Enne maratoni oli kerge hirm, seekord aga mitte enam pika distantsi, vaid võimaliku külma pärast. Käisin isegi päev-kaks varem labakindaid ja soojemaid riideid varumas, kuigi poed olid selleks ajaks juba tühjaks ostetud. Jutud külmast olid nii mõjusad, et paar päeva enne starti olid spordipoed suusariietes mehi täis, kes kahmasid, mis veel jäänud oli. Kui ma endale labakindaid otsisin, rääkis näitsik poes, et isegi roosad labakud lähevad meestele kaubaks, nii hirmus tahtmine on end soojalt riidesse panna.
Kindluse mõttes tegin laupäeval riieteproovi - panin suusarõivad selga ja tegin hommikul -22C kraadise pakasega tunnise jalutuskäigu. Nii leidsin paar nö. nõrka kohta ja vahetasin osa ürpe välja. Peale soojade kehakatete kandmise, määrisin enne starti näo paksult vaseliiniga kokku ning panin ninale ning põskedele ka plaastrid, et külm tuul liiga ei teeks. Samamoodi oli toiminud enamik osavõtjatest, nii et kedagi tuttavat kohates ei pruukinud teda maskeeringu tagant äragi tunda.
Külma ma tegelikult eriti ei tundnudki, kui siis vaid starti oodates oli pöialdel natuke külm. Liikuma hakates asendus see jällegi kohe palavusega, nii et juba peale kahte kilomeetrit võtsin kinnastel sisemise voodri välja ja tõmbasin mõlema dressipluusi lukud lahti.
Üks asi, mille üle juba enne võistluspäeva veel pead murdsin, oli et kuidas stardis massipsühhoosist hoiduda ja mitte pulssi kohe lakke ajada. Nagu arvata võis, ega seal väga omas tempos sõita ei saanud, aga rajalt-rajale polnud ka mõtet hüpata ja asjatult energiat raisata. Sisendasin, et maratone võidetakse alles teises pooles, mitte esimesel kilomeetril. Niisiis võtsin alguses rahulikult ja korrutasin endale, et sõidan üksi, sõidan üksi, sõidan üksi...
Suures massis liikudes tõusis tempo ja nii läks ka olemine palavaks. Näos olevad teibid kiskusin juba enne esimest (Matu) punkti ära. Samast toitlustuspunktist läbi sõites kuulsin, et omi asju saab vahepunktides olevatesse bussidesse jätta. Niisiis järgmise punktini sõites arutlesin oamette, et midagi oleks vaja seljast ära vaja võtta, aga mida? Seljas oli mul võrksärk, kaks soojapesusärki ja kaks dressipluusi. Esialgu oli plaan vabaneda dressikast. Siis aga tulid paar pikemat laskumist, mis olemise jahedamaks tegi. Siis kaalusin jälle ühe särgi ära võtmist, vastasel juhul võiks ehk külm hakata. Punktini jõudes oli jälle palav hakanud, nii et mõtlesin külmaga riskida ja paksema riideeseme ära võtta. Ande (23 km) punktis võtsin kiirelt suusad jalast ja jooksin mingi bussi juurde, kus oma dressipluusi ja varukindad mingi oranži lipiku vastu vahetasin. Hilisemat sõitu arvestades oli see vahetus õige samm, sest edasi sõites polnud enam palav, ega hakanud ka külm.
Kuna keskmine pulss oli mul olnud terve sõidu üpris kõrge olnud, ei tahtnud südant veel rohkem proovile panna ja otsustasin paar kilomeetrit enne lõppu pakutava kohvi vahele jätta. Selle asemel aga mõtlesin kõigile nendele jõusaalis veedetud tundidele ning andsin viimased kolm kilomeetrit ainult paaristõugetega valu. Eelmistel aastatel lasin lõpus väsimusest rohkem vahelduvtõuget, seekord aga kordasin, et nüüd on vaja kõik mängu panna ja lõpuni pressida. Päris järge ei suutnud pidada, aga oma paarkümmend kohta suutsin kindlasti võita. Lõpusirgel tegin veel võitlejaga nr 2160 tõsise duelli. Aga nagu alati tulevad kõige ebasobivamal ajal mängu naised, nii ka seekord. Nimelt oli eespool just minu suusajäljes sõitmas üks daam, kellest möödumiseks vahetasin rada, nii aga kaotasin hoo ning pidin poole suusapikkusega duellis alla vanduma.
Sõidu ajal mõtlesin mitmel korral, et tempo peaks olema selline, millega võiks ehk mõnestSprotttidest see aasta kiirem olla. Tegin ka sõjaplaani, et kui tuttavat suusamütsi kohtan, siis ei hakka suurt lärmi tegema. Selle asemel püüan äärmist rada pidi mööda söösta, et kaaslane võimaliku tekkinud sportliku viha abil eest ära ei kihutaks ja ometi paremat aega ei saaks. Rajal siiski ühtegi Sprottti ei kohanud, kuigi finišis selgus, et olin ületanud lõpujoone viiest startinust kolmandana. Nete ja Kaur olid lõpetanud enne mind ning saanud ajad alla viie tunni. Uriga oli võistlus tasavägine suurema osa rajast, alles eelviimases Palu TP (47 km) olin temast kolme minutiga ette rebinud. Indrekul aga olid suusad vist määrimata, temast sain mööda juba enne Ande (23 km) punkti.
Kui võrrelda veel mõnede sõitjatega, siis ei läinud ka väga pahasti. Lauriga (2698) sõitsime vist alates Palu punktist koos, aga viimasel paaristõuke otsal õnnestus mul teda finišis poole minuti jagu edestada. Marek (2474) lõpetas vaid üheksa ja näiteks Vaido (2501) kaheksa minutit eespool. Järgmisel korral on, kellest mööda vaja sõita.
Kokkuvõttes oli see minu senine parim tulemus Tartu maratonil! Finišijoone ületasin 5:15 peale starti ja see tähendab 2 685 kohta. Jättes kõrvale eelmise aasta täielikult ebaõnnestunud sõitu, parandasin oma üleeelmise (esimese) maratoni aega lausa 40 minuti võrra. Kui mõelda, et kust see paremus tulla võis, siis eks kindlasti oli asi suuremas tahtmises ja heas enesetundes. Enne võistlust tegin ka parema ettevalmistuse, jõudsin suuskadel läbi sõita umbes 280 km ja selle kõrvalt ka jõusaalis käia. Viimast oli tunda paaristõugetega sõitmisel ja eriti just viimastel kilomeetritel. Kindlasti oli oluline osa ka uutel Salomoni suuskadel.
Maratoni koondinfo:
Distants: 63 km
Kiirus: 12 km/h
Pulss: 175
Järgmisel korral on siht alla 5 tunni sõita!
No comments:
Post a Comment