Lauri trennid

Teen ülevaate oma senisest minekust sel spordiaastal, kes neid eelmise aasta saavutusi enam jõuab kokku lugeda.

Esiteks võtsin jälle BodyPump’i üles, praeguseks olen käinud kokku kuus korda, eile õhtul viimati. Võrreldes eelmise kavaga, kui koormust said mu meelest peamiselt jalad väljaastekükkidega, siis seekord on suurem raskus (minu) õlgadele lükatud. Kuigi jah, ka seekord on väljaastekükkide ajal veel ühel jalal hüpete sooritamine on suurt pingutust nõudev tegevus, siis rutiin kangi rebimine-kätekõverdused-hantlitepildumine-kätekõverdused-hantlite pildumine-kangi rebimine on siiani osutunud kõige kangemaks jõukatsumuseks. Igatahes kangi-hantli raskuste osas ma järgi ei anna, kuigi peale igat lihasgruppi on keel vestil. Loodetavasti aga on sellel ka kasu, nii et paaristõuked maratoni lõpus mängeldes tuleks.

Peale pikalt siseruumides istumist on õues sportimine mulle väga hea vaheldus. Nii olen teinud selle ajaga ka viis suusasõitu, mille kogu pikkuseks võiks ehk ligikaudu 60 km nüüd juba olla. Aasta esimene trenn oli Sprotttide ühistreening Pirital, ka teisel sõidul käisin Pirital. Järgmise trenni ajal oli üsna vesine ilm, nii et nauding see väga polnud. Kolmanda uisutehnikas sõidu tegin koos Raiko ja Kristiga Harku ringil.

Vooremäe rajaprofiil

Viimased kaks treeningkorda olen klassika suusad alla pannud. Möödunud nädala teisipäeval käisin Trummis ja Harku ringil koos võluva treeningkaaslasega, kes mu ununenud tehnikat kritiseeris ja õpetussõnu jagas. Möödunud pühapäeval käisin aga Lõuna-Eestis Vooremäel hommikust sõitu tegemas. Kui olin lootnud, et peale kolme nädalat võiks pulss ka juba hakata normaliseeruma, siis need tõusu ja langused küll sellel kaasa ei aidanud. Tõusud olid parajad ronimised ning laskumised olid oma ette julgustükid. Pulss pigem tõusis langustel kui aeglustus. Seega viimase korra keksmine tuli 167 peale, kuigi oleks võinud olla märgatavalt madalam.

Lisaks harjutamisele täiendasin enda klassika varustus uute saabastega, et suusk paremini jala küljes ripuks. Eelmised saapad olid möödunud sajandi toode ― disain polnud enam viimane röögatus, sidumispaelad kaldusid ajapikku lahti libisema ning jalgadele kippus umbseks minema.

Fischer RC7

Omaette huvitav tähelepanek on see, et tasakaal on hea, nii et ühtegi kukkumist pole suusarajal sel aastal veel ette tulnud. Kuigi nädalavahetuse Voormäe rajal oli selleks rohkelt võimalusi.