Käisin eile Nahkhiirega Püünsis
teisel kohtingul. Ilm oli sobiv, tuul lõõtsutas ja laine peksis vahtu üles. Teisalt
oli see lõõtsutav tuul üsna heitlik ja kohati aukudega aga puhangud olid
jällegi nii suured, et vahe peal sõitsin
täitsa lahtise poomiga. Väiksema 7ruudusega
oleks olnud ehk tundunud mõistlik sõita,
samas tuuleaukudes oleks sellega hätta jäänud.
Sõita sai korralikult ja hüpata sai
korralikult. Peaks järgmisel korral (täna?) GPS kaasa võtma ja vaatama kiirust
ja distantsi. Kahetunnise uhamise peale peaks ikka omajagu neid saama. Lisaks GPSi
pealt ehk ka mingi hüppe kõrguse välja raalima, kui seade liiga palju ei
valeta.
Võtsin eile julguse kokku ja proovisin
ka backrolli ära, lohe ei hakanud seekord vastu puiklema. Proovisin
neid peamiselt väiksema lainega ja rahulikuma tuulega kalda all. Mere peale
välja sõites hakkas tuul väga rapsima ja laine muutus chopiliseks, seal ei tahtnud katsetama hakata. Igatahes sain päris
mitu jalgadele maandumist ära teha.
Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see umbes paarimeetrilaiune riba meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et puhtalt üle kruusa hüpata, mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...
Püünisis on üks maariba, mis ulatub kaldast paarisajameetri kauguse saareni. Vaikse ilmaga on see umbes paarimeetrilaiune riba meretasemest kõrgemal ja kuiv ja näha. Tormisema ilmaga jääb vee alla. Lohetajad teevad ikka aeg ajalt üle selle hüppeid. Priiduga just ükspäev arutasime, et eks see on riski värk ja täpisteadus end nii ajastada, et puhtalt üle kruusa hüpata, mitte keset seda maanduda. Eks ikka oli neid, kes keset seda poolsaart hüppasid ja mööda m kuiva maad lohisesid. Eile oli üks selline päev, kus see maariba oli veega õrnalt kaetud, lohelauaga oleks ehk võimalik olnud ka üle sõita. Vaatasin mitmel korral seda "takistust" ja mõtlesin et prooviks, vaikselt, üle hüpata. loomulikult oli hoog nii väike ja kõik muu jama ka otsa.laskusin nagu langevarjur ikka keset neid kruusa ja kive, enda all vaid mõne sentimeeetri jagu vett. Lohe oli õhus ja proovis mind endaga kaasa tirida. Nii siis lesisin seal pikali ja naersin enda üle, et on vaja ikka alati kõik asjad ära proovida...
Kui see Tivoli merel jätkub, hakkab surfi sissekandeid üsna sageli nüüd tulema.
No comments:
Post a Comment