Lauri: peale finišit

Stardieelne osa sai räägitud eelmises sissekandes, seekordne kirjatükk keskendub sellele, mis toimus võistluspäeval. Siiski, luban kohe endale ühe tagasipõike. Nimelt eelneval õhtul tegin veel kuiva trenni ja harjutasin ratta sisekummi kibekiirelt vahetada. Olgu tänatud Youtube i videod ja kodused jalgrattad.

Nii nagu eelmine aasta tegin soojenduse sellega, et väntasin kodust Aura keskuse juurde, kuhu võitluseks stardikoridor rajatud oli. Kohale jõudsin piisava varuga, nii et sain igaks juhuks ka teise tagavara sisekummi endale osta, soojendusriided pakihoidu panna ja VIPide alas paar puuvilja põske pista.

Tänu eelmise aasta tulemusele sain startida juba eestpoolt. Kui võistlusele lähetus anti, kulus üle stardijoone jõudmiseks vaid poolteist minutit võrreldes eelmise aasta kolmega. Linnast välja sõites hakkasin kohe endale sobiva kiirusega gruppi otsima. Siiski linnapiiride sees oli mass küll veel nii koos, et seal midagi konkreetset välja ei kujunenud. Läks aega vast ehk kuni jõudsime Külitsele kanti, kui tekkis punt, kuhu pidama sain jääda. Minule harjumuspäraselt olin selle tegevuse käigus jälle juba alguses pulsi üsna kõrgeks kütnud.

Nüüd, grupis olles, sain aga vahel rahulikumalt sõita ja pulssi aeglustada. Vahepeal olime jõudnud juba Elvasse, kus oli esimene joogipunkt. Kuna mul oli kaasas kaks pudelit spordijooki ning selles punktis sai juua vaid topsidest, ei hakanud isegi aeglustama, kütsin grupis täie rauaga mööda. Ratas jooksis üsna hästi, nii et grupis sõitmisega polnud mul mingit probleemi, kohati oli vabajooks nii hea, et pidid laskumistel äärde võtma, et eesolijatest mööda veereda. Nii võtsin 44. km nõuks ka korra gruppi vedada. Kui ma aga järjekordsel langusel ette sööstsin ja samasuguse hooga järgmist tõusu võtma hakkasin, olin üksi. Nii nagu eelmine aasta, olin vist liiga kiirelt hoo üles tõmmanud? Kas asi oli minus, või oli teistel tahtmine väiksem, ei tea. Igatahes võtsin hoo väiksemaks ja ootasin teised sõitjad järgi. Edaspidi ma initsiatiivi enam üles ei näidanud, oli seal suures grupis teisigi tormajaid omajagu.

Natuke edasi, enne Palupera kandis nägin esimest kukkumist. Just napilt enne minu sinna jõudmist. Järsus 90 kraadises kurvis oli kurvi välisosas meeste pundar, kes teab mis põhjusel. Järgmises Palu joogi punktis vahetasin välja mõlemad enda joogipudelid. Vahe peale veel lisaks, et sõidu ajal tegin plaani tarbida kõige pealt ära oma batoon. Olin selle eelnevalt kodus parajateks tükkideks lõiganud, et seda rajal mugavam tarbida oleks. Sellest jagus kuskil tunniks. See peale hakkasin võtma geele, umbes iga tunni aja tagant üks pakk. Neid oli mul aga rohkem kui tunde, nii et viimase võtsin üsna pea selle eelnenule, tegin seda oma 10 km enne lõppu Reola ristis.

Tagasi sõidu juurde. Olime vahepeal jõudnud juba Otepääle, sealsed tõusud hakkasid gruppi lõhkuma, nii jäin ka mina teistes maha. Proovisin alguses üksi, kuid ei saanud lähemale. Siis tekkis väike kolmik tundsin, et minus pole päris jõudu seda väikest meeskonda vedada, kuid hoidsin hambad ristis teistel end sabas. Mõtlesin, et parem mõned minutit kõva pingutust ja valu, kui et jään üksi ja kaotan aega ja veel rohkem jõudu. Nii rassisime kolmekesi nii, et saime eesolijad kuskil Sihva ja Ilmjärve vahel kätte. Nüüd sain jälle natuke suure pundi tuules sõites puhata. 

Jäädvustus rajalt ja  võistluse  kokkuvõte. 

Ilmjärvele joogipunkti jõudmine  tähendas, et olime läbinud pool rajast. See läbitud,  kukkus tempo väga maha. Kui muidu kõikus see keskmiselt 35-40 km/h vahel, siis nüüd oli see kuskil 20 peale. Seltskond arutas, et ilmselt oli kõigil tegemist söömisega, nii et tempolt võeti mõneks ajaks tähelepanu. Mõne aja pärast aga hakati taas kiirust lisama. Võrreldes raja esimese poolega oli tagasi sõitmine aga mõne võrra raskem. Rajale oli tekkindu juba rohkem tõuse, kus mõnelgi korral tuli sadulast tõusta, et end kiiremini tõusu tippu saada.

Järgnevatel rajaosadel oli ärevamateks hetkedeks kaks kukkumist, esimene neist toimus kuskil 88. km peal. Kui suures grupis kaks tüdrukut omavahel hakkama ei saanud ja rattad keset asfalti keerasid. Hea, et kohe dubleerivaks karjumiseks läks „Kukkumine!“ „Kukkumine!“, nii jõudsin piduritele vajutada ja end asfaldilt püsti ajava tüdruku ees napilt seisma jääda. Mingi omavaheline arusaamatus toimus ka kuskil peale 90 km kandis, kuid sealset ma täpselt ei näinud. Kuulsin vaid järjekordset karjumist. Eks mul ka endal juhtus paar ohtlikku olukorda, kuna grupp, kus sõitsime oli tõesti suur, vast nii sajameheline või suuremgi. Ühe korra sõitsin eessõitjale vastu tagaratast ja teine kord pääsesin eessõitja pidurduse peale napilt käiguvahetajasse sõitmisest.

Kui Tartu silmapiirile kerkis, hakkasid esimesed spurtijad ka juba grupi eest põgenema, vähemalt nad proovisid seda. Kuigi ega ei paistnud, et nad väga kaugele jõudsid. Kui maantee peal oli hea lai sõita, siis linnas läks kitsamaks. Ringtee tänaval oli ratturitele jäetud üks sõidu suund kahe rajaga. Vanglast möödudes läks olukord juba üsna närviliseks, nii et mõned kibelesid grupist möödumiseks sõitma isegi mööda liivast teeperve. See oli aga vale valik, auklik ja libe teeosa võtsid oma. Möödus vaid hetk, kui esimene takerdus ja ülejäänud tal külakuhjaga otsas olid. See peale prooviti teiselt poolt, seal jäi aga keegi aeda kinni ja tekitas järgmise puntrasse takerdumise. “Kukkumine!“, „Kukkumine!“ oli tunne nagu jookseks Pamplona linnas härgade eest, jumala eest saaks vaid eluga finišisse.

Kuigi tundsin lõpus veel jõudu spurtimiseks, lasin pigem kohati vabajooksu ning püüdsin viimased kilomeetrid kindla peale ilma kukkumiseta finišisse jõuda. Eesmärk sai täidetud, nii finišisse jõudmises kui ka ajas. Minu uus parim tulemus on nüüd 137 km distants alla 4 tunni. Lõpuks murdisin end ka esimese  1 000 sisse!

Kokkuvõtteks on see suurepärane tulemus. Parandasin oma tulemust eelmise korraga koguni üle poole tunni. Nii suurt hüpet enam kindlasti ei suuda järgmisel korral teha. See eeldaks juba jalgratturiks hakkamist, küll aga võiks mõnede minutite või kümnekonna jagu tulevikus aega lihvida küll...

Kokkuvõte ja võrdlus eelmise aastaga

                                     2012        2011
Stardi nr                        1201        1802
Distants(km)                  137          135
Aeg                               3:53:53     4:26:26
Keskmine kiirus (km/h)  35            30
Koht finišis                     929         1343

Tunne on nii hea, et tahaks veel korra rajale.