Esmakordselt meie osalemisaja jooksul toimus xdream viitstardiga. Stardijärjekord oli nagu suusatamises eraldistardis – nõrgemad ees, tugevamad taga, järjestuse aluseks koht hooaja üldjärjestuses. Miks me startisime kell 10, esimese meeskonnana B rajal, mitte peale keskpäeva nagu meie stardinumber 225 meile määranud oleks? Sõber Ross polnud lihtsalt tutvunud Xdreami kalendriga ning otsustas pulmapeo täiesti valel päeval korraldada. Mitte et 3. september paha oleks olnud, aga samale kuupäevale sattus ka hooaja viimane võistlus.
Ettevalmistus oli meil selle hooaja kohta tüüpiline – Henno oli ässa täis, punnitas lihaseid ja oli valmis esikoha eest võitlema. Mina lootsin, et suudame üldarvestuses kohta parandada, trenni seejuures tegemata. Rumal lootus muidugi ent poleks arvanud, et teeme selle hooaja nõrgima tulemuse.
Tallinnast Valgehobusemäele jõudsime kenasti. Viitstardi tõttu olime esimese kümne auto hulgas, kes võistluskeskusse saabusid. Registreerumine, rattad katuselt maha, numbrid külge ja soojendus. Kõik oli standartne. Pulss oli mul soojendusel veidi tavapärasest kõrgem, mis väikest ohulambikest vilgutas. Samas ei tea sellisel hetkel kunagi, kas põhjuseks on kehv füüsiline vorm või ärevus.
Kanuudeni jõudsime teise võistkonnana.
9:55 olime stardialas. 9:58 anti meile kaardid. 9:59 avasime kaardid ja tutvusime rajaga. Alates esimesest xdreamist kus osalesime 3 aastat tagasi, olen kõige raskemaks pidanud just esimesse punkti jõudmist - enda positsioneerimist stardis ja õige raja valiku tegemist. Ometigi polnud meil veel sellist apsakat juhtunud nagu sel korral. 10:00 registreerisime SI jaamas oma alguse ja sõitsime minema. Lõuna suunda, kus punkt pidi olema. Sõitsime ümber tiigi, mida kaardil ei kajastunud ning jõudsime kohta, kust meie arvates oleks pidanud tee minema, ent teed seal muidugi polnud. Selle peale tegin ma järjest 2 kõige rumalamat orienteerumisviga, mis üldse on võimalik. Kõigepealt sõitsime itta. Mõne minuti pärast saime aru, et ka see suund ja tee on vale. Siis sõitsime tagasi starti ja panime läände. Seda mööda ikka suht pikalt, mingit sihti mööda veel metsa, kuni jõudsime soo servale. Me olime 15 minutit tiirutanud, et leida esimest punkti, kuhu parimad jõudsid 3:29 ja keskmine oli ca 6 minutit stardist. Hennol lendas demonstratiivselt ratas võssa, meeleolud olid kuskil Kelvini nulli kandis. Pidime jälle starti tagasi sõitma, et nüüd õige rajavalik teha! Teisel korral polnud see enam nii keeruline, ning 26:51 peale starti võtsime punkti. Meist aeglasem oli vaid tiim Viisk Põis ja Õlekõrs, kes startisid 10:10 ja jõudsid punkti ca 48 minutit hiljem. Nende lugu tahaks ka kuulda, kuhu rappa nemad siis sõitsid. Ehkki me startisime esimesena, olime punktis alles kümnendad ja kui startimissagedus oleks olnud sama tihe kui pärast (1 minuti tagant, alguses olid mingid reserv-augud), siis oleksime olnud seal ca 20ndatena. Miskipärast arvan, et minu tehtud viga jääb ajalukku kui ühe lollimana ja loodan, et tulevikus seda enam ei korda.
Esimesest punktist edasi järgime oli kaardi järgi lihtne minek. Kõrgepinge liinide alt läbi, suurele teele välja, uhada, tagasipööre kruusateele ja punkti. Just enne kõrgepingeliine oli kaardil aga kruusatee, mis kaardil oli tähistatud küll, ent millel olid peal numbrid 4..5..4. Jabur. Õige otsus oleks olnud muidugi mööda seda teed sõita, sest see viis otse punkti, meie läksime aga ringiga. Eelmine viga oli pea nii hellaks teinud, et julgust polnud kaarti ja PT-d usaldada. Tulemuseks etapi 114 aeg – ca 16 minutit, parimatest ca 6 minutit aeglasem (kokku oli tiime üldse 144).
Teisest punktist kolmandasse ja sealt kanuualasse oli rattaralli. Teise punkti sõites vaatasin kaarti ja sain aru, et ralli tuleb seda sama kruusateed tagasi, midamööda me (ringiga küll) punktile kaks lähenesime. Tahtsin punktist ajuga minema kihutada ning pakkusin tiimiliikmetele välja, et nad mind usaldaksid. Yeah-right, ma tegin just 20 minutit viga! Usaldus oli ärakasutatud :)
Rattarallis etapiajad 35 ja 49 – selline meie tavaline alguse tempo. Kanuu esimene punkt tuli aga neljanda ajaga, järgmises suutsime aga punktist mööda uhada ja seda umbes 150m allavoolu otsida – parimatega võrreldes ca 10 minutit viga. Edasi etapiajad 31, 39, 61 - viimane vahetusalas, kust hüppasime uuesti ratta selga. Siiski kauuala oli üks vähesid kui mitte ainuke kord ajaloos, kui oleme esimese, seda küll mitte hilisemas ajaarvestuses, aga siiski raja tegijad. Stardist oli kulunud veidi üle kahe tunni.
Kaks rattapunkti sai võetud enesetunde järgi keskmises tempos, ent protokolliga tutvudes olime ikka väga aeglased – 80 ja 106. Edasi tuli jalgsi valik – kaardil olnud kaheksast punktist tuli võtta kuus. Kumm oli paraku selleks hetkeks suht tühi ja nii me jalgsi eriti kiiresti ei liikunudki. Vähemasti ei suutnud teha ka jalgsi valikus liialt suurt viga, peale selle, et vahetusalast esimesse punkti suutsime alguses jälle vales suunas liikuda. Samas värk mis stardiski, et enda positsioneerimine muutub ebatäpseks ja siis ei saa hakkama. Kokkuvõttes läks jalgsietapile 48 minutit, parimad olid 20 minutit kiiremad, sama punktivaliku teinud tiimidest oli Nikewomen 27 minutiga vist kiireim. Kui jalgsi valik-O vahetusalasse jõudsime esimestena, siis sealt ratastega väljudes olime alles kolmandad.
Edasi oli rattaga valik-O – kolm punkti neljast. Otsustasime alguses võtta 61, 59 ja 60, ent kui punkti 61 jõudsime tundus tee 59-sse maru kahtlane. Panime hoopiski järjekorras 61-62-60, millest viimaste vahe oli ca 500m läbi soo, ratas käekõrval lükkamist. Lähimatest konkurentidest, kes meist küll tunnike hiljem olid startinud (Team John Doe - 62-61-60) olime selle valikuga minuti kiiremad, team Sorainenist aga 2 minutit aeglasemad (nemad võtsid 59-61-60). Peale ratta valikut tuli ratta joon-orienteerumine – laudtee soos. Esialgu liikusime jalgsi rattaid lükates, ent peale punkti otsustasime siiski sõita. Veidi adrenaliinirohke oli – mõte esirattast kahe laua vahelises praos ja mina õlaga rabas kangastus päris mitmel korral.
Sel aastal oleme kasutanud kanuus lahendust, kui kaart on Henno selja küljes, et Kaur ei peaks kaarti hoidma ning saaks käsi sõudmiseks kasutada.
Vahepeal oli lisaülesanne, kus pidi loomi nende kehaosade järgi ära tundma – kopra pealuu, saarma saba, metsseanahk, põdra hambad, metskitse sarved ja kellegi käpp. Henno oma maaülikooli haridusega ei vedanud tiimi alt ja nii jätkasime sealt 0 trahviga, uuesti ratta seljas finiši poole. Punkti 26 sõit tähendas ringi tegemist mööda kruusateed. Valik polnud paha – etapiaeg oli 15-s. Sorainen, kes meist enne 3 minutit ees oli, läks vist otse ning järgmises punktis kaotas meile juba viis minutit. Punkt 27 etapiaeg 40-s ja p.28 109-s, parimatele siin kaotust 3-4 minutit (meie 11min vs 7min). Sellest kaotusest ei saa küll paraku aru, kuhu see jäi. Edasi otsustasime ringi sõitmise asemel minna ratas õlal otse läbi soo. See tähendas pidevalt põlvini mudas rassimist, niimoodi 500-1000 meetrit. Kui kaardi järgi reljeef tõusma hakkas, pöörasime metsa, et jõuda suusaradadele, mis õnneks ka üsna seal samas olid. Pea oli väsimusest nii paks, et kihutasime järele Hennole, kes pidi teadma, mis suunas on finiš. Rumalus selle juures oli see, et tal polnud kaarti aga meil oli. Tulemuseks veel üks korralik ring ümber Valgehobusemäe, võideldes väsimusega ning tekkinud reielihase krampidega, ca 5 minutine viga. Jõudnud võistluskeskusse ootas meid ees veel üks lisaülesanne ning selle sooritusest saadud trahv tähendas üht pisikest jooksuringi. Sealt edasi finišikaare alla SI-jaama tembeldama.
Graafiline võrdlus meie ning valitud konkurentide punktide vaheaegadest . Meie kiireimaid punktid olid rattarallil 39. p ja loomade ära tundmine.
No comments:
Post a Comment