Kõigepealt tunnistan kõrvad ludus, et pärast korralikku suusahooaega ja üsna korralikku aprilli jäid igasugused treeningvahendid nurka seisma ja mai ning juuni sisaldasid mõlemad endas ainult vastavalt 6 ja 5 trenni. Enamajaolt orienteerumisneljapäevakud, üks Rõuge xdream ja näpuotsaga rulluisku-jooksu juurde. Lühidalt oli tegemist suure spordilaiskusega, millele Indreku poolt ohtralt toetust sain, hehe. Aga siis tuli juuli ja asjad muutusid ja meie kodus hakaksid puhuma uued tuuled. Indrek otsustas, et osaleb poolmaratonil ja mina soetasin (eestlasele kohaselt peaks ütlema muretsesin?) endale pärast pikka kiibitsemist trennitegemiseks jalgratta. Et mitte oma vana ja ausat linnasõiduratast solvata, siis märgin ära, et mu roosa käula on mind vast juba 7 aastat ustavalt mööda Tartut ringi kärutanud ja teeb seda ka edaspidi. Uus ratas aga elab põhikohaga toas ja saab välja ainult siis, kui trennitegemiseks läheb. Siin ta on - Scott Sportster 30 (Kristiinal vist on sama?):
Tegemist on universaalrattaga, mis üldiselt on nagu MTB, erinevuseks on natuke suuremad rattad (28''), peenemad kummi ja lukustatav esiamort. Amordist keelitasid nii mõnedki inimesed, kellel nõu küsisin, loobuma, sest jäik kahvel vähendab kõvasti kaalu ja maanteel või võistlustel sõites on amort niikuinii enamuse ajast lukus. Ma olin aga jonnakas ja arvasin, et tühja see suurem kaal. Siiani ei ole kahetsenud ka, sest isegi Lähte suusaradadel tulin kenasti toime ja seal oleks ilma amordita oluliselt ebamugavam olnud. Eriti mugav on seda sõidu ajal vastavalt vajadusele sisse või välja keerata.
Igatahes on esimesed kaks nädalat teadliku rattainimesena olnud väga toredad. Kohe esimesel õhtul oli vaja end muidugi rihmaks tõmmata ja Tartu ümbruse lagedatel tuulistel teedel umbes 2 tundi kiirusega 25 km/h ära sõtkuda, pulss laes. Selle tulemusena olin kell 22 nii väsinud, et vajusin pärast dušši voodisse, ilma et oleks jõudnud teki allagi minna. Edasi aga olen rahulikumalt võtnud ja mulle on hakanud tunduma, et ratas on nii palju lihtsam kui ükskõik mis muu sport. Ilmselt on asi siiski rahulikus tempos ja lühikestes distantsides; võib-olla varsti hakkan ei tea mis lõike ja asju tegema, siis võtan sõnad tagasi. Kahe nädala kokkuvõttes olen sõinud 5 korda, kokku 156,4 km, aega on selleks kulunud 7:12, keskmine kiirus 21,7 km/h ja pulss keskmiselt 134. Peamiselt sõidetud asfaldil, natuke vähem metsa- ja kruusateid ja pisut ka päris maastikul.
Et ma aga rattasportlaseks ei plaani hakata, olen juulis jälle hoolsasti jooksmas hakanud käima. Vahepeal teen Indrekuga tema jooksukava järgi, vahepeal olen ka omapäi käinud. Ja ega ma ei saa kehvem olla, mul on ka plaanis sügisel SEB Tallinna poolmaraton läbi teha! Kui nüüd veel mitmekesisuse huvides vahel rulluisku ja jõudu ka teeks, siis oleks ideaalne.
No comments:
Post a Comment