Lauri: Tarifa surfilaager

Selle sügisese surfilaagri organiseerisin endale Tarifale, kus Team jahe on juba aastaid oma laagrit korraldanud. Erinevus Dahabi laagrist oli see, et sain oma kama kaasa võtta ega pidanud renditud asjadega sõitma. Igaüks võis võtta kaasa kuni 2 lauda ja neli purje ning sinna lisanduva väiksema pahna. Nii paningi teele oma Fanatic Skate 112L laua ja 4 purje ( 4.0, 5.2. 5,4 ja 6.0 m²), kolm masti, kaks poomi ja kaks kalipsot ning muu kola, kokku vist oma 70 kg eest varustust. Lisaks toppisin purjekoti täis riideid, nii et lennukis oli kaasas vaid Franz Kafka ja pooltühi seljakott. Buss asus koos asjadega teele 19.09 ning jõudis kohale 4 päeva hiljem. Me ( Inge ja Priiduga) hakkasime Tallinnast 29. minema ja pidime kohale jõudma 30.09. Aga Hispaania lennutöötajate streigi tõttu ning peale väikseid sekeldusi ja 2 400 km läbimist mööda maad jõudsime lõpuks ööpäev hiljem Tarifale. Vähemalt sain esimest korda Luksemburgis käija.

Bussiga saadeti 12 inimese surfivarustus ja muu nodi, mis lennukisse ei mahu, mööda maad Tallinnast Tarifale. Minu purjekott on katusel vasakul ja laud all vasakpoolseim.

Tuulega oli see kord suhteliselt nigelasti. Kokku sain vaid kolmel päeval üheksast sõita ja siis ka vaid kõige suurema (6.0 m²) purjega. Esimesel neist päevadest oli selline nibin-nabin tuul, nii et kui paar korda kõvasti tööd tegin, siis sain kaldast kaugemal käima küll, aga üldiselt oli lihtsal triibutamine. Kuna aga prognoosikohaselt pidi tuul tulema õhtul poole viiest. Nii siis istusid kõik laudade ja lohedega rannas stardivalmis, juhuks kui puhuma peaks hakkama. Lõpuks aga saime kõik tünni ja saime vaid rannas surfijuttu ajada.

Teisel sõidupäeval, oli meist ca 60 km läänes asuvas Las Palmari rannas 1,9 m laine, nii et sõitsime sinna lainelauda proovima. Priidu ja Henry arvates oli sealne laine liiga tihe ning murdus ja vahutas lainelaua sõiduks liigpalju, lisaks sellele oli hoovus nii kõva, et vees otse kõndida oli võimatu. Negatiivsetele hinnangutele vaatamata otsustasin siiski proovi teha. Esimestest lainetes sain laual ujudes päris hõlpsasti üle, kaugemal jäin aga hätta ja siis sain tunda laine jõudu. Kui oma kümmekond lainet minust üle oli käinud ja mind nagu pesumasinas väntsutanud, oli küll probleeme sellest surfist rõõmu tundmisega. Natuke liiga palju vaeva selle üürikese naudingu pärast. Hingetõmbeks kaldal soolast vett välja sülitamas käies andis Priit paar õpetussõna ning soovitas rohkem kalda pool proovida. Nii oligi, et väiksema lainepeal oli juba mõnevõrra kindlam tunne ning kolmel korral suutsin ka korralikult laule hüpata ning natuke aega isegi püsti seista ja lainel sõita. Kokkuvõtvalt võib öelda, et päris raske oli algus, aga kui järgmine kord võimalust tuleb siis proovin veel.

Õhtul koju tagasi sõites avastasime enda rannast korraliku tuule, nii et jätsin teised süüa tegema ja sööma ning jooksin vee peale. Kuigi sõitsin jälle oma suurima purjega, sain oma poolteist kuni kaks tundi korralikult glissata ja lainelt hüppeid teha, enne kui tuul lukkuma hakkas. Pärast oli päris hea meel, et kiirelt reageerisin, kuna kui teised lõpetasin hakkas tuul juba ära vajuma.

Vahepeale selgituseks, siis päris tuulevaikus seal polnud, igapäev puhus nii 3-5 m/s, aga see polnud päris see, mille jaoks ma sinna kohale sõitsin. Sellise tuulega saaks ehk väga suurte formula asjadega sõita, minu varustus eeldab natuke suuremat tuult.

Viimane päev kui asjadega veepeal käisin algas samuti lootusrikkalt, kämpingus puhus juba nii, et lipud olid sirged. Komberdasingi koos kamadega randa, aga seal oli jälle tavaline 5 m/s. Nii siis istusime kogu kamaga rannas ja ajasime surfijuttu ja käisime 2011 a Starboardi ja Severne varust rannahoone juures kaemas. Henryga tegime vahelduseks mu lauaga vee peal ka helitacki harjutusi. Tema harjutamise ajal vajus talle keegi oma lohe liinidega peale. Pusisid siis seal seda jama lahti ja alguses paistis, et lihtsalt mingi kohalik tüdruk. Kuid siis selgus, et see on ju Ibella Moreno - maailma parim naissurfar. Nüüd on päris tuus tunne, et keegi selline on mu kamasid puutunud.

Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kuna tuult oli laagris päris vähe, siis jäi natuke poolik tunne, aga ehk tuleb siis järgmine aasta sama kohta uuesti proovida. Kahju, et kamad veel teisel pool Euroopat on ja alles oktoobri lõpus tagasi jõuavad, praegu oleks kodus eriline lust sõita.