Enne starti tegime plaani, et kohe tormama ei hakka. Nii võtsimegi jooks rahuliku tempo ja lasime suuremal massil endast mööda joosta. Võistlus on ju paar tundi pikk, ega küll me oma koha pika peale kätte võitleme. Nii läbisimegi esimese kolmekilomeetrise jooksu osa kuskil 50.-60. koha kandis. Suurt orienteerumist siin veel ei toimunudki, kuna mass oli veel ühtlaselt koos ja joosti enda ees olija sabas.
Ratta etapile siirdudes tundis, et nüüd on minu kord tööd teha, nii asusin grupi ette otsa et teised saaks tuules sõita. Kuna Kaur oli jooksmisel peamine juhtoinas, siis peale mõna aega eesotsas sõitu tegime Uriga vahetust. Mul ei olnud sel korral ka kaardihoidjat, nii et kui mina jälle ette tööd tegema sattusin siis tagumised juhendasid mind kuhu poole hoida. Pirita tee ääres suutsime hoida päris hea tempot nii 32-35 km/h, metsavahele keerates kiirus küll vähenes, kuid siiski suutsime vaatamata kahele väiksemale orienteerumisveale üheksa km pikkuse ratta osaga oma kümmekond kohta ettepoole tõusta.
Sprotttid nr 227 konkurentidest mööda rebimas
Kuna Sprotttil on see teada olevalt juba kolmas hooaeg, siis ei tekkinud kanuusse hüpates korrakski arutelu, kes kus istub. Uri rolliks on kujunenud roolimehe amet, Kaur teeb keskel kõva kaardi lugemist ja sõudmistööd ja minu ülesandeks on hüpata vette tundmatus kohas, sumbata mudas ja vees ning märgid ära võtta. Nii ei hakanud ma alguses ka pikalt mõtlema, kas teha botased märjaks või mitte vaid kargasin juba kanuud vette lohistades vette. Ei osanud siiski arvata, et jõgi nii kiiresti sügavaks läheb ja lausa vööni sisse vajun, aga mis seal ikka. Vesi oli veel küll kergelt külm, piksese käes liigutades, kuivasid riide kiirelt ära, nii et olnud erilist probleemi.
Kui võrrelda meie kanuu sõiduoskust möödunud hooaegadega, siis võib julgelt väita, et oleme paremaks saanud. Roolimees hoiab oma mõla kindlamalt käes ning sõudjad teevad ka tööd ühtlasemas rütmis, millel tulemusena sõidame suhteliselt sirget trajektoori pidi ning mitte enam nii palju slaalomit.
Kokku oli kanuuga vaja läbi umbes neli kilomeetrit. Kui teekonna esimesse kahte punktini jõudmine oli lihtne, siis järgmiste võtmisel oli juba lõikamise ja eksimise võimalusi rohkem. Esimene neist punktidest rippus silla all. Kuigi mitmed meie ees olevad võistkonnad lasid ühel oma kaaslasel sinna mööda kalda äärt joosta, arvasime me, et punktile ei pruugi ligi pääseda ning otsustasime liikuda punktini kanuuga mööda vett. Kahjuks avastasime, et jalgsi oleksin jõudnud sinna varem ning ilma abita ka märgi ära võtnud, seega kaotasime aega.
Viimasest punktist tagasi vahetusala juurde sõites lugesime kaardilt välja ühe võimaliku lõikamise koha. Valisimegi peavoolust kõrvale viiva kanali, aga oh seda toredust kui peale mõnda aega sõudmist avastamise, et valitud kanal on umbtee. Tagasi pöördumine oleks olnud ilmselge ajakaotus, nii otsustasimegi kanuu veest välja tõsta ja paarsadameetrit mööda maad lõigata. Tagasi vaadates tundub see õige otsust – vedamine oli küll väsitav, kuid sellega võitsime kindlasti aega, mida eelmises punktis kaotanud olime.
Sprotttid kaasvõistlejatel eest ära sõudmas
Peale kanuuala oli lisa ülesandeks paarimeetrise palgiga umbes sajameetrise ringi jooksmine. Palgid olid erinevatest puuliikidest, mis omakorda tähendas, et nad olid eri raskustega. Võistlejail tuli valida välja enda arvates kergeim ja sellega ring ära joosta. Puuliikidest olid esindatud haab, kask, sanglepp ja kuusk. Ma pakkusin, et okaspuu peaks olema kergem kui lehtpuu, seega võiks me valida kuuse. Panin küll vastusega täppi, kuid kuna kuusk on teistes oluliselt kergem, siis see oli mõeldud naistele. Järgmisena valisime kiirelt haava ja tegime oma ringi ära. Nüüd internetist järele uurides, näen tegime jälle õige valiku. Nii kask kui ka lepp on haavast mõnevõrra tihedamad, ehk siis sama mahu peale ka raskemad.
Ma ei tea, kas RMK on toetajana nii suure mõjuga, või on mõni korraldaja väga looduselähedane, aga mingi värk nende puudega on pea igal Xdreami etapil juba....
Peale lisaülesannet asusime taas sadulasse, ning suundusime järgmist huvitavat punkti otsima. Just nimelt otsima, kuna seal samas Pirital, kus talvel suusatamas käime, on mäe sees mingi varjend. Seal pimedas ruumide labürindis tuli taskulambi abiga leida üles üks kahest punktist. Kuna koridoride rägastik oli segane ja rahvast oli palju läks meil seal omajagu aega, et märk üles leida ja sealt välja saada.
Järgnevad seitse km rattasõitu vuhisesime kiirelt läbi. Hoidsime kolmekesi üksteisele tuulde ning vedasime oma gruppi kõik kordamööda, et tempo piisavalt kõrge hoida ja üldjärjestuses oma kohta parandada. Andsin viimasel lõigul kõik, mis jalgadest tuli, nii et rattalt jooksule siirdudes olid jalad päris pehmed. Viimased viis kilomeetrid jooksu polnud mulle just päeva kõige meeldivam osa. Pulss oli päris kõrge ja jalad väsinud, aga kuna lõpuni polnud enam paljujäänud, siis püsisin Uril ja Kauril sabas. Meeskonna vaim oli isegi nii kõva, et võtsime selles osas pärsi mitmele võistkonnale järele ja parandasime oma kohta. Viimasest punktist finišialasse joostes tegime isegi paremuselt teise aja, vot milleks Sprottt võimeline on.
Nii siis uuesti Vabaduse väljakule jõudes tuli meeskonnal hargneda ning igaühel teha üks lisa ülesanne. Kuna Uril oli veel kõige teravam jalg, siis sõitis tema tõukerattaga väikse otsa. Kaur kasutas ära oma ronimisoskust ning tegi väikse ronimisharjutuse. Minule jäi kõige adrenaliinirohkem põnevam ülesanne, hüpata seitsme meetri kõrguselt Vabaduse väljaku põhjas olevale batuudile. Tabamaks batuuti võimalikult keskele, tuli hüpata hooga, nii et see oli jälle hüpe tundmatusse kohta. Tegin trepil ( selline nagu lennukite juures kasutatakse) nii suure kiirenduse kui seal ruumi oli, viskasin seljakoti enda ees õhku ning hüppasin ise järele. Siis sekundimurdosa õhulendu ja maandumine. Võimas! Ei tea, kuidas tõukeratas ja ronimine olid, aga selliseid ekstreemsemaid ülesandeid võiks tulevatel võistlusel veel olla.
Vabaduse väljaku alternatiivne kasutamine
Kokkuvõttes saime sel korral 28. koha. Ehk tuleb loota, et võistluste edenedes paraneb vorm ja paranevad ka tulemused, et sel aastal olla parem kui eelmisel aastal.
Tegin ka väikse graafiku et võrrelda enda liikumist võitajate ja peamiste konkurentidega Viljandi Crew ( eelmisel aastal õnnestus meil neid vist igal etapil võita). Eks siit on ka näha, et meie aegus peamine põhjus on alguse jooksutempos, siis kaotasime neile kõige rohkem. Hiljem on kaotus hakanud aeglustuma või oleme neile isegi järgi hakanud tulema. Eks pikematel etappidel saame neist jälle omakorda mööda.
Kui veel korra ettevalmistuse üle järele mõelda, siis viimase kahe kuu bodypump on täiega asja ette läinud. Ratta ja kanuu etapil oli väga mõnus olla ja jõudu oli küllaga, jooksmine jäägu Kauri või Uri ülesandeks. Mul ringleb peas pigem mõte ehk sel aastal rattarallile minna....
No comments:
Post a Comment