Õnneks möödus see tunne kiirelt, sest joovastusest raputas mind välja selja tagant tulev reibas hüüatus: "Tere Kaur!" Raiko, see oli täiesti ootamatu! Esimene mõte oli, et mis pagana moodi siis nii on, et Raiko tuleb ja jookseb must mööda - poolmaratonil ma ju edestasin teda. Teine mõte oli aga meeldivam - "Kuramuse lahe! Kui palju on neid inimesi, kes saavad maratoni lõpetada kõrvuti sõbraga, kellega koos nad selleks valmistusid!". Nii me siis lippasime hambad ristis viimased 1,2km, kuniks jõudsime staadionini ning andsin kämblaga laksu vastu Raiko selga: "Ära tegime!". Minu kaasaelamist mõisteti, aga valesti: Raiko sai aru, et tahan vist teda kõrvaldada, sest vastas sellele oma korda müksu ja spurdiga. 300m enne lõppu tundus mulle siiski, et ei saa lasta sõbral üksi finišijoont ületada ning lõpusirgel olime jälle koos. Ajaloolilest hetkest siis ka väike jäädvustus - minu ja Raiko ühisest pingutusest pilt, kus ilmed reedavad, et fotograaf ei palunud kaamerasse naeratada ning mille autoriõiguste omastamiseks ma vist sel korral kukrut 500 SEKi võrra ei kergita (või kes teab, äkki on see seda väärt?)
Teile kõigile (jah Henno, tegelikult mõtlen sind), kes te veel mõtlete, et kas võtta kätte ja teha ära - siis ärge rohkem kahelge. See emotsioon on seda väärt. Kahtlen, kas teise, kolmanda või ükskõik mitmenda maratoni lõpus samasugune tunne tekiks, sest esimene kord on kahtlemata eriline. Selle tundmiseks peate selle aga ise järele proovima.
Peaks nüüd analüüsima enda jooksu, neid 42,195 kilomeetrit, mille läbimiseks kulus aega 3:53.54 ning lõpetanud 11344 mehe hulgas sain 4952 koha (vähemasti esialgsete tulemuste põhjal ). Esimesed 0-5-10km oma rütmis joosta ei õnnestunud - mass oli nii tihedalt koos. Vahepeal pidi möödumiseks kiirendama, siis aeglustama ja kellegi teise tempos tiksuma. No suva - üldlõikes oli keskmine kiirus enamvähem: 5.30-5.26 maratoni kella järgi. Eesmärk oli aga alustada 5.20ga, seetõttu hakkasin vaikselt tempot tõstma, mis tähendaski, et vahemik 10-15 sai läbitud päris hea keskmisega - 5.14. Kilomeetritel 15-20 oli mu kella järgi tempo ikka veel hea, aga siis sai aur otsa ning sääred hakkasid valu tegema. 22 kilomeetril põikasin läbi rohelist risti kandvast telgist ning neelasin kaks paracetamol'i, mis ehk mingil hetkel ka mõju avaldas, sest sai uuesti valult ümber jooksmisele keskenduda. Jõud oli aga siiski raugend ning tempo kukkus mõnel kilomeetril isegi 6.00ni. Enesetunne paranes jälle kuskil 30nda km paiku ja eriti hea hakkas u 33,5km, kui jäi selja taha tõus sillale - 500 meetri jooksul 30m üles ronida ning 13m/s külg ja vastutuult taluda. Tunne oli selline, et maraton on nüüd vaid vormistamise küsimus, vaid 8 kilomeetrit veel. Ehkki need 8km olid pikad, siis see tunne ei petnud - ca 45 minuti pärast oli kõik läbi. Miks tuli tempo langus? Kas tõesti see, et kolme nädala jooksul peale TMi poolmaratoni läbimist, tegin vaid 4 jooksu, millest pikim 8km?
Data. Kell näitas mu distantsiks koos väliskurvide läbimise ja stardieelsete meetritega 43,08, endomondo kalkuleeris mu datast mulle uue maratoni tippmargi - 3:49.55. Kella data on üldse veidi erinev maratoni omast - keskmine kiirus maratoni lehelt 5:33 vs kell 5:24. Keskmine pulss oli kuskil 155-160 kandis, lõpuks muidugi tõusis (viimased 2 km 167 ja 170).. ka kaloreid kulus selle meeletu pingutusega vaid 3072. Kurat - see on vaid pool kilo halvaad!
No comments:
Post a Comment