Selle aasta uisuhooaja kokkuvõttev üritus, Berliini uisumaraton, muutus ebameeldivaks siis, kui tund enne starti vihma sadama hakkas. Siis oli selge, et head aega ei tule. Uiskude kriuksudes Berliini vahel veeredes oli raskusi püsti püsimisega, kõik kiirendused olid üliaeglased ja kurvides pidurdasin aegajalt külglibisemisega nagu hokimängija.
Maraton sai minu jaoks õnnetu lõpu, kui umbes 27ndal kilomeetril minu eessõitja teepiirdesse sõitis ja mina tema järel. Kukkumine oli kerge, viga ei saanud ja tahtsin kohe edasi tõtata, aga siis avastasin, et uisul on üks ratta polt katki ja raam täiesti kõver. Sellega oli maraton selleks aastaks lõppenud ja finishisse läksin sokkide väel metrooga. Inimesed vaatasid imelikult küll kui vihma käest astus meetrosse üks sokkides tüüp, uisud käes ja number seljas.
Sellega tuleb kokku võtta ka selle aasta uisuhooaeg. Osalesin ainult kahel võistlusel. Tartu Maraton läks aiataha palava ilma tõttu, Berliin tehnikavea pärast. Aga ei saa kõike ka väliste mõjurite kaela ajada - kokku sai sel aastal uisukilomeetreid vaid 291. Seda on vähem kui Kristil (355) või mul endal eelmisel aastal (422). Ei tohiks ikka nii trenni suhtuda! Järgmisel aastal ostan uued raamid uiskudele ja teen rohkem trenni - luban!
No comments:
Post a Comment