Lauri rattal

Eelmisel nädalale tegin kolm rattatrenni, igaüks omaette erinev. Kolmapäeval tegime Uriga ühistrenni, tema uiskudega mina rattal. Tema tahtis harjutada tuules sõites kiiret jalatööd ja mina olin siis tuule katte tekitaja. Tegime 30 km/h lõike vahepealsete rahulikemate sõitudega. Sõitsime Kaukumäe Selveri juurest Murastesse ja tagasi. Kokku 1h 12 min min sõitu ja 28 km pigem kõrgema tempolist väntamist. Laupäeval tegin ühe rahuliku tiksumise Harku ringil ja proovisin uut kergliiklusteed. See oli vast oma 20 km pikkune ja tunniajane üritus.

Pühapäeval võtsin ette sõidu Kõrvemaale, et saaks ka pikema maastikusõidu kogemuse. Rada oli päris hästi sõidetav või siis oli endal hea minek, nii et vaid ühel tõusul pidin rattalt maha astuma, kuna jalg ei kannatanud järsust nõlvast üles suruda. Pulsi lõid küll mitmed sealsed pikad mäkke rühkimised lakke, kuid muret tekitasid pigem laskumised. Ei ole harjumust neist kiirelt alla sõita, maratonil aga ei ole väga aega pidurdada. Nii siis peaks  veel Pirital ja mujalgi käima , et laskumisi võistluse ajaks harjutada. Kokku väntasin läbi ca 35 km ja selleks kulus umbes ja 2 ja poolt tundi ilusast pühapäevast.

Teisipäeval oli veidike tuult, tegime Priiduga Püünsi satsi. Tuul oli juba päeva otsa puhunud, nii et jõudsime peale teise vahetusega, mis tähendas, et ruumi rohkem ja muret vähem. Samas oli ka tuulel madalam käik ja kohati olid isegi augud sees. Sõita sai, aga selline kehvake oli, tunnetust ka polnud suurt, nii et tegin rohkem triipe ja vähem hüppeid. Proovisin ka loope, aga kuna arvasin, et vaikse tuulega võib vette kukkunud lohe kätte saamine keeruline olla, ei hakanud väga võimlema. Selle asemel proovisin sõita jalad aasadest väljas. Päris tore oli, sain tunda, et ilma jalaaasadeta on täiesti võimalik sõita ja ehk siis millalgi peaks seda pikemalt proovima.