Tegin oma esimese rattamaratoni läbi. Eelmine aasta oli juba mõte, sel aasta tegin asja teoks.
Ettevalmistus oli vähemalt enda arvates hea, rajal ei tekkinud kordagi raskeid või valusaid momente. Selle suvega läbi sõidetud umbes 1 500 km kanti sai. Lisaks veel pool suve rattaga tööl käimist ning laupäeval väga tähtis soojendus lükkaja rollis läbitud Tillu maratoni 500 m.
Statistika mõttes olen pühapäevase sõidu järel olen Otepäält startinud ja Elvas finišeerinud kolmel erineval moel – joostes, suuskadega ja rattaga. Vahe on olnud vaid kahe puntki vahelises trajektooris ja vahemaa läbimiseks kulunud ajas
RajaskeemEnne võistlust lasin rattale lasin City Bike-is ettevalmistuse teha, ei tulnud see neil hästi välja. Kuigi nad vahetasid mul keti ja tagumise kaseti välja, oli tagumisel hammasrattal käikude vahetamine paras ..... ja tõusudel kippus ratas koguni ise käike vahetama, nii et ragin taga. Lisaks hakkas peale poolt maad suurtel käikudel mingi kolks sisse lööma, nii et kahte kõrgeimat käiku ei tihanud kasutada. Läheb veel midagi katki poolel maal. Nende abil oleks ehk muidu pikematel kruusalõikudel natuke kiirust juurde pigistanud. Nüüd peale võistlust ratast tagasi viies avastati, et käiguvahetaja on kulunud ja asi võib selles olla. Seda oleks nad võinud kohe avastada.
Pühapäeva hommikul enne 10-t tundus stardikoridoris sel võistlusel vähem rahvast olevat kui suusatades või joostes. Eks need teised ole ka lihtsamad ja lühemad võistlused. Kuigi startisin alles 9. grupis olin enne starti juba tribüünide ees ega pidanud jälle mingit hobuserauda tegema. Siiski nagu ikka tagant poolt tulles, kulus mul vähemalt poolteist minutit, et peale pauku stardijoon ületada.
Alguses oli kõvasti toppamist. Iga väiksema tõusu, languse või kurvi peale tekkis tropp. Esimesed kilomeetrid möödusid peamiselt mööda rohumaad, millest ka aeglane tempo. Vaikselt tee olud paranesid, tee muutus laiemaks, mass hajus ja kiirused kasvasid. Korraks oli ka asfaltteed, mis andis mulle võimaluse pedaalide korralikult valu anda ning oma kohta parandada.
Kuigi esimest kukkumist ja rehvi purunemist nägin juba kilomeeter peale starti, õnnetus endal suurematest hädadest pääseda. Paaril üksikul hetkel oli vaid olukorda kui esiratas takerdus liiva, millele oleks võinud järgneda kukkumine, kuid suutsin püsti jääda. Kuskil peale poolt maad tuli mul ühe joogi pudeli hoida needitud kohast lahti. Alguses see lihtsalt logises, kuid mõne aja pärast hakkas see ees töllerdama ja väntamist segama. Kuidagi oli sellest lahti vaja saada. Ei hakanud kinni pidama, nii siis võtsin kinga pedaalist lahti ning peksin seda hoidjat jalaga, kuni küljest ära kukkus. Nii oli probleem lahendatud.
Samas vaevas mind ikka käiguvahetuse mure, tagumised käigud lihtsalt ei tahtnud sisse minna. Püüdsin seda kompenseerida sellega, et tagant sättisin käigud kuhugi keskele ja selle asemel vahetasin rohkem esimesi hammasrattaid. Paar kilomeetrit enne lõppu aga viskas mul selle tulemusel keti maha. Kaks korda. Just siis kui oli vaja koha eest võidelda! Ajaliselt vast väga midagi ei kaotanud, ehk paar minutit kokku ja need paarkümmend ratturit, kes must möödusid pole ka nüüd enam eriline mure, aga sel hetkel oli küll närv must. Õnneks siiski tuli kett vaid hammasrattalt maha, mitte ei läinud katki. Olin enne mõelnud, et huvitav kui kaugel finišist viitsiks ma veel lõpuni joosta ratas käe kõrval? Kolm kilomeetrit ratast lohistada oleks veel ära kannatanud, üle selle oleks juba kaheldav olnud.
Süüa ja juua varusin endale kaasa piisavalt - ühe magneesiumi ampulli jõin ära juba eelmisel päeval, kuna jalad tundisid hellad. Enne starti panin nahka pool batooni, millest pool jäi veel rajale. Lisaks olid taskutes veel kolm geeli, üks magneesiumi ampull ja kaks joogipudelit. Sõidu ajal kalkuleerisin endal peas, et mis ajal midagi tarbima peaks, et väsimust või krampe ennetada ning et laskemoona jaguks lõpuni. Esimese geeli sõin ära harimäele jõudes ehk kuskil 20 km kandis. Edasist tarbimist hakkasin tagurpidi arvestama. Üks geel pidi jääma viimaseks TP-ks või siis ca 10-15 km enne lõppu. Magneesiumi plaanisin kuhugi 60 km peale, et lõpus tekkivaid krampe ennetada. Ning alles jäänud kaks geeli lahendasin ära kuskil 30 ja 50 km vahepeal. Oma jooki tarbisin jooksvalt koguaeg. Peatusi tegin kõikides TP-des. Sealt haarasin enda suutäie või kaks „firmarooga“ - soola sisse kastetud, rosinaid, banaani või hapukurki ning topsi-kaks juua. Vaid viimases punktis ei söönud midagi vaid jõin ainult, kuna endal oli jäänud veel üks geel. Tagantjärgi vaadates tuli toitumine hästi välja, kuna energiat jagus peaaegu ühtlaselt kogu sõiduks. Vaid siis kui keti oli maha visanud 3km enne lõppu tundis, et enam ei ole seda purakat sees, mis lubaks väga jõua sprintida. Nii kerisin hoo vaikselt üles.
Kogu distants oli mõnusalt vaheldusrikas – oli üks väike asfalti lõik, pikemaid kruusateid, mis vaheldusid heinamaade ja metsateedega. Mõnes kohas oli läbitavus kergem, teises raskem. Rajal oli kokku ehk kaks-kolm tõusu, kus tuli rattalt maha tulla. Need tõusud olid lihtsalt nii järsud ja kui rahvast ka veel ees oli, oli rattal püsimine veel omakorda raskendatud. Sõites jäi endale mulje, et kiirematel kruusatee lõikud olid mulle sobivada, kus sain kiirust arendada ja konkurentidest mööduda. Aeglasemad ja tehnilised tõusud olid vähem edukad, kuigi ka seal ei jäänud ma kõrvalsõitjatele
Nii vaheldusrikas nagu oli maastik, erines ka kiirus. Oli hetk kiirematel kruusatee lõikudel, kus mu kell fikseeris suurimaks kiiruseks 56 km/h, teisalt metsavahelised tõusud sai võetud minimaalse kiirusega. Kogu sõidu aja hoidsin keskmiselt kiirusel pilku peal, aga selle järgi mingit plaani teha oli raske. Õnneks oli see enam-vähem kogu sõidu aja vahemikus 18-21 km/h, mis oli selgelt parem mu esialgsest plaanist ja lubas alla viie tunni sõita.
Erinevad maastiku ja kiiruse tingimused tingisid ka asjaolu, et vastupidiselt kevadisele suurele grupisõidule oli mul siin rohkem iseseisvat sõitu. Rahvast jagus rajale küll kogu distantsi ulatuses, kuid tõelised gruppe vähemalt minu läheduses eriti ei moodustunud. Umbkaudu 35 kilomeetril möödus minust üks neljaliikmeline seltskond, kellel püüdsin sappa hakkida, aga nende pea 34km/h tempo oli minu jaoks liiga kiire. Püsisin neil sabas kilomeetri või poolteist siis aga keeras tee jälle metsavahele ja grupp lagunes. Hiljem korra tekkis veel selline rodu sõitjaid, kuid see lagunes kiiresti ning suures osas tuli sel sõidul tugineda ikka enda jalgadele, mitte teiste tuules viilimisele.
Sõidu ajal püüdsin aru saada kus ma üldjärjestuses asun, kuna aga seljal kellegi numbrit polnud oli see komplitseeritud. Proovisin küll mitmel korral üle õla vaadata nende numbreid, kellest möödunud olin, aga seal oli igasuguseid numbreid, 2500 kuni 1000 välja. Nii siis ei olnud mul lõpuni aimugi, mis koha saavutan. Nüüd täna tean, et sain 1773 koha. Järjestusest tähtsam oli aeg, enne starti olin vaadanud eelmise aasta tulemusi ja tuttavaid sõitjad, mispeale eeldasin et see võiks tulla viie tunni kanti. Tegelik finiši aeg natuke üle nelja tunni oli see peale väga positiivne.
Kokkuvõttes oli järjekordne mõnus kogemus. Nende positiivsete elamuste najal tiirleb üha sagedamini peas mõte, saada ühe aastaga kaks uut kogemust – Tristar 111 ja Neliküritus. See eeldab muidugi seda, et peaks aga jooksmisega rohkem sinapeale saama ja selle enda jaoks sama nauditavaks mõtlema kui ratasõit. Väljakutse...
Siin ka kogu distantsi koond info:
Distants: 87,6 km (ilmselt läbisin natuke teist trajektoori määda selle kui mõõtjad)
Aeg: 4:07:26
Koht: 1773 (stardinumber 2600, lõpetajaid 2952)
Kiirus: 21,2 km/h
Pulss: 171 (max 189)
No comments:
Post a Comment