Xdreami Orissaare öine etapp

Ööl vastu pühapäeva toimus Orissaares Xdreami hooaja pikim etapp. Siin ka selle kokkuvõttev video. Öine Xdreami osavõistlus on mu (loe: Lauri) arvates kõige rajum spordiüritus aastas. Pikalt ja pimedas tundmatul maastikul rapsimine on küll raske, kuid finišisse jõudes on võimas tunne, et suudame sellise asja läbi teha.

Start anti Orisaare staadionilt kell 22:15. Juhendis oli eeldatav võitjaaeg ligikaudu viis tundi, aga tuginedes oma eelmise aasta kogemusele (11 tundi rajal) ei lootnudki me et see meie aeg saab olema juhendis eeldatu lähedal.

Meie trajektoor kogupikkusega 81 km.

B-rajal oli lähte-liikumisviisiks jalgratas. Esimene punkt valmistas küll kerget segadust osalejate seas, kuid suurt massi see laiali ei tõmmanud. Pigem toimus orienteerumise asemel jälle üksteise järel jooksmine ja mööda heinamaad sihitu ringi uitamine. Kui keegi korraks uue suuna võttis, tormas kogu mass samas suunas, nii traavisime meiegi parvega kaasa. Ka järgmise punktini liikumine ei olnud esimest erinev ning lõpuks sõideti suurem osa ratta etapist pikas rivis või suurtes gruppides. Kui esimesed kolm punkti olid Saaremaal siis neljanda punkti leidmiseks tuli sõita Muhumaale. Üle Tammi sõit ja ka juba saarel sõitmine kujutas endast suures osas tuules grupisõitu, kus suurt orienteerumist polnud, pigem oli tõesti tegemist kevadise Rattaralli moodi sõiduga. Hoog ja tahtmine ette poole põrutada läks mul vahe peal nii suureks, et vedasin enda grupi neljandast punktis mööda, kuigi see oli otse tee kõrval ja trobikond võistlejad selle ümber. Ma ei lugenud korralikult kaarti, nii et pidime kilomeetri jagu hiljem otsa ümber keerama ja tagasi tulema. Kuigi kaotus ei tulnud sellest vast väga suur, siis nii alguses vea tegemine võttis meele mõruks küll, eriti kui see nii lihtsalt sisse lasin.

Olles alles mõnda aega tagasi käinud just Muhu saarel, arvasin et kujutan ette milline see välja näeb. Meeldivalt laheda üllatuse tegid aga vana raketibaasi ning karjääri kasutamine jalgsi orienteerumiseks. Pimeda ei saanud neist küll täit ülevaadet, aga väga põnev oli avastada, et seal saarel sellised kohad olemas on. Rattasõidu vahepeale pandud jalgsi liikumise etapid ei kujunenud õnneks väga pikaks ning valikorienteerumise ja kohustuslikud punktid leidsime üpris kiiresti üles. Kuigi meie jooksutempo võiks ehk kiirem olla, oli seekord ehk aeglasem sörkimine just hea. Maastik seal karjääris ja baasis oli päri raske, nii et paar võistlejat enda hüppeliigesed rebestasid ja meditsiini punktides aega kulutasid. Lisaks oli raketibaasi juures heina sees peidus ohtlike auke, kuhu kindlasti poleks tahtnud kukkuda. Karjääris jooksime küll suures osas mööda teid, kuid ka seal sai põnevust luua ja mööda lahtiseid kive nõlvasi mööda turnida.

SPROTTT Kaur

Rattasõidul leidsime punktid üpris kiiresti ning kordamööda oma kolmeliikmelist gruppi vedades saime ka paarile aeglasemale pundile järele ning nii enesetunnet jälle parandada enne vee peale minekut.

Kanuu etapil oli üllatuseks, et Väike väin tammist allpool ehk siis lõuna pool nii madal on. Muhumaa poolt tulles tundsime keset väina, et kiirus on kukkunud ja mõla ei mahtunud enam vette ära. Kui pimedusele vaatamata põhi juba paistma hakkas otsustasime kanuust välja hüpata ja jalgsi edasi liikuda. Nii saime küll kiiremini edasi, kuid mudane põhi oli väsitav ning mõne ajapärast, kui sügavust natuke juurde tuli hüppasime uuesti paati. Korra tuli veel samasugust jalgsimatka vees korrata enne kui Saaremaa külje all uuesti sügavaks läks.

SPROTTT Uri

Järgnevate punktide leidmine osutus aga eriti raskeks, kaardil ja tegelikkusel ei olnud mitte midagi ühist. Arvatavasti oli tegu mitme aasta vanuse aluskaardiga, mis aga ei kujutanud seal vohavat pilliroogu. Ranna joon oli totaalselt teistsugune kui kaart seda kujutas. Muhumaa-poolne punkt oli nn roosaare otsas ehk siis maismaapeal, sellest tulenevalt ei osanud me arvata, kas teisel pool on KP-d samamoodi pilliroogu ära peidetud või on need poide küljes vees. Igatahes kalda alal jõudes olime üpris tammi lähedal, nii et hakkasime alla, lõuna poole sõudma. Traalisime mööda pilliroo äärt ning püüdsime ükskõik millist punkte leida, et kaardi ja tegelikkuse valke natuke selgust tuua. Koos meiega oli seal veel mõned kanuud, kuid püüdsime mitte massipsühhoosiga kaasa triivida, vaid ise punkte otsida. Nii ei läinud me kuskil kaldale, et seal võsa sees ragistada ja teadmatult ringi eksida. Kuigi, ega meil ka mööda vett punkte otsides tuju eriti parem polnud, tundus see mõistlikum valik.

Peale peaaegu tunnist sihitud sõudmist tõstatasin selle ohtliku teema, et ehk peaks võtma sisse trahvi punktid ning järgmisele etapile suunduma. Teised ei olnus õnneks ideega päri ning nii otsisime edasi. Lõpuks, peale tundi otsimist leidsime ühe punkti. Ma ei tea, kuidas rajameistrid oldi mõelnud seda kaardi abil leida, kuid meie sattusime selle otsa küll vaid tänu juhusele. Punkt mille me ära võtsime oli ka kõige lõunapoolsem, nii et nüüd keerasime otsa ümber ning võtsime kursi tagasi tammi poole. Meil oli vaja leida veel kaks punkti. Selleks ajaks oli väljas valgeks läinud, ses mõttes oli isegi hea, et kasutasime pimedat aega lihtsalt kaugeima punktini sõitmiseks, et tagasi tulles juba päiksevalguse käes punkte leida. See juhuslik strateegia töötas päris hästi, nii et sõitsime puudu olevates märkidest kiiresti läbi ning saime uuesti jalgsi etapile asuda.

Tegin vahele graafiku, võrdlen siin meie liikumist kahe tuttava meeskonnaga. Icebreaker on alati olnud üks esiotsa meeskond, Valusad jalad on sel aastal meil eest läinud. On näha, et mõnedes punktides oleme suutnud neist kiiremad olla, seda võib põhjendada nii hea tee valiku või ka õnnega (või siis Icebreakeri ebaõnnega vist). Jalgratta puhul võiksime neist ehk ka jõu poolest kiiremad olla. Jooksu puhul on kiiremad ajad tulnud pigem heast tee valikust. Samas kanuu etapil oleme neist olulisemalt aeglasemad, seega on sel alal meil jätkuvalt vaja kasvõi kordki kahe etapi vahel trenni teha.

Kaks ja pool tundi kanuus istumist oli kere päris kangeks teinud, nii et uuesti jooksma hakata oli omaette pingutus. Korduvalt pani meid aga arutlema asjaolu, et kuidas küll isegi peale seitset tundi võistlusel nii suur mass koos. Kanuust välja tulles tundus, et oleme justkui viimaste seas, kui siis alles seljatagant oma kümmekond võistkonda meist mööda jooksid. Õnneks suutsid Uri ja Kaur viimase valik orienteerumisega valida parimad ja üksteisele läheimal asuvad punktid, nii et saime sellega end taas ette poole rebida. Nimelt tuli valikorienteerumisel leida Orissaare linnas neljast väljapakutud rajatisest kolm. Vist kõik võistkonnad võtsid märgi telemasti juurest ning veetorni juurest, kuna neid oli lihtne juba eemalt näha. Edu tuli meil aga sellega, et kolmandaks valisime elektrijaama kõrgepinge posti, kui suur osa tõttas vana paaditehast otsima,.

Lisaülesanded olid võistluse lõpus ja millegi pärast üksteisele väga lähedal. Ainuke asi, mis neid eraldas oligi enne mainitud valik orienteerumine. Mu arvates võiks neis üleannetes peale toore rammu näitamise ka natuke rohkem pea murdmist olla. Hea muidugi et meil oli piisavalt jõudud, et kolme peale tõugata kuuli rohkem kui kehtiv Eesti rekord, mis jäi 21m. Teises ülesandes mobiliseerime Kauriga veel oma viimased jõuvarud ning nagu köieltantsijad upitasime end teineteise abiga ja tirelitega üle nn nääride vahel rippuvate prusside, ilma et nööre tohiks katsuda.

A raja meeskond redelil ronimas.

Kui kanuu punkte olime pikalt otsinud, siis mõtlesin et võibolla me väärimegi enda eelmise korra 63 kohta, kui igakord orienteerimisel olulisi vigu teeme. Finišis aga oma koht teada saada oli tõeline üllatus. Tänu sellele, et olime suutnud läbida raja ilma ajatrahvideta olime saanud 19 koha!!! See on meie Xdreami ajaloo seni parim koht! Enne seda etappi olime 37. Kohal ( I etapp 28 ja II etapp 63), seega peaksime tänu seekordsele tulemusele omajagu tõusma. Järgmine kord peab kõvasti pingutama, et taset hoida.

Kuigi rajal on vahepeal ka omavahelist ütlemist, siis oleme kolme aastaga päris hästi kokku töötama hakanud. Olgu see siis kellegi tugevused mõnel alal või üksteise aitamine. Pea igal etapil on küll erinevatel raja osadel igaühel meist mingi raske moment, aga siis on olemas head meeskonna kaaslased, kes siis kas moraalselt või otseses mõttes tagant tõugates abiks on. Nööriga pole me veel üksteist vedanud, aga ka seekord oli seltsimehelikku tagant lükkamist.