Oma elu esimene maraton on nüüd õnnelikult läbitud.
Ilm oli Stockholmis ootamatult halb - sooja vaid 4 kraadi, vihm ja 12m/s tuult. Vihma ja külma tõttu kippusid jalad veidi kanged olema ning vastuttuule lõigud olid ka ebameeldivad. Aga kokkuvõtte häiris ilm rohkem pärast maratoni kui selle kestel.
Kolleeg Tõnu soovitusel otsustasin starti minna ilma soojenduseta ja lihtsalt selle võrra aeglasemalt alustada. Kuna alustasin täiesti grupi lõpust (stardihetkel polnud ma veel stardikoridorigi pääsenud), siis alguses oli rahvamassis naguiii kõrget tempot arendada.
Nii läksidki esimesed 2 kilomeetrit tempoga 6:15 (eesmärgiks võetud nelja tunni jaoks oli siht-tempo 5:41). Siis edasi minnes õnnestus vahepeal tempot küll kiirendada, aga siis läks jälle aeglasemaks. Ka jalad olid kuidagi kinni ja eriti head tunnet ei olnud. 9. kilomeetri lõpuks oli keskmine tempo 5:51 ehk olin 1.5 minutit juba oma eesmärgiks maha jäänud. Samas pulss oli püsinud ka parajasti alla 150.
Selleks hetkeks oli aga seljataha jäänud ka esimese ringi suurem tõus Langholmsgatani sillal. Peale seda läks enesetunne märksa paremaks ja õnnestus teine käik sisse panna. Järgmised 11 kilomeetrit läks tempoga 5:16. Poolmaratoni läbisin ajaga 1:58:11 ehk olin 4 tunni graafiku ilusti kätte saanud. Umbes siis hakkas ka tasapisi väsimus tekkima, kuid ülidselt oli enesetunne hea ja tundus, et vähemalt eesmärgiks võetud 5:41/km tempot suudan hoida.
Järgmiseks vaimseks verstapostiks olin enda jaoks seadnud 23.4km ehk maksimaalne kilometraazh, mis siiani joostes läbinud olen. Vaevalt sai see läbitud kui tundsin, et parem jala päkk hakkab valu tegema. Kuna jalad olid vihmas ja lompides märjaks saanud, siis hakkasid jalad vaikselt hõõruma juba jooksu alguses. 24. kilomeetriks oli selline tunne, et parema jala alla on tekkinud üks suur vesivill, mis ootab hetke, et katki minna. Edasi joostes avastasin aga, et kui jooksen parema jalaga paremale kaldu oleval pinnasel, siis jalg valu ei tee. Järgmised 18 kilomeetrit siis otsisingi pidevalt selliseid kohti ja jalg pidas lõpuni vastu.
Edasi hakkas tempo küll veidi langema, kuid püsis siiski alla 5:30/km kuni 30. kilomeetrini. Keskmine pulss oli selleks ajaks tõusnud kuskile 160-163 kanti. Vahepeal leidsin ka kaks tüüpi, kellel tuules istuda. Joostes see tuule efekt pole eriti suur, aga psühholoogiline efekt on tugev. Enamuse distantsist jooksin siiski üksi. Enesetunne oli küllaltki hea, aga kordasin endale, et maraton algab 35. kilomeetrist ja kartsin ikka omajagu, et ühel hetkel hakkavad põlved, puusad või jalad valutama.
Kui 32.2 km oli joostud, siis vaatasin, et kui suudan hoida 5:30/km tempot, siis saan ajaks 3:55. Selle võtsingi uueks eesmärgiks. Kuna umbes siis hakkas ka teise ringi suurem tõus, siis esialgu kiirust tõsta ei õnnestunud, aga intensiivsust küll. Ka pulss hakkas siis juba üle 165 ronima.
Kui tõus oli möödas, siis tundus, et palju pole jäänud ja hakkasin tempot lisama. Lõpuks pidasid vastu nii päkad, jalad, põlved, puusad kui nibud ja kuni lõpuni sain normaalselt joosta. Kui 1.5 km enne lõppu oli raja keskel (sic!) Kristi, kes teatas, et Kaur on 100m kaugusel, siis tuli veel hoogu juurde panna ja viimased 1.8km oli tempo isegi alla 5:00/km. Pulss samas oli juba viimased 5km üle 170 ja viimasel 1.8km lausa üle 176.
Kauri sain küll kätte, aga lõpus oli tal hoogu rohkem. Lisaks sellele startis ta must 50 sekundit tagapool, nii et neto aeg oli tal minust parem. Energiat jätkus lõpuni ja põhieesmärk - aeg alla 4 tunni , sai täidetud. Enesetunne oli hea (kuigi Kauri poolt kirjeldatud eufooriat ma ei kogenud). Võiks täitsa kaaluda kunagi veel joosta.
Tulemust analüüsides võib öelda, et positiivne oli see, et suutsin joosta tõusvas tempos. Ehk oli algus isegi liiga aeglane. Näiteks Kaurile kaotasin lõpuks 48s, aga juba esimese 15 kilomeetriga olin 4:51 taga, sealjuures esimese 10 kilomeetriga 4:02.
Suured tänud lähevad Kristile ja Margotile, kes raja ääres ergutasid! See andis uskumatult palju indu juurde.
Statistiline kokkuvõte:
Aeg (neto): 3:54:42 (tempo 5:34/km)
Koht (meeste hulgas): 5055
Pulss: Keskmine 156, maksimum 183
Ilm oli Stockholmis ootamatult halb - sooja vaid 4 kraadi, vihm ja 12m/s tuult. Vihma ja külma tõttu kippusid jalad veidi kanged olema ning vastuttuule lõigud olid ka ebameeldivad. Aga kokkuvõtte häiris ilm rohkem pärast maratoni kui selle kestel.
Kolleeg Tõnu soovitusel otsustasin starti minna ilma soojenduseta ja lihtsalt selle võrra aeglasemalt alustada. Kuna alustasin täiesti grupi lõpust (stardihetkel polnud ma veel stardikoridorigi pääsenud), siis alguses oli rahvamassis naguiii kõrget tempot arendada.
Nii läksidki esimesed 2 kilomeetrit tempoga 6:15 (eesmärgiks võetud nelja tunni jaoks oli siht-tempo 5:41). Siis edasi minnes õnnestus vahepeal tempot küll kiirendada, aga siis läks jälle aeglasemaks. Ka jalad olid kuidagi kinni ja eriti head tunnet ei olnud. 9. kilomeetri lõpuks oli keskmine tempo 5:51 ehk olin 1.5 minutit juba oma eesmärgiks maha jäänud. Samas pulss oli püsinud ka parajasti alla 150.
Selleks hetkeks oli aga seljataha jäänud ka esimese ringi suurem tõus Langholmsgatani sillal. Peale seda läks enesetunne märksa paremaks ja õnnestus teine käik sisse panna. Järgmised 11 kilomeetrit läks tempoga 5:16. Poolmaratoni läbisin ajaga 1:58:11 ehk olin 4 tunni graafiku ilusti kätte saanud. Umbes siis hakkas ka tasapisi väsimus tekkima, kuid ülidselt oli enesetunne hea ja tundus, et vähemalt eesmärgiks võetud 5:41/km tempot suudan hoida.
Järgmiseks vaimseks verstapostiks olin enda jaoks seadnud 23.4km ehk maksimaalne kilometraazh, mis siiani joostes läbinud olen. Vaevalt sai see läbitud kui tundsin, et parem jala päkk hakkab valu tegema. Kuna jalad olid vihmas ja lompides märjaks saanud, siis hakkasid jalad vaikselt hõõruma juba jooksu alguses. 24. kilomeetriks oli selline tunne, et parema jala alla on tekkinud üks suur vesivill, mis ootab hetke, et katki minna. Edasi joostes avastasin aga, et kui jooksen parema jalaga paremale kaldu oleval pinnasel, siis jalg valu ei tee. Järgmised 18 kilomeetrit siis otsisingi pidevalt selliseid kohti ja jalg pidas lõpuni vastu.
Edasi hakkas tempo küll veidi langema, kuid püsis siiski alla 5:30/km kuni 30. kilomeetrini. Keskmine pulss oli selleks ajaks tõusnud kuskile 160-163 kanti. Vahepeal leidsin ka kaks tüüpi, kellel tuules istuda. Joostes see tuule efekt pole eriti suur, aga psühholoogiline efekt on tugev. Enamuse distantsist jooksin siiski üksi. Enesetunne oli küllaltki hea, aga kordasin endale, et maraton algab 35. kilomeetrist ja kartsin ikka omajagu, et ühel hetkel hakkavad põlved, puusad või jalad valutama.
Kui 32.2 km oli joostud, siis vaatasin, et kui suudan hoida 5:30/km tempot, siis saan ajaks 3:55. Selle võtsingi uueks eesmärgiks. Kuna umbes siis hakkas ka teise ringi suurem tõus, siis esialgu kiirust tõsta ei õnnestunud, aga intensiivsust küll. Ka pulss hakkas siis juba üle 165 ronima.
Kui tõus oli möödas, siis tundus, et palju pole jäänud ja hakkasin tempot lisama. Lõpuks pidasid vastu nii päkad, jalad, põlved, puusad kui nibud ja kuni lõpuni sain normaalselt joosta. Kui 1.5 km enne lõppu oli raja keskel (sic!) Kristi, kes teatas, et Kaur on 100m kaugusel, siis tuli veel hoogu juurde panna ja viimased 1.8km oli tempo isegi alla 5:00/km. Pulss samas oli juba viimased 5km üle 170 ja viimasel 1.8km lausa üle 176.
Kauri sain küll kätte, aga lõpus oli tal hoogu rohkem. Lisaks sellele startis ta must 50 sekundit tagapool, nii et neto aeg oli tal minust parem. Energiat jätkus lõpuni ja põhieesmärk - aeg alla 4 tunni , sai täidetud. Enesetunne oli hea (kuigi Kauri poolt kirjeldatud eufooriat ma ei kogenud). Võiks täitsa kaaluda kunagi veel joosta.
Tulemust analüüsides võib öelda, et positiivne oli see, et suutsin joosta tõusvas tempos. Ehk oli algus isegi liiga aeglane. Näiteks Kaurile kaotasin lõpuks 48s, aga juba esimese 15 kilomeetriga olin 4:51 taga, sealjuures esimese 10 kilomeetriga 4:02.
Suured tänud lähevad Kristile ja Margotile, kes raja ääres ergutasid! See andis uskumatult palju indu juurde.
Statistiline kokkuvõte:
Aeg (neto): 3:54:42 (tempo 5:34/km)
Koht (meeste hulgas): 5055
Pulss: Keskmine 156, maksimum 183
No comments:
Post a Comment