Kristiina: snow therapy vol 1 [0...8,5]

Jehuuu, lumi (loe: täiesti elajalik rõõmuhõise)! Suur oli mu õnn, kui hommikul ärgates akna tagant lumetormi leidsin. Paraku jõudsin rajale alles õhtul pimedas. Aga päev praadimist oli tunde veel imelisemaks kruvinud. Esimese suusa oleks väga tahtnud teha Harkus aga mõtlesin, et Trummi on esimese lumega vast kindla peale minek. Nii ka oli. Sõitjaid oli palju ja kardetud põlvini lume asemel oli täitsa korralik kõva rada. Suva, et veidi ebatasane ja suva, et mõnes kohas käbi peale oleks kummuli käinud. Isegi suva sellest, et enesetunne reetis pika lebotamise ja kohati ma kohe kartsin, et kell sellise pulsi peale vedru välja viskab. Meeldis, et rajale olid kohe ilmunud kenade kindritega osavad suusamehed ja vammustes mimmid, kellest isegi minu enesetunne lubas "tuhinal" mööda kihutada. Eriti tore oli see tunne heade mõtete tulvast kõrvade vahel. Ma kohe mõtlesin, et millal ometi leiutatakse seade, et neid saaks salvestada ja pärast üle lugeda.

Üks mõte: ma ei taha küll kõlada kuidagi ksenofoobiliselt aga siiski... Ei tea kuidas on nii, et enamasti kõik kuidagi saavad PT-ga aru, kuidas suusarajal asjad käivad. Aga on teatud grupp inimesi, kes jäävad suusaraja kõige kitsamas kohas deevuškatega juttu ajama ja teised, kes suusasillal kambakesi keppe teiste silma vehkides laskumist harjutavad ja kolmandad, kes otse kõige karmima laskumise all imeaeglaselt just risti üle raja venivad. Ma küll kardan, et Eedik pole sprottti igapäevane lugeja aga siiski... Kui ta selle papi eest juba sealt PBK-st saateid tellib, võiks sellele grupile, kes vahest guljaitamise asemel suusarajale kipuvad, ka kuidagi mõista anda, kuidas seal veidikenegi nii kulgeda, et teistel elu ka alles jääks. Äkki peaks LV kirja kirjutama...

Ja teine mõte: lõpuks ära disainida sproti logo. Pean Kauri natuke ka utsitama..

Distants: 8,5 km

Aeg: 52 min

Keskmine pulss: 175 (ei ma ei ole selle üle rõõmus aga aeglasemalt ka kuidagi ei osanud veel)

Keskmine kiirus: 5:54 min/km