Suure higistamise vahele võiks ka ühe sissekande ilusatest asjadest teha, kuigi neid ilusaid hetki on sel suvel vähe olnud. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud, et minu kohtinguid tuulega võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui mina olen valmis ja ootel, et ta natukenegi puude latvu sakutaks, siis tema pirtsutab ja vaikib. Kui tema aga hoos on ja enda tõelist palet näitab, on jälle mind miski muu edasilükkamatu asi maismaal kinni hoidmas. Nii olemegi vaid kolmel korral tõeliselt üksteise meeldivat seltskonda nautida saanud.
Kõigil kordadel olen olnud mõnusa läänetuulega Püünsis. Tuul on neil kordadel olnud piisavalt tugev et sai sõita mõnusa väikese viieruuduse purjega. Sõidud on koosnenud peamiselt Vulcani harjutustest, mis tegelikult on tähendanud mustmiljon erinevat moodust vette kukkumiseks. Soetasin endale väiksema uime, millega oleks hõlpsam trikitada, aga no kolme korraga ei saa just tšempioniks, isegi kui püüda nende moodi einestada. Kukkumiste vahele olen teinud ka pikemaid triipe Aegana alla, et saaks vahelduseks ka laineid paitada ja kiirust nautida.
Siiski-siiski, mõned tuulisemad päevad on mul möödunud uue surfi liigi õppimisega. Et ikka tuulest ja lainetest viimast võtta, otsustasin lohesurfi selgeks õppida. Kuna lohe on üksi õppimiseks liiga ohtlik ja keeruline, siis tänan Surphyt, kes on olnud nõus mulle sissejuhatust tegema ja oma teadmisi jaganud on. Tänaseks olengi jõudnud nii kaugele, et mul tuleb välja (oskuseks ei tihka seda veel nimetada) lohe oma soovi järgi liigutamine. Isegi paar mõnekümne meetrist triipu laua peal teinud, oi see on üks mõnus tunne.
Peale koolituse olen paar korda üksi vee ääres käinud. Need pole aga eriti toredasti lõppenud. Esimene kord läksin ulja peaga Randveresse, kus ida tuulega on mõnus surfi teha. Pumpasin lohe täis ja sättisin kõik liinid ja mu paika. Palusin ühel rannas passinud tondil oma lohe üles lasta, aga ta lasi lohe varem lahti kui ma olin oodanud. Õhku tõusmise asemel lohises see mööda kive ja lõhkus end päris mitmest korrast ära. Iseseisev õppetund nr 1. - suhtle alati lohe õhku aitajaga ja vaata, et allatuult poleks kive ega inimesi. Parandus Olegi juures läks 40 eurot maksma.
Teisel korraks käisin üksi Püünsis, õnneks oli rannas paar tuttavat, kes lohe üles aitasid lasta. See kord oli start sujuv, aga olles üles jõudnud, et jäänud lohe sinna nii sama hõljuma. Lõin küll kannad põhja kinni ja tegin kogu kehaga vastu tööd, aga lohe tõmbas mind hooga üles ja üheskoos tegime päris mitme meetrise lennu vaid põlvini vees. Siis seal vees lohisedes lasin küll poomi lahti, lohel aga oli hoog sees, nii et see lohistas mind mööda põhja edasi. Hoidsin end kõhuli, et lohe oleks ka võimalikult madal ja vee vees ning ei saaks uut hoogu, kuniks abiline lohe kätte sai ja vastu tuult maha pani. Keha ja lohe olid terved, pääsesin vaid kerge ehmatusega. Tegin lohele uue set upi ja paigutasin liinid ümber nii, et see tuult vähem alla võtaks ja tegin teise katse. Jällegi, start oli rahulik, kuid siis hakkas lohe ühele ja teisel poole käima, mina seal järel. Püüdsin teda maha rahustada, aga turvalisem tundus lohe alla tuua ja selleks korraks lõpetada. Õppetund nr 2, kui tuul on nii suur,et teised sõidavad 9ruuduste lohedega, siis ei maksa mul 12ruudusega peale minna.
Kahjuks pole ma veel oma lohe kamadega midagi suurt ja eesmärgi pärast suutnud ellu viia. Aga õppimine jätkub, veel sel aastal pean ma selle neetud lohe kontrolli alla saama! Siiski wakeboardina olen oma lohelauda Emajõe peal mitu korda väga edukalt kasutada saanud, nii et minek on selle seal hea.
No comments:
Post a Comment