja peale maratoni veel  4 nädalat recoveryt.. Asicsi programmi pikkus on 12-33 nädalat (koos recoveryga), minu plaan tuli 13 nädalat (sh 3 nädalat recoveryt) mille peale asics soovitas ümber mõelda, kuna ettevalmistuseks jäi liialt vähe aega... Sprotid on aga jäärapäised ning plaanist tuli siiski kinni pidada, sest eesmärk vajab täitmist. Asicsi kilometraaž plaani lõpuks on 479km. Tänaseks on mul 264km täis, maratoniga koos koguneb ehk 350.. ca 100km siis miinust.. Kõige lõpuks pean siis ütlema, et plaanist pole kinni pidanud vaid järginud lihtsalt üldist jagatud know-how'd - pühapäeviti pikk jooks, nädalas üks tempo jooks ning üks lõdvestav jooks.. enesetunne on siiani paranenud iga nädalaga, oluline on ka märkida, et puhkusepäevadel on selles kõiges oluline roll :)

Ettevalmistuse krooniks oli siis kontrolltreening-võistlus Tartu Maratonil. Stardist juba Raiko rääkis, et tempo tundus mulle kohe liiga kõrge. Soojenduse tegin maru viletsa ning isegi Raiko tõdes, et järgmisel korral peab põhjalikumalt sellega tegelema. Kuskil kolmandal kilomeetril jäi Raiko aga maha, minu mõtted olid, et kiirust 5:00 lõpuni säilitada. Udupeana olin ma oma kella muidugi maha unustanud, seega jooksin rajalt ja enesetundelt saadava info põhjal. Päris adekvaatselt sai hakkama ning distants oli ju ka kõigest 23,4km.

Kangutan koos Mardiga üle Elva jõe silla. Lõpp tundub ilgelt kaugel

Kui maratoni alustasin Raikoga, siis rajal tutvusin veel kahe pühapäevasportlasega. Esimene sobiva tempoga jooksja oli Joosep, kellega koos möödus ca 8km, kuni peale eelviimast TPd otsustasin tempot veidi tõstma hakata. Veidi peale seda ilmus aga selja taha Mart, kellega koos siis lõpuni jooksime, mina koguaeg jäneseks. Paha see aga polnud, sest ähkimine kuklas sundis raskel hetkel pingutama. Positiivsena mõjus see, et mitte väga kiire alguse tõttu (kui välja arvata need esimesed kaks kilomeetrit) oli energiat lõpuni ning alates kolmandast TP-st tulid inimesed koguaeg selg ees vastu. Poolel teel olin ca 750, lõpus siis 594-s.

Seekordne 1:54:17 jäi mu parimale (2010) küll veidi alla 2min alla (1:52:32), aga enesetunne oli kordi parem, ettevalmistusele kulutatud jooksukilomeetreid kõvasti rohkem. Kahe aasta tagusele ajale kaotasin põhiliselt just alguses (üheteistkümnendast kilomeetrist lõpuni tiksus kaotust kakskümmend sekundit). Tulemusega jäin igal juhul rahule ning lähen maratonile jälle veidi julgemalt vastu.. TM pani ka järgmistele sihtidele mõtlema. Uutest maratonidest ma väga ei fantaseeri, ent sügisel võiks ju Tallinna SEB poolmaratoniks linnukese kalendrisse panna?

Lauri: valmistun ralliks

Sel aja kui Raiko ja Kaur mööda Lõuna-Eesti metsasid möödunud pühapäeval kablutasid, tegin mina rattasõitu. Ilm oli ilus ja kiiret polnud kuhugi, seega tegin pikema sõidu enda maastikurattaga. Esialgu mõtlesin rongiga linnast kuhugi Kehra või Tapa suunas sõita ning sealt siis tagasi vändata. Kahjuks aga Ülemiste peatusesse jõudes oli rong juba läinud ning järgmiseni oli oma tunnijagu aega. Seega otsustasin niisama linna ümbruses ühe ring teha.

Võtsin suuna Tartu poole. „Kiirtee“ äärt mööda sõitmine tundub mõnele ehk hirmutav oma suure liikluse tõttu. Tõesti kohati ehk oligi pühapäeva õhtule kohaselt palju liiklust, kuid teistpidi hindasin seda teed paremaks kui suvalist maanteed. Esiteks on seal sõiduradade ääres omajagu palju ruumi rattaga sõita ja teiseks eeldasin, et purjus peaga sõitja väldib seda teed, kuna tõenäosus politseipatrulli siin kohata on üsna suur. Seega vähene joodikute argument kaalus muu üles, on see loogiline või mitte igatahes tulin terve rattaga tagasi. Ah jaa, lisaks on mul seljas ka erkkollane helkuritega kilekas, nii et päris nähtamatu ma loodetavasti pole, kui just teeäärsesse kraavi, kullerkuppude vahele, poleks kukkunud.

Algus läks libedalt, kerge taganttuulega oli kiirus 30-35-km/h vahel, kohati langustel isegi kõrgem. Kuna mu pulsikellal on vist eluõhtu kätte jõudnud, tuginen andmete osas ratta kompuutrile. Igatahes kodust Kose-Risti hamburgeriputkani on ligikaudu 46 km. Minnes kulus selle vahemaa läbimiseks natuke üle 1,5 tunni. Kohale jõudes tegin 5 minutit pausi ja asusin tagasi teele. Sel suunal oli aga tuul vastu, küll mitte tugev tuul, vastasel korral oleks pigem hommikul loetama läinud. Samas aga piisav tuul, et mu kiirust oluliselt vähendada, nii et keskmine jäi pigem 22 km/h kanti,  kohati kukkus see isegi 16 km/h peale. Nüüd, kui jalg oli niigi väsinud ja tahtmine koju jõuda aina kasvas, kulus mul tagasi väntamiseks üle 2 tunni.

Pühapäevane trenn kokku marsruudil kodu-Kose-Risti-kodu oli ca 90 km ja selle läbimiseks kulus umbes  4 tundi. Võrdluseks maanteerattaga tegin mullusel rattarallil samaajaga 135 km, päris oluline vahe. Õnneks sain just Martini käest jälle selle sama maanteesüstiku laenuks, nii et saan 27.05 toimuvaks Rattaralliks õige vahendiga harjutama hakata. Kuigi praeguseks läbitud kilometraaž on nii väike, et ei tihka seda siia avalikult kirja pannagi.

Rattaralli võistlusvahend

Uri: Tartu Jooksumaraton 2012 [179]

Pühapäeval sai läbitud Tartu Jooksumaraton.
Tulemus oli täiesti eesmärgipärane - netoaeg 1:58:32, ametlik tulemus (bruto) 1:58:59

Jooksu algus läks veidi kiiremas tempos kui plaanitud 5:07/km. Õnneks oli Kaur kõrval ja käskis tempot maha võtta. Tasapisi sain ennast õigesse rütmi, kuid juba esimese tõusu muutis Kaur meelt ja arvas, et tempo on liiga aeglane. Korraks oli mõte, et hoiaks tuules, aga otsustasin siiski oma plaanitud tempole truuks jääda. Niigi oli tempo planeeritust kiirem ja esimese 6km keskmine 5:01/km.

Kui oma eelmises sissekandes märkisin, et 2010. aastal läks pulss esimese distantsipoole jooksul vaid kaks korda üle 170, siis sel aastal juhtus see esimest korda juba teise kilomeetri tõusul ning edaspidi pidevalt kui rada vähegi ülesmäge läks.

Peale 6. kilomeetrit hakkas enesetunne tasapisi raskemaks minema ja 14. kilomeetriks oli mu keskmine tempo langenud 5:06 peale. Sealt edasi tuli aga pikalt langust, mis aitas pulsil taastuda ja tempo jälle üles saada (järgmised kaks kilomeetrit olid tempoga 4:55). 

Võrreldes eelmiste kordadega avastasin sel aastal, et raja peal on päris märkimisväärsed tõusud. Olin otsustanud, et 7km enne lõppu hakkan tempot lisama. Aga täpselt 6.9km enne lõppu oli üks tõus, mis tahtis igasuguse jooksuisu ära võtta. Pulss ronis tõusul 180-ni ja pärast läks tükk aega, enne kui suutsin motiveerida ennast tempot jälle peale kruvima. Praegu avastan, et mingi kõvem tõus pidi olema ka 21. kilomeetril, sest selle olen läbinud ajaga 5:22 (kõige aeglasem kilomeeter üldse).

Kokkuvõttes aga:

Ametlik aeg oli 1:58:59 (2010: 2:07:00)
Kaotus võitjale 42:56 ehk 56% (2010: 50:49 ehk 67%)
Pulss: keskmine 170, max 184 (2010 vastavalt 165 ja 186)

Eelmise aastaga võrreldes võitsin siis 8:01. Kusjuures huvitav on, et esimese 15.6km tuli sellest võidust 7:06, 19.6km peal olin eelmisest tulemusest 8:07 ees ja viimase 4 kilomeetriga kaotasin kuus sekundit. Eks sel aastal sai ühtlasemalt joostud ja jõudu polnud lõpuks nii toorelt üle.

Siiski võrreldes teistega jooksin tõusvas tempos: 5.3km peal olin 840. kohal, 15.6km peal 838. 19.6km peal juba 803. ja lõpuks 783.

Seekord võtsin rajale kaasa umbes liitri jooki vööpudelites, 2 geeli ja ühe Mg ampulli. Tarbisin need kõik ära ja üheski teeninduspunktis peatust ei teinud. Tundus mugav, aga raske on hinnata palju see lisakilo tegelikult tempot vähendas.

19 päeva on jäänud Stockholmi maratonini...

Uri: Tartu Jooksumaratoni kontrolltrenn [149]

Täna koos Kauriga tempojooksu trenn, et kontrollida, mis tempoga pühapäeval jooksma minna.
Distants: 9.14km
Aeg: 50 min
Tempo: 5:28/km
Pulss: 154

Tempo jooks 6km
Tempo: 4:57
Pulls: Keskmine 168, maksimum 178

Selle tempoga joostes, tuleks Tartu aeg 1:56 kanti. Tegelik eesmärk on 2:00. Seega alustan Tartus 5:07 tempoga ja vaatan, kuidas enesetunne lubab. Seni kuni pulss on 170 või alla, võib selle tempoga joosta küll (üle-eelmisel aastal läks pulss esimest korda üle 170 alles 45. minutil ja esimese tunni jooksul üldse ainult kahel korral. siis jätkus lõpuni jaksu kõvasti tõusvas tempos joosta). Kui saaks Tartu 2 tunniga joostud, siis annaks see ka enesekindlust minna maratonil 4 tundi proovima.

Kahjuks stardin Kaurist ja Kerstist ühe stardigrupi võrra tagapool, niiet nendega ei saa isegi alguses koos joosta. Aga ehk ongi siis lihtsam oma tempot hoida.

Uri: Treenitus, ehk treenimise puudus [140]

Jõudsin siis peale puhkust 3 trenni teha, kui tuli tõbi kallale ja tegi jooksmises 15-päevase pausi.
Nüüd võib öelda, et minu osas on blogist saanud uurimus sellest, mis juhtub, kui liiga vähese treeningmahu pealt maratoni jooksma minna.

Teisipäeval ja eile sai kaks trenni ikka tehtud.

01.05
Dist: 9.0km
Aeg: 52min (5:46/km)
Pulss: 152

Lisaks soojendusele ja lõdvestusele tegin 6.9km tempoga 5:37 (ehk siis veidi kiiremini kui 4 tunniga maratoni joostes). Maksimaalne pulss ronis selle käigus 166-ni, mida on veidi palju. Lõigu lõpuks oli ju alles viiendik maratonist joostud.

03.05
Dist: 18.7km
Aeg: 2:00 (6:25/km)
Pulss: 140

Kaur tegi kolmetunnise trenni, mina piirdusin kahega. Keskmine pulss oli pika jooksu jaoks veidi kõrge, aga ka tempo oli tavapärasest väledam.
Jooksu lõpuks andsid põlved ka juba veidi tunda.

Järgmisel nädalavahetusel on Tartu Jooksumaraton (23.4km) ja siis jääb kolm nädalat Stockholmini. Küsimus on, kas peaks sinna vahele mahutama ka ühe 3-tunnise jooksu? On kellelgi soovitusi?

Kaur: Kuu aega maratonini [188]

Puhkuselt tagasi, ei kusagilt mujalt kui Hispaaniast, kus Sprottte viimase kuu aja jooksul kolmes laines nähtud on. Oli väga mitmekülgne puhkus, mille jooksul ka mõne jooksutrenni teha jõudsin. Valencias tuli üks 15km ots, muidu olid lühemad, muu hulgas ka üks 1,5h mäkkejooks. Tore asendus lippamisele oli matkamine - pulss tõusudel ca 130-140 vahel ning laskumistel siis sõltuvalt kiirusest 110-130. Selliseid 3h jalutuskäike sai tehtud kaks. Oli toredam kui lihtsalt joosta.

Järgmise asjana on ees Tartu Jooksumaratoni 23km ning peale seda järgmine start Stockholmis. Ei tea kuhu peaks mahutama pikema, mingi 30km otsa?

Uri: Tasapisi trennilainel [112]

Kaks trenni jälle vahepeal juurde tulnud:

13.04 hommikujooks
Kuna neljapäeva ega reede õhtul ei lubanud sotsiaalsed kohustused trenni teha, siis tuli ennast reede hommikul välja ajada. Sai lühike aga mõnus jooks:

Dist: 6.3
Aeg: 38min (6:08/km)
Pulss: 143

6 min soojenduseks. Tempo: 7:04. Pulss: 121
38 min tempoga 6:08. Pulss: 147

15.04 pikk jooks
Dist: 16.9 km
Aeg: 1:54
Tempo: 6:44/km
Pulss: 129

Täitsa märkimisväärne pikk jooks tuli - hea tempo ja madal pulss. Selgelt küll teisel tunnil tuli hakata tempot langetama, et pulss üles ei läheks, aga keskmised näitajad siiski tip-top.

Täna aga on väike haigusevimm sisse tulnud, eks näis kuidas see treeninguid mõjutama hakkab.