Kristi: Otepää suusalaager [84]

Jõulu ja aastavahetuse vahelisel nädalal sel aastal tegime teoks ammuplaanitud suusalaagrinädala Otepääl. Kuna mu õel on elamine sobivalt Tartu maratoni 60 kilomeetriposti kõrval, siis saab hommikusöögi kõrvale vaadata teisi suusatajaid ja seejärel ise rajale sibada. Ja kuna rajamasina juhiga õnnestub ka vahel kokkuleppele saada, siis on õue peal veel lisaks ka 400m sprindiring, mille pealt on eriti mugav rajaleminek.

Aga senise kolme päeva kokkuvõte siis selline:

esmaspäev 27.12
Aeg: 1:37:17
Rada: Tartu maratoniraja 60-55 kilomeetripostide vahel
Distants: 11km
Keskmine pulss: 180

teisipäev 28.12
Aeg: 2:13:19
Rada: Tartu maratoniraja 60-52 kilomeetripostide vahel
Distants: 17km
Keskmine pulss: 176

kolmapäev 29.12
Aeg: 1:40:57
Rada: Tartu maratoniraja 60-54 kilomeetripostide vahel
Distants: 13
Keskmine pulss: 168

Miskipärast on Garmin seekord pirtsakas ja laseb mul siia panna vaid esimese trenni:

Lauri: Salomoniga sada täis [100]

Müüsin oma eelmise aasta Rossignolid sümboolse hinnaga maha ning tõin endale jõulude puhul koju uued Salomon Equipe 8 Classic suusad. Nädalavahetusel õnnistasin need Lõuna-Eesti radadel sisse.

Reedel käisin Vooremäel, neil radadel sai lapsepõlves kõvasti suusatatud. Nüüdki oli mõnus tuttavatel radadel vanu aegu meenutada, aastate on suusakeskusest saanud küll lihtsalt lihtne radade virr-varr metsa vahel, kuid sellel vaatamata on see endiselt mõnus koht suusatamiseks. Lauget maad on seal ikka päris vähe, pidevalt on kas järsk tõus või pikk langus. Rajaskeemile oli joonistatud 8,2 km pikkune ring, kuid kuna metsa vahel oli osad viidad kadunud, siis esimese korraga suutsin välja keerutada ca 5 km ning teisel katsel 7 km pikkuse ringi.

Suusad olid muidugi imelised, minek on mõnus ja kiire ning mis peamine, piisavalt jäigad, et pidamine valel ajal vastu rajapõhja poleks.

Laupäeval käisin suure söömaga sisse kühveldatud kaloreid Tähtvere ringil põletamas. Libisemine oli endiselt mõnus, hõõrusin natuke pidamist juurde, mis eelmisest korrast maha oli kulunud. Kokku sõitsin 10 km ja selle jooksul tegin nii vahelduvtõuget, paaristõuget kui ainult jalgadega. Vooremäel pikemat rada oli oluliselt põnevam sõita kui siin väikest ringi nühkida.

Kaur: Winter xDream ?

Kas kellelgi on muidu huvi ?

Kaur: vaevaline algus [75]

Selle suusa-aasta algus on suhteliselt vaevaline. Noh, mitte just ilgelt jube, aga midagi rajal kergelt ei sünni. Enesetunne oli sel pühapäevasel sprotttide ühis-karbi-trennis suhteliselt nigel - ehk andis tunda ka eelnev peotuur (ma loodan), mitte lähenev haigus.

Igatahes, eelmisel nädalal sai käidud kaks korda rajal - korra Pirital (14km) ja korra Harkus (16km). Kokku 30 lisakm klassikat, ajaliselt ca 2h 20min rajal.

Kõige hullem on see, et käed on nõrgad. Henno taktika jõusaali ja suusatreeningu kombineerimisest tundub isegi täitsa õige.

Lauri: libiseme edasi [78]

Tänaseks on kogunenud juba korralikud 78 km suuskadel. Eelnevatel aastatel olen sellise kilometraažini alles jaanuari lõpus jõudnud. Edumaa on küll juba mäekõrgune, kuid kaugele ulatuvaid järeldusi ei hakka kindlasti tegema. Sain Uri ja Kristi joonistatud graafikust inspiratsiooni ja panin kilomeetrid ka Excelisse ja tegin oma võrdluse, imeline.

Alljärgnevalt teen lühidalt eelmise nädala kokkuvõtte.

Esmaspäeval oli tavaline jõusaali rutiin ning teisipäeval toksisin viimast korda vollet. Mõneks ajaks jääb nüüd pallimängime minu tegevustest välja. Kolmapäeval sai aga Pirital 10 km klassikat sõidetud, kuna autos olid vanad Visud siis tegin sel korral nendega trenni. Libisemine on neil vaata et isegi parem kui Rossignolidel. Määrde üle võib vist igakord midagi halba öelda, aga laias laastus oli seekord enam-vähem pidamine, libiseda oleks võinud ehk tiba kiiremini. Ei hakanud kaasteelistega samas rütmis rabelema, nii sain enda kohta normaalse pulsi taseme kah.

Distants: 10,8 km
Aeg: 1:07:51
Kiirus: 9,6 km/h
Pulss: 154

Laupäeval tegin Harku ringil kiire vabatehnika trenni. Jalad polnud veel vabatehnika liigutusega harjunud, nii oli veel valu tunda. Libisemine oli seekord parem, kui klassika suuskadega, oli tunda, et pidamisemääre ei tööta vastu.

Distants: 9,5 km
Aeg: 44:09
Kiirus: 12,9 km/h
Pulss: 162

Peale lühikest sõitu tegin läksin otse jõusaali ja tegin seal veel tunnijagu üldfüüsilist. Praegust kava olen juba 2 kuud teinud ja aasta lõpuga saab see läbi, nii et uus aasta tuleb uue plaaniga. Siiamaani on jõusaalis käimine ja suusatamine omavahel hästi läbisaanud, mõlemat olen saanud teha piisavalt, kui siis vaid võrkpalli arvelt. Lisaks on saalitrenn ka vana õlavigastuse lihase alla matnud, loodame et see sinna alla kadunuks jääbki.

Pühapäeval tegime suurema osa Sprottidega ühistrenni Harku ja Trummi ringil. Mina olin jällegi uisutamas, teised klassikasuuskadega. Nüüd on jalad juba vabastiiliga harjunud, ning jalgades polnud mingit valud ega kangust. Klassika rada paistis päris hea olevat, aga uisurada võiks nad küll natuke laiemaks teha, et möödaminekud kiiremini käiks, muidu on kohati tunne nagu Sprotttid karbis.

Distants: 16 km
Aeg: 1:23:43
Kiirus: 11.5 km/h
Pulss: 163

Kristi: Nõmme trenn uue Garmini kellaga [43]

See nädalavahetus sai tehtud veidi pikem trenn Harku ringil - kokku peaaegu 16km. Rada oli mõnus nagu ikka, ehkki Pirita radadele jäi klassikaraja kvaliteet veidi alla. Samas oli rajal muidugi ka palju rahvast ja eks rajad väsivad selle all ka kiiremini. Nõmme ringil on mu ainsaks mureks jätkuvalt Harku ringilt tulles Nõmme staadionile laskumine - pole siiamaani suutnud ikka veel kordagi sealt püsti lõpuni alla saada. Päris laskumise lõpus on kurvis rada alati puru sõidetud ja kuna kiirus on seal kõige suurem, siis libisen ikka nii nagu ilmselgelt enamik minu ees :S

Lisaks käisime neljapäeva õhtul Pirital tavapärast 7,2km ringi tegemas - rada oli täiesti perfektne, suur kummardus rajameistritele. Eriti ilusti oli korda tehtud Kloostrimetsa pool jõge olev kurviga laskumine, mis eelmisel korral oli pea täiesti jäine, aga nüüd täiesti korraliku lumekihiga kaetud.

Täna sain esmakordselt katsetada ka oma uut Garmini GPS-iga kella, mille jõuluvana varakult ära tõi. Mind ikka huvitab, et miks nende kellade GPS-id on oluliselt täpsemad kui Nokia SportsTracker - samas muidugi oli Nokia mul sõidu ajal taskus ja seal ei pruugi GPS-levi olla nii hea kui käe peal. Aga igatahes võimaldab Garmini edev programm ilusaid iframe tekitada, ainult quick-view andmeid ei lase muuta.

Nete: treeningplaanist [47]

Nagu lubatud, panen kirja, mismoodi mul üks talvine nädal välja võiks näha.

• 2-3 x suusatamist, sellest 1x võiks pikk ja rahulik olla, 1x võiks ka mingeid intervalle vms vahele teha, et nuiaks ei läheks.
• 1x üldfüüsiline jõutreening. Olen sügisest käinud TÜ spordiklubis mitmekülgsuse rühmatreeningus, see sobib ideaalselt.
• 1x jooga, pilates vms rahulikum värk
• Lisaks võiks 1x nädalas teha natuke jõudu spetsiaalselt kätele-õlgadele, sest need on mul nagu keeduspagetid - pehmed, jõuetud, peenikesed. Ja annavad suusatades end valusasti tunda. Ma ei ole end siiani kokku võtnud ja sobivaid harjutusi otsinud. Võite midagi soovitada!

Eks paistab, mis sellest ideaalplaanist alles jääb. Sel nädalal olen suure entusiasmiga alustanud, tehtud on:

• 2 x suusatamist. Vabastiil, mõlemad ca 1 h, tempo vastavalt 10,4 ja 11,4 km/h, pulss 162 ja 157 (see viimane on minu kohta juba normaalne).
• üldfüüsiline jõutreening

Lauri: Rada pole, pidamist pole [40]

Kaur ja Nete kurdavad, et Tartus pole lund, Tallinnas on lund nii palju, et rada ei leia üles.

Selle nädala teinepool on kerge tervisliku tõrke tõttu pigem passiivne olnud. Täna aga mõtlesin teha kerge sõidu Pirital. Puhkepäeval polnud rajal traktorit käinud, uut lund sadas aga aina juurde, nii polnud ka korralikku jälge. Lahtise lume tõttu omakorda ei olnud mul mingit pidamist, seega läbisin 3,5 km ringi peamiselt paaristõugetega. Käed ja kere said korralik trenni ja pulss kõikus ka pigem 160 peal, nii et plaanitud kergest trennist ei tulnud midagi välja, pigem oli see väline anaeroobne sessioon. Pärast sellist satsi oligi hea jõusaali kuukaardi hüvesid kasutada ja sealses saunas lõõgastuda.

Tänaseks sõiduks võtsin oma vanad Visud välja, kuna mullu soetatud Rossignolid on liiga pehmed. Ei teagi kuidas, kas sai kohe ostmisel liiga pehme valitud või on odav värk kvaliteedis järele andnud. Peaks vist endale jäigemad lauad vaatama?

Nete: suusahooaeg avatud [25]

Tartus on lumeolud kraadike kehvemad olnud ja kunstlumest rada sai valmis umbes nädalake tagasi ning nüüd sadas lõpuks tänu kurikuulsale Monikale maha ka korralik looduslik lumevaip.

Suusahooaja avasime Indrekuga aga hoopis eelmisel laupäeval Tallinnas Harku radadadel. Tonksisin ema suusaga klassikat, aeg 1.18, distants 12,9 km, kiirus 10 km/h ja keskmine pulss 163. Pulss nagu esimesel sõidul ikka - natuke kõrgevõitu. Ega enesetunne ka kõige parem polnud, klassikasamm ei tundunud sugugi loomuliku liigutusena. Rajal olles mõtlesin, et sel aastal küll Tartu maratonile ei trügi. Muidugi läks see hiljem "meelest" ja registreerisin ennast pikale maale ära, Indrek muidugi ka :)

Täna tegin Tartus Tähtveres-Dendopargis vabastiilis tiiru, aeg 1.04, distants 11,1 km ja keskmine pulss jälle 163. Nagu Kaur juba mainis, oli rada pehme ja lumine, lisaks olin nädala sees ka viirusega maadelnud, nii et enesetunne polnud parim ja ka uisusamm ei tundunud loomuliku liigutusena.

Lisaks natuke ka sellest, mis sügisel toimunud on. Kahetsusega tuleb tõdeda, et eriline põhjaladumine see polnud, paraku oli trenn liiga katkendlik. Kord-paar nädalas sai sörgitud või rulluisutatud (kui ilm kannatas), kord nädalas olen üritanud ka üldfüüsilises jõutrennis käia. Lisaks hooti sõudeergomeetrit, joogat ja pilatest. Avastasin ka, et päris mõnus on teha pikemat matka sel moel, et 5 min jooksmist, 5 min käimist. Pulss püsib paremini madalal, väsimus ei tule peale ja jalad ei lähe tuimaks (nagu puhtalt kõndides). Võttes oma sügisese "ettevalmistuse" kokku, jäi järjepidevusest puudu. Tuleb vist talveks konkreetne plaan ette võtta. Ma olen üks igavene plaanimajandaja ja see ehk motiveeriks. Panen plaani ka kirja, et vähemalt kord nädalas kannan blogis oma "saavutused" ette :)

Kaur: Dendros klassikat [45]

Nädalavahetusel sai käidud Tartus. Plaan oli sõita küll nii laupäeval kui pühapäeval ent rajale jõudsime vaid viimasel. Täna ennelõunal veetsime tunnikese Tähtvere spordipargi ja dendropargi radadel. Kokku tiksus kilomeetreid täis 10, keskmiseks pulsiks 144, enesetunne pigem keerukas kui kerge. Rada oli ka pehme ning võrdlust põhjaosariikide suusajälgedega veel ei kannatanud. Viimastel aastatel tundubki see selliselt olevat - siis kui Tallinnas juba mõnusad suusakuurorti rajad sees, siis Emajõe Ateenas ikka veel jälg pehme. Kliimavahe, mis muud.

Igatahes - uuel nädalal tahaks 2-3 korda kilulinnas ka metsa alla jõuda. Kel rattaid, see kutsugu kampa!

Uri: Natuke liiga kiire trenn [33]

Seekord oli minek kuidagi eriti hea nii libisemise kui pidamise poolest. Rada oli lihtsalt üliheas korras. Ja kui tõusude peal veel üks suusataja hakkas taga sõitma ja kuklasse hingama, siis lihtsalt ei saanud tempot alla.

Seega siis 11.6km trenn pulsiga 158 ja keskmise kiirusega 12 km/h. Keskmine pulss Pirtita rajal võiks ikka sinna 150 kanti jääda.

Kristi: Tartu Maratoni 31km distantsile regatud [14]

Kasutasin veel sooduka aega ja regasin end ära Tartu Maratoni pooldistantsile. See asi on nüüd vähemalt korras. Plaan siis minna jälle ellu jääma ja ennast 3h-le ligemale saama. Kui see talv nüüd nii ilus püsib, nagu ta seni olnud on, siis võib ehk ka viisaka kilometraaži alla saada.

Seni aga kokku saanud alles 14km, mis muidugi on rohkem kui eelmisel aastal samal ajal. Kui täna õhtu suudame end Uriga kokku võtta ja ühe tiiru Pirital ära teha, siis on kõigi varasemate aastate (ehk siis 2 aastat minu suusakarjääri) detsembrikuud ületatud. Rihin end siis vähemalt 200km täis saama enne Tartu maratoni. Võib-olla teeme Uriga selleks ka mini-suusalaagri Otepääl mingi aeg - hea on omada õde, kel maja 500m kaugusel maratonirajast.

Aga nädalavahetus läks meil sedakorda spordi jaoks täiesti luhta ja seetõttu on vahepeal aint üks suusasõit Pirital tehtud. Tegin ära terve 7,2km ringi - klassikarada oli metsa vahel ok, aga lagedal ühelt poolt lund täis tuisand ja teiselt poolt uisustiili-inimeste poolt puru sõidetud. Kloostrimetsa pool jõge oli rajal paar üsna karmi laskumist - see kõige karmim kurviga järsk laskumine oli isegi praeguse lume paksuse juures suudetud paari koha pealt täiesti jäässe sõita. Veidi tuuline oli kah. Aga hea tunne ja sõit oli ikkagi - suusatamine kohe on üks mõnus sport!

Rada: Pirita klassikarada
Distants: 7,2km ring
Aeg: 1:02:30 - ca sinnakanti (sh paus nätsu mahakakkumiseks suusa alt)
Pulss: pulsomeeter jäi maha

Kaur: Pirita klassika ja Nõmme vaba [34]

Eile tegin Pirital esimese klassikatrenni. Alguses tundus, et on ilgelt mõnus minek ja lahe suusatada ent esimese 7,2km ringi lõpuks oli see tunne kadunud. Lisaks veel siis üks väike ring.

Trenni alustasin väikese soojendusega, st sõitsin kuni sillani suusakeppideta rahulikus tempos: so siis 12 minutit, 1,6km ja 129 pulss, tempo 8km/h. Järgnevad 9 km oli keskmine pulss 154 ja tempo 12,9km/h. Kokku 54min suuskadel.

Laupäeval tegin Harku ringil 2 ülemist tiiru. Kuna kell ära suri, siis ei oska eriti midagi öelda, peale selle, et maru raske oli :) Aeg siis ca 1h 30min.. kokku ca 16km ?

Edit: Õhtu käes, mõtlesin, et kirjutan veidike veel. Mõnus on ju võrrelda treeninguid eelmise hooajaga. Mingeid päris järeldusi ei anna esimeste trennide pealt teha, aga kuu aja pärast peaks küll selge olema, mis seis on täna ja mis seis aasta tagasi.. .Seda võib aga siiski öelda, et aasta tagasi polnud sel ajal veel suuski alla saanudki.. Ligi kaks aastat tagasi sai tehtud aga siia blogisse esimene sissekanne, kus kirjutasin, et novembris tegin esimese lumega kaks suusatrenni. Üks neist on mul siiamaani meeles, sest olin ostnud just endale need ülilühikesed vabatehnikasuusad, Rossignoli EVO-d. Rajal oli hullult inimesi, rada oli vaid Nõmme spordibaasi ümber alumisel osal.. 1-2km pikk. .. kitsas.. mööda ei mahtunud... ja mu suusad libisesid tookord eriti hästi.. Või vähemalt selline on mälestus.

Eelmise aastaga hakkan siis võrdlema Jaanuari alguses.

Edit 2: Vanu sissekandeid edasi lugedes selgus, et mäletasin siiski valesti:) Evod ostsin hiljem ja siis sõitsin hoopiski kunstlumest rajal. Esimest suusavärki eriti ergalt ei mäleta siis.

Uri: Pirita 11.6 [22]

Eile Pirital. Rada oli küll kohati veidi täis tuisanud või uisutajate poolt katki sõidetud, aga samas libisemine oli parem kui eelmisel trennil, niiet ka keskmine kiirus tuli suurem. Eriti mõnus oli libiseda Pirita suure ringi tagumisel sirgel, kus 900m sirge läks pulsiga 143 ja kiirusega 13.2 km/h.

Distants: 11.6 km
Aeg: 1:02
Kiirus: 11.3 km/h
Pulss: 151

Lauri: [20v+17k=37]

Tänaseks läbitud 20 km vabas- ning 17 km klassikalisesstiilis.

Eile tegin Harku ringil selle aasta esimese klassika sõidu. Nii nagu esimest korda vabastiiligi sõites, oli see peamiselt liigutuste meelde tuletamine ja tunnetuse kättesaamine. Esialgu tegin tööd peamiselt ülakeha ja kätega, vaikselt sain aga ka jalatõuke meelde tuletanud, et kiiremini ja sujuvamalt edeneda. Kodus sai aga vähe pidamist alal pandud, nii et täie jõuga ei saanud ikka jalaga suusa peale suruda. Kokkuvõtteks tuli siiski mõnus ja pikk trenn, pulss jäi ehk pisut kõrgeks, kuid see tuleneb vast peamiselt kohmakast liikumisest.

Distants 16,7 km
Aeg 1:32
Keskmine kiirus 10,8 km/h
Keskmine pulss 159, max 172

Täna oli väljas oluliselt soojem ja päiksepaistelisem kui eile, nii mõtlesingi et kasutan päeva ära Pirital suusatamisega. Eelmine õhtu oli küll kujunenud pikemaks, aga mõte oli tehe vaid kerge vabastiili trenn. Võrreldes eelmise päevaga Harkus oli Pirita rada kehvem - rada oli kitsas, eriti veel tänase rohke suusatajaskonna jaoks. Suur rahvamass ei lasknud ka väga rahulikult kulgeda, nii kargaski pulss lakke ja arvestades väsinud keha tegin vaid pooletunnise sõidu.

Distants 6,4 km
Aeg 33:55
Keskmine kiirus 11,3 km/h
Keskmine pulss 166, max 180

Uri: Esimene suusk [10]

Eile Pirital siis esimesed 10km suuskadel. Alustasin hooaega kohe klassikaga, kuna ka rada oli väga heas korras selle sõidustiili jaoks. Sõitsin mõlemal pool jõge ja proovisin hoida enam-vähem rahulikku tempot. Keskmiseks pulsiks tuli 153.
Kiirus oli 11.1 km tunnis, mis on täpselt keskmine suusasõidu kiirus läbi nende 500km, mis ma olen läbinud suuskade ja Garmin GPS seadmega.

Esimene suusatrenn siis sel talvel märksa varem kui eelmisel kahel aastal. Ehk hoiab ilma ja saab juba detsembris ilusa suusapõhja loodud.

Kristi: selle hooaja esimene suusasõit tehtud [7]

Eile õhtul käisime Pirita radadel selle hooaja esimest suusasõitu tegemas. Suusatamine on ikka üks mõnus spordiala - liikumine on selline mõnusalt libisev. Päriselt ei aita muidugi kaasa esimese 5min peal enda kinni tõmbamine - aa no see oli ilmselt selline "esimest korda karjamaal" efekt.

Mina esilagu sõitsin Pirital ainult linnapoolsel jõe kaldal. Raiko käis teisel pool ka ja seal olevat ka täitsa ilus rada olnud. Järgmine kord peab minema sinna poole ka uurima.

Kasutasin teist korda ka edukalt oma Nokia sports-trackerit. Nokia arvates andsid 2 ringi kokku 7,84km. Peaks üle kontrollima kusagilt, palju ta ikka päriselt on. Ja siis oleks veel vaja, et Nokia end lisaks Polari pulsomeetrile ka Suunto pulsomeetriga ära liidestaks.

Rada: Pirita klassikarada
Distants: 7,84km (2 ringi linnapoolsel jõekaldal)
Aeg: 53:47
Keskmine pulss: 178

Kaur: suusad ja kurguvalud? [8]

Julgen üle 100 aasta üles näidata südikust ning avaldada siin kohal oma treeningkokkuvõtte:

- mitmeid kordi roninud seina peal

- üks kord käisin suusatamas ja sõitsin 8 km.

Tubli või mis?

Jama on aga selles, et täna hommikul ärkasin ja kurgus oli nii tuttav pakitsus. Kurguvalu!

No ajab ikka veidi viluks küll meele kui peale esimest suusasõitu kohe hingamisteede hädad end tunda annavad.

Peab ikka neid saalitrenne edasi tegema ehk rohkem kaljuronimist harrastama.. Täna jäi see muidugi paraku vahele.. kahel põhjusel: esiteks pole meil enam autot.. ja teiseks pole meil veel autot. Nii, et kui keegi tahaks hullult kaljuronimist proovima muga tulla, siis ma oleks rõõmus küll :)

ps. kas keegi oma saab 9-3 ei taha mulle müüa? (vist pöördusin jumalate poole:)

Lauri: lumel [14]

Suusahooaeg on alanud! Ei ole vist varem Novembris nii mõnusat suusasõitu veel saanud teha. Eelmisel aastal oli esimene sõit alles 26. detsembril, seega tänavu lausa kuu aega varem.

Sel nädalavahetusel tegin suusad lumiseks. Eile käisin Tartus Dendropargis. Võtsin kaasa mõlemad, nii vabastiili kui ka klassika suusad. Kuna rada polnud masinaga sisse sõidetud ja korralik klassika rada puudus, nii siis lasingi käiku uisusuusad. Esimesed paar minutit kulus sellele, et meelde tuletada kuidas suusaklambrid kinni käivad. Päris lootusetu tunne tekkis, proovisin nii jõu kui kavalusega, aga ei saanud kinni. Peale pikka vandumist tuli meelde, et uisusuuskadel tuleb kätega mingi lõks lahti teha ja alles siis jalg klambri vahele panna. Rajal olles oli alguses probleeme tasakaaluga, teise suurem jama olid valutavad jalad. Huvitav, et esimestel kordadel uisusuuskadel olles on jalalabad ja sääred päris valusad. Ehk on asi saabastes või ei kasuta ma muul ajal neid lihaseid nii intensiivselt, aga peale paari kilomeetrit oli sõit päris ebameeldiv. Kuna rada oli ka kohati päris mullane, siis piirdusin esimesel korral ühe 6 km pikkuse ringiga.

Täna käisime Kauri ja Krissuga Harku ringil. Tallinna lumeolud on võrreldes Lõunaga ikka hoopis teised. Kogu rada on korraliku lume all, nii et suusapõhjade pärast ei pidanud muret tundma. Tänane sõit oli säärtele juba oluliselt parem, kuigi saapas oli jalal ikka ebamugav ja valus. Ehk sai liiga paksud sokid jalga pandud, järgmine kord proovin teist varianti. Lisaks uisule tegin vahepeal ka ainult paaristõukes sõitu, jõusaal annab end vaikselt tunda – tõukes oli piisavalt jõudu ning kätes ja keres polnud küll mingit väsimust tunda. Igatahes sõit ja hilisem saun oli väga mõnus.

Pulss oli nii eile kui ka täna pisut kõrgem kui võiks, mõlemal päeval oli keskmine 157. Samas võtan neid kui sissejuhatust ja vaiksema pulsiga trennid algavad alates järgmisest korrast.

Registreerisin end just põhiüritusele ära. Maratonini on jäänud 84 päeva.

Lauri: rattad

Käisin täna intervall spinningus, ruumitäis naistreeningkaaslasi ajas pulsi vahepeal üpris kõrgeks. Sellele vaatamata oli aga mõnus ja ka piisavalt raske trenn, järgmisel korral küll peaks oma rattakingad jalga panema, korvis kippusid jalad loksuma. Muidu aga peaks sellist intervalltrenni jõusaalile vahelduseks edaspidigi vähemalt korra nädalas harrastama.

Tänane lumi viis mu mõtted talvisele trennile, et kas peaks midagi eelmise talvega võrreldes muutma. Üks asi oleks küll, sel aastal tahaksin lisaks suusatamisele jõusaalis ka käia, aga selleks peaks vist mingi plaani tegema. Kui keegi oskab head nõu anda kuidas jõusaali ja suusatamist ja ka töölkäimist kombineerida teha siis andku teada!

Lauri: esimese lume trenn

Tänase kepikäimist Pirital võib tõesti esimese lume trenniks lugeda, kuna rahet ja lund sadas nii tihedalt, et maa oli valge. Lisaks niisama kepitamisele tegin tõusudel klassika imitatsiooni, et õiged liigutused jälle meelde tuleks. Õnneks oli vahepeal pisut selgemat ilma ka, nii et sai keskmises tempos 7 km läbi matkatud. Kustutasin kellast tulemuse vist kogemata ära, aga aega kulus kokku nii umbes tunni ringis.

Pärast välist trenni läksin veel jõusaali. Tegin oma uue kava läbi ning lõpetuseks veel seda kätekõverduste/hüpete combot. Alustasin 9 korduse pealt ja lugesin alla, arvatavasti 10 peale veel korduste arvu tõsta ei julge, lõpp kiskuks päris vaevaliseks ära.

Lauri: sisehooaeg

Suvise ja talvise hooaja vahel kipub Sprotttide blogi kuidagi hõredaks jääma. Ma siis täidan oma sissekandega tühimiku.

Surfikama ja ratas on selleks aastaks soolast, liivast ja muust sodist puhtaks pestud ning varna riputatud. Nüüd peaks vist vaikselt hakkama suusavarustust välja otsima, tolmu maha pühkima ja määrde peale panema. Tarifal mõtlesin, et võiks proovida suuskade alla panna seda sex wax i, mida surfilaua peale pidamiseks määritakse. Mine sa tea, äkki peab paremini kui tavaline kliister.

Värske õhu käes tehtavad spordid on viimasel ajal jäänud oluliselt unarusse - üleeelmisel nädala tegin ühe lühikese jooksu ja laupäeval Tartus 20 kilomeetrise ratta sõidu. Välise tegevuse asemel püüan ikka järjepidevalt jõusaalis käia, kuigi väikeste muudatustega. Alustuseks vahetasin linnaäärse klubi kesklinna oma vastu. Peamine vahetuse põhjus on juba pähekulunud kinnisvara õpiku tarkus, et loeb asukoht, asukoht, asukoht ja kobedamad hantlid.

Teiseks, peale kuuajast harjutamist vahetasin välja ka oma treeningkava, mille pilt eelmist sissekannet illustreerib. Üldiselt on see päris põnev, samas aga on selle põhirõhk peamiselt jalgadele, ma tahaks aga ka ülakeha samas või siis suuremas proportsioonis teha. Nii siis võtsin täna kasutusele uue kava, mis jagab koormust nii alla kui ka üles.

Kui plaanis olnud harjutused tehtud, otsustasin otsa teha veel ühe rasvapõletaja kompleksi ( vast on sobilik sõna, pagan raske on selles jõusaali sõnavaras igale asjale õiget vastet leida ). Selleks on vaja lihtsal teha kükist üleshüppeid ja kätekõverdusi. Alustasin nii, et tegin 8 kätekõverdust ja kohe otsa samapalju üles hüppeid. Järgmisena 7 kätekõverdust ja hüpet ning nii ilma pausideta korduste arvu vähendades kuni 1 kätekõverduseni ja ühe hüppeni. Kokku sai nii tehtud 72 kordust, järgmine kord alustan 9 pealt. See mõneminutiline sessioon võttis lõpuks ikka lihased päris läbi ja higi jooksma.

Lauri: Sprotttid on jõusaalis

Annan vahepeal teada, et Sprotttid pole mitte talveunne jäämas vaid valmistuvad aktiivselt suusahooajaks. Kuna väljas pole enam nii mõnus, siis oleme poole meeskonnaga välised aeroobsed tegevused anaeroobse rauapumpamise vastu vahetanud. Kuidas sa muidu ikka suusatad kui kätekõverdusi teha ei jõua!

Et jõusaalis veedetud aega võimalikult efektiivselt ära kasutada, teen järgmised kaks kuud allolevat MH-i kava. Pikemas plaanis tahan sel talvel aga jätkata jõutrenni ka lume saabudes. Sellele vastavalt peab siis suusatama hakates ka järgmise kava koostama

Selle kava puhul on tegemist põhimõtteliselt intervall treeninguga, mis koosneb 10 üksteise järgi tehtavast harjutusest. Igat harjutust tuleb teha 1 minut, kõigi harjutuste vahel on puhkus 15 sekundit. Peale esimese harjutusteseeria tegemist on puhkus 2 minutit ning peale seda korrata ringi veel kaks korda.

Bike xDreami kokkuvõte

Bike xDream 2 toimus sel aastal Võsul. Kuna me suuremat sorti rattasõbrad olnud pole, siis peale Roosta etappi polnud küll ühtegi meest, kes oleks arvanud, et oktoobri teisel pühapäeval rataste otsas xdreami starti ronime. Ometigi see nii läks. Kaalukeeleks põhiliselt see, et orienteerumiskogemust suurendada. Seda pagasit pole meil eriti ju kellelgi.. meelde tulevad hullud reljeef- ja joonorienteerumisülesanded. Rattaxdream oli meie meelest aga midagi midagi lihtsamat. Kerge harjutus maastikul...

Tegelikkus umbes selline oligi. Kaardilugemise osas oli kõik väga lihtne - kõiki punkte sai läbida korralikelt (metsavahe)teedelt kõrvale kaldumata. Ometigi polnud tegu hanesabas tormamisega, vaid rajavalik oli täitsa vaba - punktide järjekorda polnud ette antud. Punkte, mida oli 30 ning mille läbimiseks oli 4 tundi, läksime jahtima peaaegu kindla plaaniga, milliseid võtta, milliseid jätta. Miks osasid jätta - sest eeldasime, et meie füüsiline vorm pole piisav, et kõikides jaamades SI pulgale märkeid korjata...

stardis trajektoori valimas

Kava nägi ette, et jätame välja punktid 53, 44, 48, 46 ja 41 kuna tundus, et need jäävad meie ajaliimidest välja. Stardist kimasime minema, teadmata, kas võtame punkti 42 kohe või hiljem.. otsustasime võtta hiljem ning kohe alguses läbi Käsmu poolsaare tippu kivikülvi juurde kimada. Punktid 32, 34, 33 ja 31 tulid lihtsalt. Esimene tõrge (ja tegelikult ka võistluse suurim eksimus) oli see, et punkti 35 jätsime võtmata.. Kriitikanooled võiksime kõik enda pihta suunata, et kuidas oli võimalik nii rumala otsuse tegemine, et punktist praktiliselt kõrvalt mööda sõita (no ütleme, et ringiga minnes oleks edasi-tagasi kulunud kilomeeter).

tundub, et teel punkti 33

Ok. Algus oli siiski suhteliselt kiire, sest teed olid head ja enesetundel polnud ka midagi viga. Punktist 31 väntasime edasi 38 - 39 - 40. Siis järgnes pikem väntamine punkti 47. Seal olles kripeldas mul hirmsasti 35 võtmata jätmine ning tuligi hakata tegema korrektuure meie esialgsetesse plaanidesse. Peale punkti 54 võtsime punkti 48, sellele järgnes 46, siis 51 ning alles peale seda 55. Esialgu olid 48-46-51 meie punktidest välja arvatud... Tagantjärele analüüsides (ning olles lugenud teiste muljed ja vaadelnud alternatiivseid trajektoore) oleksime pidanud tegema 47-53-54-48-46-51-55-58. Punktist 58 kõmmutasime 56-te - oli hea otse tee. Alternatiiv oleks aga olnud sõita 58-st lõunasse asfaldile, sealt võtta punktid 59-60 ja siis mööda asfalti üles tagasi et võtta punkt 56.

Peale 56-t oli punktide järjekord 49-50-45-43-44-42-36-FINISH. Punkt 44 oli eriti raske /pehme tee. Team Vaudel oli huvitav trajektoor - punktid 57 ja 52 mis meil võtmata jäid (arutlesime selle üle, kas võtta 57-52 või 49-50) said neil võetud ning siis tehti shortcut üle kraavi puntki 50. Tundub olevat ideaaltrajektoor. Oleks me valinud järjekorra 58-59-60-56-57-52-50-49-45-43 poleks me tõenäoliselt läinud võtma punkte 42 ja 44 kuid oleks võtnud ehk ära nii 36 kui 37 (mis ajanappuse tõttu võtmata jäi).

joogipunktis (nr 55)

Milline oleks siis kokkuvõte? Võistlus oli vägagi meeleolukas, ilm ilus ning rada tore. Treenitusest tingitud enesetunne oli minul OK, Lauri ja Raiko kes viimasel ajal eriti ratast polnud sõitnud väsisid veidi rohkem, ent tegelikult oli tase siiski ühtlane. Olid kohad, kus ma lohisesin taga ja mõtlesin, et ei tahaks rohkem vändata ning teisi hetki, kus ma kimasin ees ja mõtlesin, et miks teised mul kannul pole.

Meie tiimi puuduseks oli hoopiski aga vähene seiklushimu. Varasematest kordadest oleme õppinud, et otse tähendab sageli ringiga. Seega said automaatselt elimineeritud igasugused otseteed. Ühel sihil ukerdasime ning see oli tõesti aeglane - tuli ratast üle puude tassida ja suurte kivide vahel aeglaselt krossida. Julged hundid läksid punktist 47-53 ja seda mööda liinialust teed. Enamik meeskondi sellist valikut ei langetanud ja selgus, et liinialune tee oli selgelt kiirem. Sama puutub ka Team Vaude 57-52-50 valikut - otse üle kraavi ja põllu, kokku ilma teeta ca 500-600m. Seiklusspordis ju ometigi õige otsus? Meie aga lähtusime mugavusest... ja kogenematusest, sest punktid, mis täitsa kõrvuti: 59-60 jäid meil samuti võtmata..

Väga mõnus pühapäev oli ning tõesti tahaks juba uuesti proovida. 30 oktoober on pannjärvel mingi seiklusspordi üritus, kus kavas ka rulluisud(võib ka läbida jalgsi). Kas kellelgi on himu?

Lauri: Tarifa surfilaager

Selle sügisese surfilaagri organiseerisin endale Tarifale, kus Team jahe on juba aastaid oma laagrit korraldanud. Erinevus Dahabi laagrist oli see, et sain oma kama kaasa võtta ega pidanud renditud asjadega sõitma. Igaüks võis võtta kaasa kuni 2 lauda ja neli purje ning sinna lisanduva väiksema pahna. Nii paningi teele oma Fanatic Skate 112L laua ja 4 purje ( 4.0, 5.2. 5,4 ja 6.0 m²), kolm masti, kaks poomi ja kaks kalipsot ning muu kola, kokku vist oma 70 kg eest varustust. Lisaks toppisin purjekoti täis riideid, nii et lennukis oli kaasas vaid Franz Kafka ja pooltühi seljakott. Buss asus koos asjadega teele 19.09 ning jõudis kohale 4 päeva hiljem. Me ( Inge ja Priiduga) hakkasime Tallinnast 29. minema ja pidime kohale jõudma 30.09. Aga Hispaania lennutöötajate streigi tõttu ning peale väikseid sekeldusi ja 2 400 km läbimist mööda maad jõudsime lõpuks ööpäev hiljem Tarifale. Vähemalt sain esimest korda Luksemburgis käija.

Bussiga saadeti 12 inimese surfivarustus ja muu nodi, mis lennukisse ei mahu, mööda maad Tallinnast Tarifale. Minu purjekott on katusel vasakul ja laud all vasakpoolseim.

Tuulega oli see kord suhteliselt nigelasti. Kokku sain vaid kolmel päeval üheksast sõita ja siis ka vaid kõige suurema (6.0 m²) purjega. Esimesel neist päevadest oli selline nibin-nabin tuul, nii et kui paar korda kõvasti tööd tegin, siis sain kaldast kaugemal käima küll, aga üldiselt oli lihtsal triibutamine. Kuna aga prognoosikohaselt pidi tuul tulema õhtul poole viiest. Nii siis istusid kõik laudade ja lohedega rannas stardivalmis, juhuks kui puhuma peaks hakkama. Lõpuks aga saime kõik tünni ja saime vaid rannas surfijuttu ajada.

Teisel sõidupäeval, oli meist ca 60 km läänes asuvas Las Palmari rannas 1,9 m laine, nii et sõitsime sinna lainelauda proovima. Priidu ja Henry arvates oli sealne laine liiga tihe ning murdus ja vahutas lainelaua sõiduks liigpalju, lisaks sellele oli hoovus nii kõva, et vees otse kõndida oli võimatu. Negatiivsetele hinnangutele vaatamata otsustasin siiski proovi teha. Esimestest lainetes sain laual ujudes päris hõlpsasti üle, kaugemal jäin aga hätta ja siis sain tunda laine jõudu. Kui oma kümmekond lainet minust üle oli käinud ja mind nagu pesumasinas väntsutanud, oli küll probleeme sellest surfist rõõmu tundmisega. Natuke liiga palju vaeva selle üürikese naudingu pärast. Hingetõmbeks kaldal soolast vett välja sülitamas käies andis Priit paar õpetussõna ning soovitas rohkem kalda pool proovida. Nii oligi, et väiksema lainepeal oli juba mõnevõrra kindlam tunne ning kolmel korral suutsin ka korralikult laule hüpata ning natuke aega isegi püsti seista ja lainel sõita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris raske oli algus, aga kui järgmine kord võimalust tuleb siis proovin veel.

Õhtul koju tagasi sõites avastasime enda rannast korraliku tuule, nii et jätsin teised süüa tegema ja sööma ning jooksin vee peale. Kuigi sõitsin jälle oma suurima purjega, sain oma poolteist kuni kaks tundi korralikult glissata ja lainelt hüppeid teha, enne kui tuul lukkuma hakkas. Pärast oli päris hea meel, et kiirelt reageerisin, kuna kui teised lõpetasin hakkas tuul juba ära vajuma.

Vahepeale selgituseks, siis päris tuulevaikus seal polnud, igapäev puhus nii 3-5 m/s, aga see polnud päris see, mille jaoks ma sinna kohale sõitsin. Sellise tuulega saaks ehk väga suurte formula asjadega sõita, minu varustus eeldab natuke suuremat tuult.

Viimane päev kui asjadega veepeal käisin algas samuti lootusrikkalt, kämpingus puhus juba nii, et lipud olid sirged. Komberdasingi koos kamadega randa, aga seal oli jälle tavaline 5 m/s. Nii siis istusime kogu kamaga rannas ja ajasime surfijuttu ja käisime 2011 a Starboardi ja Severne varust rannahoone juures kaemas. Henryga tegime vahelduseks mu lauaga vee peal ka helitacki harjutusi. Tema harjutamise ajal vajus talle keegi oma lohe liinidega peale. Pusisid siis seal seda jama lahti ja alguses paistis, et lihtsalt mingi kohalik tüdruk. Kuid siis selgus, et see on ju Ibella Moreno - maailma parim naissurfar. Nüüd on päris tuus tunne, et keegi selline on mu kamasid puutunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuna tuult oli laagris päris vähe, siis jäi natuke poolik tunne, aga ehk tuleb siis järgmine aasta sama kohta uuesti proovida. Kahju, et kamad veel teisel pool Euroopat on ja alles oktoobri lõpus tagasi jõuavad, praegu oleks kodus eriline lust sõita.

Kaur: suusahooaeg on alanud!

... minu suusahooaeg algas peale Pehki suusaloo või siis ka nüüdseks SK SPROTTT hümni kuulamist :)

Tegelikkus on selline, et olen tõesti suutnud end veidi rohkem liigutama hakata - ikka et kui lumi tuleb, siis see poleks kehale ehmatuseks. Sel nädalal on tehtud 2 rattatrenni - üks 37 ja teine 47 km. Nädalale paneb aga punkti homme Lahemaal Võsult alguse saav nelja tunni pikkune rattaorienteerumise üritus Bike xDream.. tuleval nädalal siis jagame jälle muljeid!

Indrek: Sprotttide hümn

Ahoi! Pole siia ammu postitanud. Aga otsustasin selle üüratu laiskuse ühe ilusa heitega seljatada ja ühe kärme postituse teha. Nimelt ajasin ma tegelikult juba kevadel välja SK Sprottt (just sellise klubi nimega jooksin ma terve Tartu orienteerumisneljapäevakute hooaja) mitteametliku hümni. Nupukamad on ehk juba ära arvanud. Igatahes, pisikese suhtlemise tulemusena saatis härra Jaan Pehk isiklikult mulle oma suusaloo ning andis loa seda ka oma sõpradele-treeningkaaslastele jagada. Seega, laadigem see üles oma mp3 mängijatesse, kirjutagem cd-le, et autos kuulata, lindistagem kassetile, et vanaema juures maal trennitegemine ei ununeks ja pangem see oma telefonihelinaks. Okei... võib-olla nii hulluks ei tasu ka minna. Igatahes siin see on! Ja kuna suur (aga õnneks veel endiselt väga kaunis ja kuldne) sügis on juba käes, siis ongi viimane aeg seda jälle kuulama hakata!

Uri: Berliini uisumaraton - uisuhooaja kurb kokkuvõte [291]

Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.

Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.

Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!

Kaur: tegemised ja tegemata jätmised

Üle pika aja siis väikesed märkmed siia, sprotttide ühispäevikusse.

Mis siis vahepeal tehtud? Peale viimast xDreami käisin mõned üksikud korrad trennis, võtsin osa tartu rattamaratonist, ostsin jõusaali pääsme ning olen teinud mõned pikemad rattatrennid.

Tegemata on jäänud SEB sügisjooks, oma elu esimene täispikk maraton, Kõrvemaa maraton ja Türi-Paide rahvajooks. Täispikk jäi tegemata seetõttu, et polnud ettevalmistust. Mõneti oli see ka ehk kingitus oma kehale.. või kui mitte südamele, siis vähemalt liikumismehhanismid võivad väiksema koormuse üle küll rõõmu tunda.

Mis tehtud - rattamaraton oli päris mudarohke. Mõeldud-tehtud sai mõte, et vaja muretseda endale rattakingad. Eelõhtul panin pedaalid külge ning tegin kohe kingadega proovi. Kinni läksid raskelt, lahti tulid ka raskelt.. Enne ukse ette jõudmist vabastasin parema jala pedaalist.. ja kukkusin vasakule ümber.. mõte - kas nii on ikka tark maratonile minna?

Maratonil oli alguses ikka väga mitu kilomeetrit võimalik lahti-kinni panekut harjutada. Asi ei tundunud üldse hull.. kuni mingil hetkel mutta kinni jäin ning suutmata jalga vabastada põlv ees soppa langesin.. Vähemasti oli pehme maandumine... ja õnneks ka tol päeval viimane.

Järgmisel nädalavahetusel tegin pisikese 52km sõidu Tartust Kitsõle... jalad panin kinni koduuksel ning vabastasin suvilas. Viperusi 0.

Esimesel külastusel jõusaali otsustasin jälle ratta ja kingade kasuks. Trennis katsusin igast kange ja venitasin hantleid jne... suht ilma kavata tegin, niiet järgmisel korral valmistun ette. Tagasi koos Kristiina tulles pidin aga demoma kingade vahvust - nii lihtne on rattast tõsta, kui jalad pedaalidel kinni. Kõik OK. Kuni seisma jäin ja ümber vajusin. Hea trikk küll.. umbes 10 minutit hiljem panin kesklinnas ka veel ühe imeliku küljeka. Kahjuks olid mõlemad maandumised sel korral asfaldile. Nii see küünarnukk end praegugi veel meelde tuletab.

Sel NV-l käisime Lahemaa teid mõõtmas. Laupäeva õhtul matkasime kilometraaži vaadates väga lühidalt - vaid 15 km-t, kuid see-eest kohtasime võimsat udu, sügist värvikirevust kahel jõel ja nende jugadel (Nõmmeveski ja Joaveski) ning nuusutasime seeni. Pühapäeval matkasime 4 tundi, kilometraaz veidi üle 40km.. Aja venitasid pikaks ikka samad asjad, mis laupäevalgi - vaatlused looduses.

Tuleval nädalalõpul oleme siis Raiko ja Lauriga Võsul ratta xDreamil. Neid kõiki rattasõite võtan nüüd tõsiselt kui talvehooajale põhjaladumist. Sel nädalal tahaks teha ka ühe kepikõnnitrenni Pirital.

Kristi: Berliini rulluisumaraton [355] ja Kirna-Türi rahvajooks [57]

Vahepealsetest üritustest olulisem saavutus on järjekordne Berliini rulluisumaratoni läbimine. Minu jaoks see siis neljas kord lõpuni sõita. Kuna tegemist oli vihmase ilmaga, siis tuli aeg suht niruvõitu, isegi kehvem kui neli aastat tagasi vihmas sõitmine. Aga vähemalt sain edukalt lõpuni (erinevalt Raikost, kes kukkumise käigus alt ära murdunud ratta tõttu oli sunnitud katkestama). Oleks raja teises pooles ka ilusti gruppi saanud, oleks ehk vähemalt sama aja saanud, mis 4 aastat tagasi.

Berliini maratoniga võib vist peaaegu lõppenuks lugeda ka rulluisuhooaja, ehkki ilusate ilmade korral annab vast veel mõne sõidu teha. Aga praegune hooaja kokkuvõte on 355km, mis teeb selle üsna keskpäraseks hooajaks ning 500km eesmärk enne Berliini jäi kahjuks täitmata.

Rada: Berliini rulluisumaraton
Distants: 42,195km
Aeg: 2h:35:24
Koht: 1175 (see ilmselt naiste hulgas, ehkki nimekiri ei täpsusta)

Kõige värskema sündmusena käisime täna Paide-Türi Rahvajooksul, kus mina valisin sedakorda pooldistantsi Kirna-Türi. Nagu laulus räägitakse, siis pika distantsi võitis taas Loskutov. Ilm oli megailus ja joosta mõnus. Tulemused olid enam-vähem, tempo parem kui Tallinna 10km sügisjooksul, kus tuli väga aeglane aeg. Järgmisel aastal kui minna, siis võiks tegelikult ka pikka distantsi üritada. Raiko ja Reka tegid mõlemad pikal distantsil häid aegu.

Rada: Paide-Türi Rahvajooksu Kirna-Türi etapp
Distants: 6,5km
Aeg: 50min:32:6
Koht: 712

Jooksukilomeetreid tänaseks sel aastal kokku 57km. Jooksus jõuab sel aastal veel kilometraaži lisada.
Varsti loodaks aga juba suusahooajaks valmistuma hakata - näiteks Pirita-Kloostrimäe küngastel kepikõndi teha.

Sprottt higis: pildimeenutusi sügisjooksult

Ergo tabatud Sprotttid Uri (1178) ja Lauri (1215)

Uri: Sügisjooks läbitud, eesmärgid täidetud

Niisiis, tulemus 48.33 ja 969. koht. Netoaeg (mis minu arvates olulisem ja mille järgi endale eesmärgi seadsin) 48.07.

Tähelepanekud:
Esimesed viis kilomeetrit hoidsin ühtlast tempot 4:50/km. Veidi kiirem küll, kui olin plaaninud, aga tunne oli hea ja tuul oli vist kah veidi tagant.
Max pulss ronis selle aja peale 174-ni. Enne võistlust arvasin, et tempot tohiks tõsta küll ainult juhul, kui pulss alla 170, aga eks enesetunnet tuleb ka natuke usaldada. Seega 6. ja 7. kilomeeter tempoga 4:48. Pulss ronis 177-ni (need on siin lõigu max pulsid). 6. kilomeetri peal sõin ka oma ainsa kaasas olnud geeli ära.
Järgmine kilomeeter sisaldas paari kurvi Mere puiestte ületamise järel, jooksupunkti, mis lõi rütmi segi ja tõusu Paksu Margareta juures. Igatahes endale märkus - mõistlikum tundub olevat võtta rohkem jooki kaasa. On küll lisa raskus, aga samas mugavam tarbida kui topsist jooki ahmides.
Niisiis 8. kilomeetri tempo oli 5:10. Vaatamata eelnimetatud raskustele tundub, et 22 sekundit kilomeetriga kaotada oli liiast.
Järgmised kaks kilomeetrit andsin siis jetsu. Vaatamata sellele, et ka viimasele kilomeetrile jäi üks tõus (ja üks langus), tulid kilomeetri ajad vastavalt 4:45 ja 4:35. Max pulss 186, viimase kilomeetri keskmine 183.

Kokkuvõttes veel niipalju, et pulss oli kogu aeg üle 170 peale neljandat kilomeetrti ja üle 180 alates 8.3 km pealt. Ja lõpus oli veel jõudu pingutada küll.

Seega eesmärgid täidetud (aeg alla 49, koht alla 1000)! Järgmine üritus: Berliini uisumaraton.

Lauri: sügisjoostud

Olen sügisjooksul varem kaks korda käinud - 2008 aastal oli tulemuseks 49:49 ja 2009 aastal 51:27. Selle aasta eesmärk oli nagu tavaliselt, parandada senist parimat aega. Nii nagu ka eelmisel aastal oli trenn natuke puudulik, vähemalt mingisugust eraldi jooksmist ma viimasel ajal eriti ei teinud, viimane nädal peale Xdreami oli täiesti spordivaene. Lootsin et rattaga tööl käimine aitab ehk tulemuste parandamisele kaasa.

Enne starti võtsin eesmärgiks joosta terve distantsi 4:52 tempoga. Pulsist ma eriti ei hoolinud, sest teadsin et sellise tempoga jooksul jõuab see varsti nii kui nii piirajasse. Nagu massiüritustele kohane, oli see tempo suurema osajooksjate jaoks aeglane. Püüdsin end sellest mitte segada lasta ja oma tempot hoida. Esimese poole jooksust oli see väikeste kõikumistega isegi päris lihtne.

Raskemaks läks tempo hoidmine kuskil 7. kilomeetril, siis hakkas tempo juba vahel jooki peatuste ja kurvide pärast üle viie ja kuue minuti minema. Samas sirgetel lõikudel sain jälle hoo üles, nii et Merepuiesteel jooksin keset teed olnud metallvaadile otsa.

Keskmine tempo tuli 5:00 min/km.

Järgmine tempo langus tuli Vanalinna vahel keerutades, õnneks oli see aga vaid lühike lõik, nii et varsti sai jälle mööda sirgemat teed joosta. Siiski tempo jäi veel mõneks ajaks kõikuma. Eelviimane rajalõik oli aga langusega, nii et lasin seal gravitatsioonil töötada ja enda allamäge vedada, peale seda veel lõpus spurt ja finiš oligi käes.

Protokollis on mu ajaks 50:22, seda siis alates stardipaugust kuni Finišini ( netoaeg oli 49:58). Sellega sain 1256 koha, mis oli enam-vähem sama, mis eelmisel aastal. Kuigi mõte oli joosta alla 50 minuti võib vist selle tulemusega ka rahule jääda, vähemalt eelmisest aastast jooksin kiiremini. Kindlamaks sain ma aga oma veendumust, et maratoni pole mul jätkuvalt huvi joosta.

Uri: Sügisjooksu sõjaplaan

2008. aastal jooksin esimest ja ainsat korda sügisjooksu. Aeg oli siis 51.11, mis andis 1190. koha (neto-aeg oma kella järgi oli napilt alla 51 minuti). Seekord peaks vorm olema parem ja tahaks joosta alla 49 minuti.

Olen viimasel ajal teinud jooksu ajal 2km lõike võistlustempoga. Nii 2-4 lõiku trenni jooksul, vahepeal 400m rahulikku jooksu (tempoga 6.30). Viimati (teisipäeval) näiteks tegin kaks lõiku, ühe tempo oli 4.44, teisel 4.52 kilomeetri peale. Pulss ronis mõlema lõigu peal 173-174'ni.

Seega tundub, et keskmise tempona võiks hoida kiirust 4.53 ja sellega peaks pidama kogu distantsi ühtlaselt vastu. Üldiselt on mu loogika alati olnud proovida liikuda distantsi teine pool kiiremini kui esimene. Siis on lõpus võimalik reguleerida tempot vastavalt jõuvarudele ja psühholoogiliselt on ka parem tunne teistest mööda joosta. Tempo 4.53 annaks koguajaks 48.50. Eelmisel aastal saanuks sellega 965. koha.

Täpne tempoplaan siis selline:
Hoida esimesed 5 km tempot 4.53, kuid tõenäoliselt läheb esimene kilomeeter rahvamassis veidi kiiremini (tavaliselt panevad kõik alguses tempokalt minema).
5km peal vaadata kuidas tunne on. Kui pulss on püsinud alla 170, siis võib hakata tempot kasvatama. Kui pulss hakkab juba 180 peale kippuma, siis tuleb tempot langetada.

Eks näis kuidas rajal sellest plaanist kinni suudan pidada. Nüüd on aga aeg valmistuma hakata, 2 tunni pärast on ju start

Lauri: Xdreami IV etapp Roostal

Et seekordne etapp toimus Tallinnast pooleteise-kahe tunni autosõidu kaugusel otsustasime Kauriga juba eelmisel õhtul kohale minna, Uril olid muud kohustused ta liitus meiega alles hommikul. Kuna ma käisin enne veel Eesti-Itaalia jalgpalli matši vaatamas, jõudsime Roostale alles 2 öösel. Kuna väljas oli pime ja märg oli mu ettepanek telk koju jätta ja kasutada ära surfmobiili mahutavust - viskasimegi rattad välja ja mahtusime probleemideta autosse magama. Vaatamata asjaolule, et magama saime hilja, sai hommikul kauem magada, nii et kui auto luugi lahti lõime oli tühi parkla täitunud teiste võistlejatega, kes usinalt oma varustust komplekteerisid.

Kogu tavalise varustuse komplekteerimise kõrval oli mulle kuskilt meelde jäänud lõik, et natuke õlut pidi võistlemisele head tegema. Kuna Uri oli selle mõjus pehmelt öeldes skeptiline, tegime Kauriga siiski katset ja jagasime kahe peale ühe 0,3 l Tuborgi.

Start anti nii nagu tavaliselt päevastel etappidel 10:20. Esimese osana tuli läbida jalgsi, selle jooksul tuli võtta üks punkt ning joosta vahetusalasse, kust edasi liiguti ratastel. Kohe alguses tegin ka selle korra suurima vea ja tõmbasin end kohe kinni ja pulsi üles. Oleksin võinud alustada oluliselt rahulikumalt ja tempot etapi edenedes tõsta.

Ratta etapp oli suhteliselt lühike - 4,9 km, kuigi alustuseks läks see lihtsalt ei pannud me järgmisesse vahetusalasse keeravat väikest teerada õigel ajal tähele ja kaotasime aega. Vahetus alast tuli maastikule paigutada kümnest punktist valida ja ära võtta kuus. Esimese punkti võtsime koos meeskonnaga "Soosambla Suusaklubi", teise punkti juures jooksid nad aga eest ära. Hiljem selgus, et lõppkokkuvõttes tuli see võistkond neljandaks, oleks me ka siis kiiremad olnud.... kes teab.

Olles läbinud kõik jalgsi punktid hüppasime taas sadulasse ja suundusime Dirhami sadama poole. Vahele põikena, üldse oli päris huvitav Roosta metsaalustes seigelda ja möödunud surfilaagreid meenutada. Vahepealne rattaetapp oli kokku 12, 5km, järgmisesse vahetusalasse jõudes olime 42 kohal, järgneva jalgsi etapi läbisime 29. ajaga.

Kui jooksu alguses hoiatati võistlejaid ette, et merega kokku puutudes tuleb olla ettevaatlik siis nüüd jõudis see aeg kätte. 2,8km pikkusel lõigul oli neljast punktist 2 paigutatud merre kivide külge nii, et sinan jõudmiseks tuli kuni vööni külmas merevees kahlata. Rajal oli mõni üksik sell, kes mugavuse mõttes vette minnes jalanõud ära võttis, kuid me ei hakanud pikalt mõtlema ning kargasime merre. Jahe oli tõesti, kuid mitte nii külm et valus oleks.

Kuna minul oli pulsiga endiselt probleeme, lootsin et kanuu etapp võiks varem tulla. Ülakehaga sõudes on mulle oluliselt paremaks puhkuseks kui jalgadel jooksmine või väntamine. Nii siis paigutasime see kord Kauri punktivõtja rolli, nii et tema istus ees, ma keskel ja Uri nagu alati roolis. Kui mullu oli kanuusõit meie üks nõrgimaid külgi, siis juba eelmisel etapil täheldasime, et oleme selles alas kuidagi moodi paremaks muutunud ning võime suudame seal isegi kohta parandada. Kuna merel oli kerge laine, siis saime mõnes kohas isegi glissi, mis surfari meele eriti rõõmsaks teeb. Samas aga võime ka rahule jääda asjaoluga, et me ümber ei läinud lainete peale. Üks kanuuetapi poi oli vee alla kadunud, käisime seda küll otsimas, aga kohtunikud suunasid meid märki võtmata edasi liikuma. Lõpuprotokollis tehti kõigile mingi mahaarvestus, nii et need, kes punkti võtsid oleks samas seisus endega, kes seda hiljem enam võtma ei pidanud.

Läbitud distants

Kui kanuu etapil sain ma natuke puhata ja pulss langes, siis ratastele joostes oli see jälle laes, nii et pausist polnud erilist kasugi. Kuna aga kaardilt oli näha, et lõpp on lähedal, ei olnud enam mõtet end tagasi hoida ning andsime väntadele valu. Kui jalgsi etapil merre jooksmine eriti ei mõjunud, siis peale kanuu etappi hakkasid paljudel jalad külmast krampi kiskuma. Möödusime paarist võistkonnast, kes hoo olid maha võtnud või lausa pausi teinud, et jalad taas normaalselt tööle saada. Kanuualalt oli ratast Roosata puhkekeskuseni veel vaid 5,1 km. Rattad vahetusalasse pannud tuli läbida lisaülesanne, mis sel korral oli minigolf. Võistkond pidi võimalikult kiiresti läbima vabalt valitud minigolfi raja ning finišisse jooksma. Nüüd lõpus aga jõudis külm ka Kauri jalgadesse ning viimane 500 m oli tema jaoks suhteliselt kangutamine.

Kokkuvõtteks aga saime väiksematele tõrgetele vaatamata sel korral oma senise parima koha – 25. ja hooaja kokkuvõttes 33. Eelmisel aastal saavutasime 74. koha - vapustav areng! Minu arvamus, et edu peitus enne starti manustatud õlles...

Lauri: uus hooaeg

Kuniks Xdreami kokkuvõte on koostamisel, teen vahele ühe lühema sissekande.

Esiteks käisime pühapäeval Uue maailma festivalil jalgratastega fotoorienteerumisel. Panin eelnevalt kirja meie võistkonda peale enda veel Kauri ja Kristiina, kuna aga Krissu oli haige, siis jäi võistkond kaheliikmeliseks. Korraldajad jagasid võistluse alguses ca 20 fotot, kus oli kujutatud Kalamajas, Kassisabas või Uues maailmas olevaid objekte. Ülesandeks oli need võimalikult kiiresti üles leida ja neist pilti teha. Lappasime kohe stardis kõik pildid läbi, nii et kõik Uue maailma pildid jätsime Kristiinale. Ise aga põrutasime Kalamajja ja Kassisabasse sealseid punkte otsima. Kui suurema osa objekte leidsime tänu Kauri kodu linnaosa tundmisele suhteliselt kiiresti üles, siis mõnega pidin pikemat otsimistööd tegema. Kui Kalamaja ja Kassisaba punktid leitud pöördusime tagasi Uude maailma, et ka sealsed punktid ära võtta. Krissu oli selle aja jooksul head eeltööd teinud ning teadis enamiku punktide asukoha meile kätte seletada. Kahjuks avastasime aga piltide hulgast veel kolm Kassisaba pilti, nii et pidime tagasi minema kõrval linnaossa neid otsima. Kokkuvõtteks aga tuli meie ajaks 1 tund ja 30 min mille jooksul läbisime pea 25 km. Lõpetuseks saime auhinnalise teise koha.

Orienteerumisel läbitud distants

Teiseks algas mul eile võrkpalli hooaeg saalis, viimati mängisin üldse jaanipäeval ja siiski liivaväljakul. Eks suvega oli servast jälle meelest läinud ja tõsted-löögid ei tulnud kõige sujuvamalt välja, aga mõnus oli siiski. Harjumist vajab ka see kahetunnine rassimine, mille lõpuks ma päris väsinud olin. Eriti meeldiv aga uue hooaja juures on see, et naiste osakaal meie pundis on märgavalt suurenenud, eile oleks nad saanud isegi oma kuueliikmelise võistkonna kokku panna. Kohe palju ilusam on mängida.

Lauri: kümnevõistlus

Eelmisel laupäeval tegin kaasa oma esimesel kümnevõistlusel.

1. 100m jooks- Alguses sööstsid kõrval jooksjad eest ära poole pealt sain eesjooksja kätte. Kuid siis läksid jalad kangeks ja tunne oli nagu oleks seisma jäänud võrreldes kaas jooksjatega ja lõpetasin ikka kolmandana. Aeg

2. Kuulitõuge – lihtsalt õlalt viskamine see ikka päris pole, tõugata oleks ikka vaha. Minu parimaks jäi 7,43 m.

3. Kaugus hüpe- esimesel katsel panin kõvasti pakust üle. Teise tegin rahulikumalt, nii et sain tulemuse kirja 4,22 m. Kolmandaga läksin jälle natuke riski peale välja, tulemuse sain kirja, aga kehvema kui eelmisel katsel.

4. Kõrgus hüpe- jõudsin oma hüpetega suhteliselt samale tasemele kui talvisel seitsmevõistlusel, lõpptulemuseks jäi 1,4 m.

5. 400m jooks – startisin kohe esimeses ja kõige nõrgemas grupis. Olen seda distantsi kunagi keskkooli ajal jooksnud ja siis tundus see päris karm, nii et enne starti oli natuke närv sees. Õnneks oli meil algus suhteliselt aeglane, nii et sain poole distantsi peal hoogu juurde anda ja lõpuks kolmanda aja enda jooksus kätte võidelda, aeg 1:09,8.

6. 110m tõkkejooks – Ainuke ala, kus oma stardi ära võitsin! Kuigi minu jooksus oli jälle tegemist kõige nõrgema grupiga, oli selle võitmine ikka hea enesetunde tõstja. Sain kaasjooksjates juba 2-3 tõkkel eest ära ja lasin nii kuni finišini välja. Lõpu ajaks oli 22,9 sek.

7. Kettaheide – Gerd Kanter minust ei saa. Ma ei hakanud üldse mingit keerutamist proovimagi, püüdsin visata kohe poole pöörde pealt. Tundus ka, et käsi jääb mul ketta jaoks tiba väikseks, nii et ei saa näppe piisavalt korralikult ketta ääre taha. Õnneks siiski ketta 16,98 m kaugusele visatud ( heitmisest oli asi kaugel) ja oma esimese märgi maha.

8. Teivashüpe - Sellel ala tundis end hästi. Talvel hüppasin üle 2,3 m teiba, nii et lootsin siit ka natuke üle keskmise punktilisa. Kahjuks aga püsis konkurents päris tihe kuni 2 m kõrguseni. Peale seda kui sain 2,2 m üle hakkas vihma nii kõvasti sadama, et katkestasime teivashüppe ja hakkasime selle asemel oda viskama. Peale odaviset läks ka vihm üle, nii et saime pooleli jäänud ala jätkata. Oli aga näha, et vahepealne paus oli paljudel hoo maha võtnud ja 2:20 pealt hakkas juba rohkem mehi välja pudenema. Kuigi ma olin sellest kõrgusest just enne vihma üle saanud, ei suutud ma järgmist ületada, nii et jäi see ka mu viimaseks.

9. Odavise - Andrus Värnik ka minust ei saa. Eks ikka on elus kaigast oda pähe visatud, aga nood ju ka ei lennanud. Nüüd siis sama värk. Lisaks veel siis see, et kõige paremal katsel viskasin oda käest oma 3-4 m kaugusel äraviske joonest, nii et äkki oleks saanud parema tulemuse...äkki. Oda tulemuseks sain 25,51 m.

10. 1500 m jooks- alustasin alguse rahuliku tempoga. Jooksu edenedes hakkasin tempot lisama. Teadsin et üldarvestuses on järgmine minust 120 punktiga taga seega pidi meie vahe olema vähema kui 20 sek, et koht üldarvestuses säilitada. Peale esimesest ringi nägin aga et tal jõudu pole ja jooksin tast üldse mööda, nii kiirust tõstes sain veel 3-4 jooksjast mööda. Teisel ringil panin segast ja hakkasin kiirendama, nagu oleks lõpp käes, infot küsides sain teada, et üks ring on ikka veel. Suutsin siiski tempot hoida ja veel kellestki nii mööduda. Lõpetuseks koht natuke üle keskmise (9). Kuigi tempo läks lõpu poole üles oli peale finišit tunne päris hea, mitte nii nagu talvel peale 1000m jooksku, kus jalg üldse enam ei tahtnud kanda.

Kokkuvõtvalt võin tulemusega rahule jääda. Kui alasid üldiselt vaadata, siis kõikusin seal 9. kuni 17. koha vahel. Kokkuvõtteks tuli 15. Koht, üldse 20 osavõtja seas. Esimese koha vennad olid küll pikalt ees tära, aga eks nende puhul ka tõsisemate sportlastega, kes veel võitluseelsel õhtul käisid samme paika seadmas.

Vähemalt on mul nüüd esimene kümnevõistluse tulemus kirjas, mille tuleviku võrdluses aluseks saab võtta.

ala tulemus punkte

100 m jooks 14,5 s; 215

Kaugushüpe 4,22 m; 242
Kuulitõuge 7,43 m; 333
Kõrgushüpe 1,4 m; 317
400 m jooks 1,09,8 min; 139
110m tõkkejooks 22,9 s; 144
Kettaheide 16,98 m; 216
Teivasheide 2,2 m; 179
Odavise 25,51 m; 237
1500m 6,11,2 min; 221
Kokku 2243

Talvise seitsmevõistlusega saan võrrelda nelja ala
veebr.10 aug.10
Kaugushüpe 4,3 m 4,22 m
Kuulitõuge 7,60 m 7,43 m
Kõrgushüpe 1,35 m 1,4 m
Teivashüpe 2,3 m 2,2 m


Kuna vahepeal pole ma alale vastavat trenni absoluutselt teinud, siis sügavam analüüs on mõttetu. Võin lihtsalt konstateerida, et näe, talvel olin osavam.

Muu trennina olen eelnevatel nädalatel teinud paar lühemat õhtust jooksu koos välise jõusaaliga. Sel teisipäeval tegime Kauri ja Kristiinaga ühe 2,5tunnise ratta sõidu. Kuna mul jäi aga tol päeval kell kinni vahe peal, siis tulemust ei ole.

Lauri: meri ja järv

Eelmise nädala surfipuhkuse ajaks ei tulnud kahjuks prognoosi kohast tuult. Niisiis pidin kolmapäeval leppima Randveres tuulejuttude rääkimisega, boonusena sain küll kiire sissejuhatuse lohemaailma. Neljapäevala jällegi puhus Nõval vaid kerge tuul, lisaks siis veel valusalt külm vesi, lühikese kalipsoga eriti kaua ulpida ei tahtnud. Lohetajad said kõik triibutada, aga laudurid pidid vaid tiksumisega piirduma, jälle tünga päev. See oli jälle üks neist päevadest kui ma arutlesin teemal, kas peaks ka lohet hakkama sõitma. Vähemalt olin tunnistajaks Krissu (vist esimese) pikemale lohe triibule.

Reedel Tartusse tulles soovitas Iff mul kama kaas võtta, kuna pühapäevaks oli Trepimäele hea prognoos. Kui vastav päev kätte jõudis läksimegi juba hommikul 10st Võrtsjärve äärde. Jalad olid küll eelmise päeva kümnevõistlusest kanged, teisalt aga see eest oli vesi oluliselt soojem võrreldes merega. Puhus korralik lääneks, nii et sain enda 6-se purjega tunni-kaks lustida. Proovisin jälle ka Vulcanedi teha, aga kahjuks tulid need välja ikka nagu tavaliselt laua saan õhku ja isegi suudan pool pööret teha, aga käte tööga ei saa veel hakkama. Pean vist rohkem kuiva trenni rannas ja aias tegema hakkama. Hakkab juba tekkima tunne, et selle aasta eesmärk jääb saavutamata. Samas aga kergitas tuul lained väikesteks trampliinideks, millelt parema halsiga hüppeid sai teha. Vähemalt need tulevad juba kergemini ja ka väiksema lainega välja. Järgmine kord peab kodust kaameramehe koos paadiga kaasa võtma. Siis saaks ise ka pärast vaadata, kuidas see kõik kõrvalt välja näeb.

Lauri: Randvere surf

Eile proovisin enda jaoks uut spot’i Randveres, kohe Muuga sadama taga. Kuna Püünsi jääb ida ja kirde tuulte suhtes varjatuks, siis on see just nende tuulte jaoks sobiv koht. Lisaks on see poole lähemal. Autoga pääseb merele päris lähedale, aga vette saamiseks on vaja oma 100 m mööda kivist muuli kama tassida, mis on natuke ebameeldiv paljajalu.

Päev otsa oli puhunud korralik tuul, nii et võtsin kaasa max 6m² purje. Kahjuks oli tuul alates 4st kukkuma hakanud, nii et kui ma poole 6 paiku peale sain ei olnud enam suurt möllu. Tuul justkui puhus päris kõvasti, aga veojõudu polnud üldse. Samas oli laine päris tihe ja kõrgem kui Püünsis. Neil vähestel hetkedel, kui käima sai n siis oli päris mõnus sain paremal halsil kaks keskmisest suuremat õhulendu teha otse lainesse sõites. Teisel halsil tagasi sõites sai n maitsta laine harjalt all kihutamist. Siit jälle märk, et pean endale vaikselt ka laine sõidu jaoks kama hakkama komplekteerima. Esimese asjana aga pean soetama veel ühe poomi, villand saab juba igakord trapetsiotste õigesse kohta sättimisest. Praegu on mul viie purje peal vaid üks poom, aga hea oleks kui oleks lisaks teine. Sel juhul jätaks ühe alla 6m² purjede jaoks ja teise suurematele.

Lauri: pühapäevane ratas

Tegin nädala lõpetuseks ühe pikema ratta sõidu Viimsi poolsaarele. Kuna eelmisest sõidust on jälle vahe sees ja ilm oli ka suhteliselt palav, siis püüdsin tempot madalal hoida. Vahepeale tegin siiski paarisaja meetriseid kiirendusi. Lisaks tegin Püünsi surfi spot’is ühe ujumise ja tagasi Piritale jõudes natuke ülakeha jõudu.

Distants 49,3 km
Aeg: 2:26:28
Keskmine kiirus 20,km/h
Max kiirus 40,5 km/h
Keskmine pulss 132
Max pulss 170

Hommikune uisutrenn

Viimasel ajal saanud päris tihti tehtud hommikuseid uisutrenne - liiklust vähem ja annab hea tuju päeva alustamiseks. Täna siis 19 km üsna uimase tempoga. Poolteist nädalat pole uisutrenni teinud, see annab tunda.

Laupäeval on plaanis Kalevipoja uisumaraton, eks seal saab siis jälle vormi proovida. Seekord loodaks lõpuni vastu pidada. (Note to myself: alustada tuleb aeglaselt!!!)

Kaur: tuult pole...

Eile õhtul peale windguru tuuleprognoosiga tutvumist tegin plaani, et lähen hommikul vara Laulasmaale päevale mõnusat sissejuhatust tegema. Kell 7.30 ei paistnud küll aknast vaadates mingit tuult olevat, kuid Laulasmaa on 30km läänepool - seal võiksid hoopis teised ilmaolud valitseda. 9 paiku randa jõudes polnud aga tuult sealgi. Ca 11ni ootasime Kunniga tuult ja puhusime juttu (oleks võinud hoopis puhuda tuult ja oodata juttu), kuid siis sai küll ning tulime linna tagasi. Windguru prognoos oli selline, et öö läbi puhub ca 14 sõlme ning alles keskpäeval hakkab tuul raugema.. ning 18ks on kadunud. Tegelikkus EMHI mõõdikute järgi oli aga hoopis teistsugune - tuult ei puhunud... kell 11 kui tulema hakkasime, siis vahepeal veidi nagu puhus ka.. Kuid päriselt jõudis tuul pärale alles kella 15 ajal - siis oli ca 7m/s tuult kuni kella kuueni... siis, kui mina passisin Tallinnas.

Eelmise nädala trennidest siis ka miskit.. Mõte idaneb, et peaks ikkagi Tallinna maratonil osalema. See tähendab aga jooksumeetrite isukat kogumist. 10km sai tehtud neljapäeval... algus seegi

Pühapäeval käisin aga Kristiinaga rulluisumaratoni kiibitsemas. Panime ka rullid alla ja sõitsime rajal ühe ringi ning samal ajal elasime teistele kaasa. Suht mõnus oli, et pidanud ise veri ninast väljas pingutama. Tulemuseks 1h 16min sõitu ja 20km. Keskmine pulss 150. Mõnus soe ilm oli ka ju... vaid 34 kraadi! Vahest peab keegi ju Sprotttidele raja äärest kaasa ka elama :)

Lauri: Aegna maraton

Nii nagu kevadel sai välja hõigatud, osalesin sel aastal Aegna maratonil. Ilmaennustuse kohaselt oli tulemas vaikse tuulega sõit, et aga siiski osa saaksin võtta laenasin Madise kama, kuna mu enda oma ei ole sellise ilma jaoks sobiv. Laud on tal 180L F2 T-Rex, mis on kordi stabiilsem kui minu oma, ja purjeks 7.0 m² Gaastra Pilot. Kui laud oli pisiavalt stabiilne ja selle pea olematu tuule jaoks, siis puri jäi ikka liiga väikseks, oleks see oma 2-3 ruutu suurem olnud, oleks ehk olnud mingitki varianti teistega võistelda.

Maraton distantsiks oli Pirita rand-Aegna saar-Pirita rand. Linnulennult teeb see ca 25 km, kuid tuleb arvestada, et vastutuult loovides ( sik-sakis väiksema nurga alal vastu tuult sõites) kujuneb teekond oluliselt pikemaks. Alloleval joonisel olen püüdnud oma trajektoori kõrvale panna enamvähem poide asukohad. Sõita tuli nii, et kõik märgid jääks mööda sõites vasakule järjekorras siis 1-2-3-2-Finiš. Kui start ol rannast, siis Finiš oli veel peal, muuli ja märgi vahel.




Stardi pasun anti 12:08 rannast stardiga, mille peale kõik oma kamadega vee poole tormama hakkasid. Kuna asusin juba rannas teises reas, siis kiiremad said must juba seal eest ära. Sõitma saades hakkas aga kohe mu väiksem puri tunda andma, kui suured said suhteliselt tihedalt 1. Märgi peale kursi võtta, siis ma ei saanud eriti tihedalt sõita ning pidin ka kaks pauti tegema. Kui alguses tundus asi ok, siis peale teist pauti olin ma esimestest ikka päris pikalt maha jäänud. Märgi võtsin eelviimasena, selleni jõudmiseks kulus mul aega 35 minutit. Edasi sõites sain aru, et minus tagapool sõitja oli ka lühema distantsi peal, nii et peale 2. märki olin ametlikult viimane. Päris mitmel korral käis läbi katkestamise mõte, samas aga tulin rajale pigem iseenda kui teiste pärast, nii siis tiksusin edasi.

2. märgist Aegnani paistis päris pikk maa olevat. Vahepeal nagu tundus, et hakkan mõnele tagumisele järgi tulema, kuid üldiselt harjutasin end mõttega, et täna saan viimasena veest välja ronida. Nii vaikselt tiksudes, hakkas kergelt juba päris nüri tunne tekkima. Ei ole see distantsi sõitmine ikka vist minu jaoks, mõnusam on hullata lainetes või proovida Freestyle. Kuigi nii kaugele jõudmiseks oleks vist vaja kolida Fuerteventurale, et saada piisavalt sõidupäevi.

Vahepeal mõtlesin, et kas kasulikum oleks sõita üks pikem lõik ühte pidi kaugele merele ja teha üks paut otse saare alla või siis teha mitme paudiga väiksemate lõikudega saareni välja. Matemaatiliselt vist liiga palju vahet pole, aga mõtlesin et pikalt sõites võin üle krüssata ja nii liiga kaugele sõita. Seega otsustasin Aegnale ja märgile läheneda väiksemate lõikudega. Kuigi proovisin pressida, ei olnud ma kõrguse võtmisel eriti edukas, nii et saarele lähenemine toimus väga vaevaliselt Tuul oli väikse purje jaoks liiga väike, mille tulemusena oli kiirus tihedamalt sõitmiseks olematu. Kui esialgu lootsin 3. märgini jõuda 2,5 tunniga siis peale 3,5 tundi hakkas juba märgi võtmise lootus kaduma. Kuigi poist tagasi finišisse minek oleks kiirem polnum ma veel poole distantsigi peal. Lohutasin end mõttega, et peale minu oli veel 3 surfarit, kes polnud tagasipöörde märki veel võtnud, kuid nad olid minust omajagu ees.

Kui mootorpaat oli juba kaks korda mu juures käinud küsimas olukorra kohta sain peale 4 tundi tiksumist aru, et ma ei jõuagi selle märgini ning otsustasin tagasi keerata. Kõik eespool, sõitjad olid märgi just võtnud ning tagasi Pirita poole suundunud. Minul oli poini jäänud vast 500 m, kuid selle vahemaa läbimiseks mul kulunud veel oma pool tundi kuni tund. Nii siis kulgesin tagasi, vahepeal tundus isegi, et saan glisseerima ja panin end isegi trapetsisse, kuid see oli petlik tunne.

Nii siis tiksusin tagasi viimasena, mootorpaat julgestuseks sabas põrisemas. Vähemalt uhke tunne oli isikliku julgestusega sõita. Pool tundi sain vast finiši poole tulla, kui tuul lõplikult ära vajus nii, et nüüd hakaksin lainetega hoopis kaldast eemale triivima. Sain aru, et enam pole mõtet, viskasin purje ja laua paati ning lasin end Piritale vedada.


Puri nr 989

Sellega mu esimene surfi maraton lõppes. Pidasin vastu 4 tundi ja 34 minutit nüri tiksumist, mille vältel läbisin kokku 27,4 km. Ei tea, kas ma üldse oleks samal kuupäeval lõpetanud kui ma poleks lasknud end tagasi tuua.

Kokkuvõtvalt muidugi uus ja huvitav ( tegelikult mitte) kogemus, aga järgmisel korral tean end paremini ette valmistada nii harjutamise kui ka varustuse osas. Kuna tuulega oli nii nagu ta oli või õigemini nagu seda üldse polnud, siis kasutasin sõidu ajal trapetsit vaid minimaalselt. Tulemuseks olid peale sõitu käed korralikult villis ja katki. Imestan isegi, et jõud jagus nii pikalt vaid kätega kinni hoidmiseks ja vahepeal isegi pumpamiseks.

Ahjaa teistest surfiblogidest lugesin , et tegelikult oli võistlus katkestatud peale esimeste finišeerimist, kuna tuul ei vastanud nõutud miinimumile. Mis on täiesti arusaamatu, miks meil üldse lasti seal siis nii kaua olla. Selle asemel oleks võinud ju üldse võistluse ära jätta.

Tundub, et see nädalavahetus polnud Sprottidele vist kõige sobilikum maratonideks.