Pozost on saanud raju surfiilma sünonüüm. Pildid ja videod sõitjatest, kes hüpates julgelt 10 meetri piirid ületavad, on enamasti just seal filmitud. PWA Pozo etapp on kahtlemata üks vaatemängulisemaid surfivõistlusi maailmas ja enamasti üllatatakse just seal mõne uue hüppetrikiga.
Linna kohale jõudes puhus tuul juba päris kõvasti. Kuna saime oma sisseseadmisega valmis alles peale lõunat, siis vette ei jooksnud vaid vaatasin kohalike sõitmist pealt.
Teise päeva hommikul jalutasime juba suhteliselt vara laenutuse juurde, et oma kama võtta ning veele pääseda. Kuna klubi polnud veel avatud, lõime aega surnuks lihtsalt ookeanilaineid ja tuult uurides. Pean ütlema, et kõrged lained tekitasid omamoodi aukartust ning võibolla isegi hirmu vastu kaldakive lömastatud saada. Ei tundunud just meeldiva mõttena katkiste asjade ja võibolla ka ise katkisena rannast minema loivata.
Kuna me kumbki polnu juba mõnda aega sõitnud, tundus mõistlik esimeseks paariks päevaks valida mõni rahulikum koht. Saime teada, et Pozost ca 8 km kaugusel on ühe sadama all väiksema lainetusega, see eest aga puhangulise tuulega koht nimega Arinaga. Varustuseks valisin laenutuse olnud kõige suurema so 106 L Tabou Style laua ning 4,4 m² Vandali purje. See on väiksem laud, kui mul kodus ning nii väikse purjega polegi ma vist kunagi sõitnud. Siis üürisime endale kogu ülejäänud reisi ajaks väikse Citreöen Saxo ja põrutasime sinna lahesoppi.
Arinaga rand ja valge püss.
Kohale jõudes olid olud tõesti nii nagu varem kirjeldatud - laine väiksem, tuul sama tugev, aga kohati pagiline. Vette minek oli tõeline ettevõtmine, et ise koos asjadega vastu maad või hoopis taeva poole ei lendaks. Lisaks tuulele raskendas veepoole liikumist ka kivine rand, paljajalu ei ole veel harjunud neil käima ning lahtised kivid kippusid, kas jala alt ära või omakorda jala peale libisema.
Vees oli aga kõik väga mõnus. Veestart toimus hetkega ning isegi nii väikese purjega läks laud kohe käima ja võttis kiiruse üles. Rahvast oli vähe, seega oli vee peal piisavalt ruumi ja vabadust liikumiseks. Kuigi puhangulistes kohtades kippus hoog ära vajuma oli see väga mõnus laht. Sai nii kihutada kui ka väiksemaid hüppeid laineharjalt teha. Samas sain aru, et järgmisel päeval pean väiksema laua valima, kuna see kippus ise purjena töötama ja tuult alla võtma. Tegime oma kolm tunniajast setti koos lõuna ja väiksemate pausidega, enne kui jõud raugema hakkas. Enne veest välja minekut mõtlesin veel sadamakai tagant välja vaadata ja sealseid tuule ja laine olukorda uurida. Sealse raputamisega lõi mul aga laua alt, ise lendasin vette, mast aga vastu lauda ja lõi nii kukkudes laua ninasse augu, mille parandamine mulle hiljem 40 eurot maksma läks.
Arinaga
Järgmisel päeval oli tuul vist veel tugevam ning otsustasin valida 86L laua. See on võrreldes mu koduste laudadega nii väike, et sellega saaks vaid Väänas või Ristnas lainet sõitmas käia. Ka puri oli väiksem kui eelmisel päeval – 4,2 m². Üks kohalik hombre mõõtis tuule kiiruseks 25 sõlme, puhanguti kuni 30 sõlme (see on umbes 13-15 m/s)! Tuul oli nii tugev, et kaldal olevatele asjadele tuli suured kivid peale laduda, et need minema ei lendaks. Vee peale minnes sain aga aru, et välja valitud niigi väike puri on ikka liiga suur nende tuuleolude jaoks. Tegin siis proovi sõita 3,3 m² purjega, see on peaaegu nagu taskurätiga sõitmine, nii väike tundub see võrreldes tavaliste purjedega.
Selle seti ajal tuli mul poom masti küljest lahti. Alguses oli küll arusaamatu, et mis nüüd siis katki läks? Korra jõudsin juba mõelda, et kurat, Atlandi ookeanil küll nüüd kuhugi kaugele Aafrika poole triivida ei tahaks. Õnneks asjad nii kaugele ei jõudnud minna, ujusin varustusele ringi peale, et uurida milles asi, siis kinnitasin poomi uuesti korralikult masti külge ja sain kõik jälle töökorda. Siiski olin juba omajagu allatuult triivinud, nii et tagasi kalda poole sõites pressisin kõvasti vastutuult, et enam-vähem oma randa maabuda. Vahepealne äpardus kõrvale jättes sain aru, et see „taskurätikuga“ sõit polnud parim variant, nii et vahetasin purje natuke suurema vastu. Lõpuks leidsin parima lahenduse 3,6 m² purjega. Sellega sain veel oma tunnijagu lustida enne, kui pikk päev väsimusena tunda hakkas andma ja sõidu lõpetasime. Enne koju minekut käisime veel korra Pozo rannas toimuvat vaatamas. No see oli ikka täielik „laulupidu“, rahvast oli veel nagu murdu, ainult vaata ja imesta, kuidas kohalikud laine peal kõrgeid hüppeid ja loope viskavad.
Kolmapäeva hommikupoole tundus tuul vaiksem kui varem. Ometi hakkas see end koguma ja tõusis samale tasemele eelmiste päevadega. Muidu oli kõik väga sujuv, aga puhangud väsitasid kiiresti, eriti just käevarsi, isegi trapetsis olles. Kord tahtis tuul purje käest kiskuda ja kilomeetri kaugusele kanda, teine hetk oli aga õhk rahulik nagu aasal. Väsitav on nii. Iff oli selleks valmistunud vedruhantlitega, mida saab peos kokku pigistada ja nii käsivarsi treenida. Mäletan küll, et meilgi olid need kunagi ammu kodus, aga viimastel aastatel pole need enam silma ette jäänud. Peaks endale ka ehk need koju hankima või jõusaalis midagi sellist leidma.
Nii nagu mul juba on tavaks saanud, suudan igal surfireisil kehale mõne armi jätta. Seekord oskasin mingid okkad endale suurde varbasse astuda ja seda just veest viimast korda välja tulles. Meresiil see vist õnneks polnud, aga õhtul ise kääridega okkaid välja opereerida oli päris valus.
Viimane tuuline päev. Nüüd pidime Pozo rannas sõitma, olime juba kolm päeva tugeva tuulega trenni teinud, nüüd tuli ka lained mängu võtta. Algus oli siiski hirmutav - suured laine, kivine rand, siilid ja lahesopi otsas olev riff ei tundunud hea kooslus. Siiski veele tuli minna, sai ju selle koha pärast nii kaugele tuldud. Kohtusime rannas Henryga kui ta oma sõitu oli lõpetamas. Küsisime tema kui kohaliku käest rohkem selle koha omapärade kohta, et kust tasub vette minna ja millest tasub hoiduda. Saime paar head nõuannet ning soovituse natuke oodata, kuniks tuul end õigesse suunda keerab ning siis peale minna. See andis julgust.
Kella kolmeks olid kõik tingimused õiged, panin kama kokku ja astusin vette. Nii nagu siingi oli algus kivine. Siis tulid lained. Olin siiski kodutöö ära teinud ja eelmisel õhtul oma surfipiiblist lainesõidu osa veel üle vaadanud, et mingeid lollusi ei teeks. Sain kohe esimestest murdlainetes üle ja pääsesin vabale veele. Oi see oli mõnus! Tugev tuul ja kõrged lained lause viskasid laua õhku, proovisin pigem lauda madalamal hoida, et mitte taeva alla lennata. Kohalikud, kes seal igapäevaselt sõidavad, tegid muidugi hüppeid paar korrust kõrgemal. Üks vend tegi otse mu kõrval nii, mina altpoolt lainele tõusmas, tema pea alaspidi sama laine peale alla lennates. Kuigi korra oli tunne, et lõpetame koos vees, maandus ta teisele poole lainet ja glisseeris edasi.
Laines sõitmine väsitas küll rohkem ja sellest tulenevalt sõitsime kokku vast 2 tundi, aga see eest oli kaif. Vahepeal kaldale liiga lähedal käies tekkis küll muidugi murdlainetega probleeme. Paar korda sattusin ka korralikku „pesumasinasse“, nii et kama kadus käest ja ise pöörlesin lainemöllus. Aga eks see käibki asja juurde. Üldiselt on lainesõit ikka midagi hoopis muud kui sileda veel peal triibutamine. See on küll raskesti kirjeldatav, aga on võimas tunne, kui suur laine sind meetri-paari võrra üles tõstab ja siis oma harjalt minema viskab. Või siis see hoog, millega harjalt laine põhja poole sõita, et siis sealt uuesti üles lennata.
Big wave sailing- go big or go home!
Järgmistel päevadel tuul vaibus või puhus valest suunast, pidime leidma asendustegevuse. Õnneks on Gran Canaria väga hea lainelaua sõidu koht. Nii siis käisime kahel päeval seda surfi tegemas. Võrreldes sügisel Tariifa kandis kogetuga, oli siinne laine mulle sobivam. Siin olid liinid pikemad ja rahulikumad, samuti ei murdunud laine nii järsku, mis tegid harjutamise lihtsamaks. Teisalt olid meil aga palju väiksemad lauad, lisaks puudus igasugune teoreetiline baas, kuidas õigesti püsti hüpata ja sõita. Nii siis käsime ühel päeval Las Palmase linna all ning teisel päeval huvitava nimega rannas (Playa del Hombre). Kuigi lauale püsti sõitma seekord ei saanudki, oli päris lahe. Lauale ehk nii palju püsti ei saanud, aga soolast vett ei läinud ka seekord nii palju maost alla.
Võib öelda, et seekordne laager õnnestus täiega. Tuult oli ja puhata sai. Gran Canariale tasub teinekordki tagasi minna, järgmine kord võiks uudistada naabersaart Fuerteventurat.
Seda lugedes tuleb meelde kaks asja. Esiteks see, kuidas me Kauriga kunagi aastaid tagasi Gran Canaria rannas suurtes lainetes lihtsalt paar tundi jutti möllasime. Ei olnud meil laudu, purjeid, lohesid ega midagi, aga nendes murdlainetes mässata ja ookeani jõudu tunda on ikka äärmiselt meeldejääv ja väga meeldiv kogemus. Huvitav oli veel see, et tavalises rannas olid sellised väiksemat sorti lained, isegi Eesti mõistes üsna keskpärased, aga kõrval nudistide plaažil (Dunas de Maspalomase vahel) olid VÄGA vinged lained, minu mäletamist mööda isegi punased lipud lehvisid, aga no mis see lipukene hullu eestlast hoiab, ikka vaja rammu katsuma minna ju. Samas sai kuskil Washington DC suhtelises läheduses ka sellist umbes keskpärast Eesti lainet proovida ookeanis ja pole midagi öelda, ookeani jõud on ka väikse lainega vinge!
ReplyDeleteTeine asi, mis meenub, on film Riding Giants, mida sai jällegi Kauriga Valencias vaadatud. Sa oled seda ilmselt näinud, aga kui ei, siis anna tuld.