Lauri: Aegna maraton

Nii nagu kevadel sai välja hõigatud, osalesin sel aastal Aegna maratonil. Ilmaennustuse kohaselt oli tulemas vaikse tuulega sõit, et aga siiski osa saaksin võtta laenasin Madise kama, kuna mu enda oma ei ole sellise ilma jaoks sobiv. Laud on tal 180L F2 T-Rex, mis on kordi stabiilsem kui minu oma, ja purjeks 7.0 m² Gaastra Pilot. Kui laud oli pisiavalt stabiilne ja selle pea olematu tuule jaoks, siis puri jäi ikka liiga väikseks, oleks see oma 2-3 ruutu suurem olnud, oleks ehk olnud mingitki varianti teistega võistelda.

Maraton distantsiks oli Pirita rand-Aegna saar-Pirita rand. Linnulennult teeb see ca 25 km, kuid tuleb arvestada, et vastutuult loovides ( sik-sakis väiksema nurga alal vastu tuult sõites) kujuneb teekond oluliselt pikemaks. Alloleval joonisel olen püüdnud oma trajektoori kõrvale panna enamvähem poide asukohad. Sõita tuli nii, et kõik märgid jääks mööda sõites vasakule järjekorras siis 1-2-3-2-Finiš. Kui start ol rannast, siis Finiš oli veel peal, muuli ja märgi vahel.




Stardi pasun anti 12:08 rannast stardiga, mille peale kõik oma kamadega vee poole tormama hakkasid. Kuna asusin juba rannas teises reas, siis kiiremad said must juba seal eest ära. Sõitma saades hakkas aga kohe mu väiksem puri tunda andma, kui suured said suhteliselt tihedalt 1. Märgi peale kursi võtta, siis ma ei saanud eriti tihedalt sõita ning pidin ka kaks pauti tegema. Kui alguses tundus asi ok, siis peale teist pauti olin ma esimestest ikka päris pikalt maha jäänud. Märgi võtsin eelviimasena, selleni jõudmiseks kulus mul aega 35 minutit. Edasi sõites sain aru, et minus tagapool sõitja oli ka lühema distantsi peal, nii et peale 2. märki olin ametlikult viimane. Päris mitmel korral käis läbi katkestamise mõte, samas aga tulin rajale pigem iseenda kui teiste pärast, nii siis tiksusin edasi.

2. märgist Aegnani paistis päris pikk maa olevat. Vahepeal nagu tundus, et hakkan mõnele tagumisele järgi tulema, kuid üldiselt harjutasin end mõttega, et täna saan viimasena veest välja ronida. Nii vaikselt tiksudes, hakkas kergelt juba päris nüri tunne tekkima. Ei ole see distantsi sõitmine ikka vist minu jaoks, mõnusam on hullata lainetes või proovida Freestyle. Kuigi nii kaugele jõudmiseks oleks vist vaja kolida Fuerteventurale, et saada piisavalt sõidupäevi.

Vahepeal mõtlesin, et kas kasulikum oleks sõita üks pikem lõik ühte pidi kaugele merele ja teha üks paut otse saare alla või siis teha mitme paudiga väiksemate lõikudega saareni välja. Matemaatiliselt vist liiga palju vahet pole, aga mõtlesin et pikalt sõites võin üle krüssata ja nii liiga kaugele sõita. Seega otsustasin Aegnale ja märgile läheneda väiksemate lõikudega. Kuigi proovisin pressida, ei olnud ma kõrguse võtmisel eriti edukas, nii et saarele lähenemine toimus väga vaevaliselt Tuul oli väikse purje jaoks liiga väike, mille tulemusena oli kiirus tihedamalt sõitmiseks olematu. Kui esialgu lootsin 3. märgini jõuda 2,5 tunniga siis peale 3,5 tundi hakkas juba märgi võtmise lootus kaduma. Kuigi poist tagasi finišisse minek oleks kiirem polnum ma veel poole distantsigi peal. Lohutasin end mõttega, et peale minu oli veel 3 surfarit, kes polnud tagasipöörde märki veel võtnud, kuid nad olid minust omajagu ees.

Kui mootorpaat oli juba kaks korda mu juures käinud küsimas olukorra kohta sain peale 4 tundi tiksumist aru, et ma ei jõuagi selle märgini ning otsustasin tagasi keerata. Kõik eespool, sõitjad olid märgi just võtnud ning tagasi Pirita poole suundunud. Minul oli poini jäänud vast 500 m, kuid selle vahemaa läbimiseks mul kulunud veel oma pool tundi kuni tund. Nii siis kulgesin tagasi, vahepeal tundus isegi, et saan glisseerima ja panin end isegi trapetsisse, kuid see oli petlik tunne.

Nii siis tiksusin tagasi viimasena, mootorpaat julgestuseks sabas põrisemas. Vähemalt uhke tunne oli isikliku julgestusega sõita. Pool tundi sain vast finiši poole tulla, kui tuul lõplikult ära vajus nii, et nüüd hakaksin lainetega hoopis kaldast eemale triivima. Sain aru, et enam pole mõtet, viskasin purje ja laua paati ning lasin end Piritale vedada.


Puri nr 989

Sellega mu esimene surfi maraton lõppes. Pidasin vastu 4 tundi ja 34 minutit nüri tiksumist, mille vältel läbisin kokku 27,4 km. Ei tea, kas ma üldse oleks samal kuupäeval lõpetanud kui ma poleks lasknud end tagasi tuua.

Kokkuvõtvalt muidugi uus ja huvitav ( tegelikult mitte) kogemus, aga järgmisel korral tean end paremini ette valmistada nii harjutamise kui ka varustuse osas. Kuna tuulega oli nii nagu ta oli või õigemini nagu seda üldse polnud, siis kasutasin sõidu ajal trapetsit vaid minimaalselt. Tulemuseks olid peale sõitu käed korralikult villis ja katki. Imestan isegi, et jõud jagus nii pikalt vaid kätega kinni hoidmiseks ja vahepeal isegi pumpamiseks.

Ahjaa teistest surfiblogidest lugesin , et tegelikult oli võistlus katkestatud peale esimeste finišeerimist, kuna tuul ei vastanud nõutud miinimumile. Mis on täiesti arusaamatu, miks meil üldse lasti seal siis nii kaua olla. Selle asemel oleks võinud ju üldse võistluse ära jätta.

Tundub, et see nädalavahetus polnud Sprottidele vist kõige sobilikum maratonideks.