41. Tartu Suusamaraton on edukalt läbitud, nüüdseks olen Elvas finišeerinud juba kuule korral, neist neli suuskadel, kord rattal ja üks kord joostes. Meest sõnast härga sarvest see vanasõna peab minu puhul paika. Tulen aga selle juurde sissekande lõpus tagasi.
Sprotttid mõni minut enne starti.
Ettevalmistus maratoniks see kord väga kasinaks. Esiteks olid kooli tõttu aastalõpp täiseti spordipuudulik ning järele jäänud poolteist kuud ei suutnud mind päris vormi viia. Kuna suurem osa jaanuaris oli nii pagana külm siis jõudsin suuskadega lumel käia vaid kaheksa korda, millega kogunes kokku vaid 97 km. Võrreldes eelnevate aastatega on seda omajagu vähem. Tõelised maratonihundid viibutavad seepeale kindlasti näppu ja kordavad, et ette maratoni on vaja vähemalt 500 km läbida, et distants mõnuga läbida ja hea tulemust kirja saada. Samas vaadates mu kõiki möödunud kordi, siis ega 500 pole ma lähedalegi jõudnud ehk tulva aasta...
Ettevalmistus maratoniks algas üsna hilja ning oli mahult ka väga kesine
Eelmise aasta tulemuse põhjal paiknesin sel aastal 9. stardigrupist, stardinumbritega 2501-3000. Esimest korda minu Tartu maratonide ajaloos sain ma startida nö stardi sirgelt. Kuna mõni minut enne pauku lasti kõikidel gruppidel kokku liikuda sain ma U-kujulise stardi raja kurvi tagant välja liikuda. Selline edenemine annab aga juba oma minuti-paar jagu võitu. Lisaks selle olin ka rajal väliskurvis, kus liikumine oli kiirem, Uri rääkis, et teda oli just tagasi hoidnud sisekurvis tekkinud ummik.
Suusad lasin see aasta A&T Sportis määrida. Sain need Otepäält just enne starti kätte, nii ei viitsinud ma neid veel kuhugi testima minna. Seda oleks võinud aga ehk teha – libisemine oli küll suurepärane, kuid pidamine oli natuke hell. Nii panin laskumistel teistest omajagu pikema ma ilma hoogu lükkamata, kuid see eest tõusudel andis kohati suusk tagasi, nii et pidin tegema ettevaatlikku ja lühikest sammu. Matu TP-ni sain ilusti hakkama, nii et probleeme ei tekkinud. Siiski otsustasin kohe T esimeses TP-s määrdepunktis endale lisa pidamist panna – parem kaotan siin minuti-kaks, kui hiljem terve distantsipeal pool tundi ja üleliia jõudu. Kuna määrdepuki taga järjekorda polnud, sain kiirelt jaole, abimehed panid kolm kihi pidamist alla ja sõit võis jätkuda. Lisa pidamismääre võttis küll kohati libisemist kehvemaks, kuid see eest oli muus osas kindlam minek.
Raja ja ilma olud olid maratoni ajal talvised, külmakraadid olid küll mullusega võrreldes leebemad, kuid see eest oli päris kõvatuul. Nii umbes pool rajast oli tuul vastu, raja teises pooles keeras taganttuuleks, nii et mõnele kergemale lükkas ehk tagant poolt hoogugi juurde. Mina tuule lisatõukest ei osanud aru saada, küll aga lehvisid suusakepid lehvisid nagu tuulelipud. Kohati hakkasid kepid päris laperdama, kui need tõuke lõpus lahti lasin. Sellist asja pole ma küll varasemalt täheldanud. Kui oleks ehk mingite alumiinium keppidega sõitnud, oleks need ehk oma raskuse tõttu stabiilsemad olnud.
Eelmisest aastat õppust võttes tegin seekord enne sõitu ka riietuseproovi. Mullu külmakartuses sai varu riideid selga pannud ja kaasa võetud liigpalju, nii et ühes TP pidin neid lausa ära võtma, et ülekuumenemist vältida. See aasta siis proovin rajale minna niin et pigem olgu seistes jahe, aga hiljem liikudes optimaalne. Nii läksin rajale neljakihilise ülaotsaga ― kaks võrksärki, üks soepesu särk ja peal õhuke dressipluus. Samuti läksin seekord rajale esiteks õhema mütsiga, mis vähendas oluliselt kupli ülekuumenemist ja õhemate sokkidega. Ülemises otsa riietus õigustas end igati keha ja pea oldi enam-vähem mõistlikul temperatuuril. Jalgadega oli küll nii, et võistluse käigus hakkasin tundma, et varbast hõõrub. Ei tea, oli see nüüd siis saapast või sokist. Igatahes päeva lõpuks olid mul siiski üks vill kummalgi jalal, üks neist isegi kerge veresisaldusega. Samuti sõitsin see aasta prillidega, suusaprille mul pole, siis kasutasin Kauri rattaprille. Kuigi tõusudel läks pilt uduseks, oli neist muul ajal väga palju kasu, eriti just lumesajuga. Seega tulevikus võib need täiesti varustuse hulka juba arvata.
Palu TP. Allikas: FUNHOLIDAY
Krampide ja väsimuse vältimiseks tegin igas TP söögi-joogi peatuse. Kukleid ma just vintsutama ei jäänud, kuid soolakurgil ja soolabanaanil lasin küll igal pool hea maitsta. Lisaks rajal pakutavale, varusin endale kaasa 4 geeli, mille kõik rajal ära tarbisin. Kuna treenitus oli kesine, siis seekord oli neist eriti kasu. Kui kohati tuli kätesse nõrkuse tunne, siis peale geeli oli biitseps taas rammu täis. Joogiletil lasin endale valada kogu valikust vett, teed, spordijooki, puljongit ning loomulikult mustikasuppi. Ande TP-st lahkudes tundus, et ehk sai isegi liiga täis end valatud, kuidagi loksuv tunne oli. Samas agari tekkinud mul rajal kordagi tunnet, et küllastumine tekiks, ju siis sai kogu sisse ahmitud vedelik efektiivselt ära kasutatud või välja higistatud, nii et eraldi peatust kaalu vähendamiseks tegema ei pidanud. Teisalt ei ole ma varasematel kordadel näinud nii palju rahvast raja ääres end kergendamas näinud kui seekord. Ei tea, kas mehed larpisid enne starti nii palju spordijooki sisse, et iga peal rüübatud lonks hakkas üle ääre ajama või oli asi muus, igatahes palju peatujaid oli küll raja ääres märgata.
Sportlikus mõttes ja võistluses iseendaga läks võistlus pärsi hästi, eriti selle esimene pool. Siiski pean märkima, et kuigi mõtted on alati uljad siis rajale minnes ei olnud eesmärgiks mitte parima tulemuse tegemine, vaid lihtsalt distantsi läbimine selle vähese ettevalmistuse najal. Kui aga võrrelda eelmise ( 2011 oli seni parima tulemusega) korraga, siis on suuremad vahed TP-des just tulnud raja alguses. Suurim vahe on tulnud Ande ja Kuutse TP vahel, kus seekord suutsin pea 8 minutit kiiremini rühkida. See eest raja teises poole aegades on näha et vähene treenitus on ka aegadest näha. Kuutse punkti jõudes arvas mu abimeeskonna juht, et aeg on päris hea ja et ma sõidan lausa 4:30 tunni graafikus. Võibolla oli asi keele vääratuses ja ta pidas silmas 5:30 graafikut, kuid see ja pilk kellale andis hoogu juurde. Vaatasin, et olen raja esimese poole sõitnud keskmise tempoga 12,7 km/h, see aga tähendas, et sama kiirelt jätkata võiksin eelmise aasta aega parandada. Nii proovisin sealt peale edasi jätkata samas tempos. Samas ei teinud ma erilisi muudatusi sõidustiilis, kõikides TP-des tegin rahulikult hingetõmbepausi, sõin-jõin, ja ka tõusudel ei hakanud eriliselt tormama, püüdsin ikka kõik treenituse piiresse jätta.
Siiski raja teisel pooles hakkas tunda andma väsimus ja edumaa võrreldes möödunud aastaga TP-dega kahanes 1-2 minuti peale ning pöördus isegi vastupidiseks viimases lõigus Hellenurme ja Finiši vahel. Kui sel aastal kulus mul selle viimase lõigu läbimiseks 46 minutit, siis mullu oli seal neli minutit kiirem. Mäletan, et toona panin lõpus ka rohkelt paaristõukes, see aasta, aga sellist jaksu enam lõpus polnud, mispärast pidin puhkamiseks ka kiiremas tempos vahelduvtõuget tegema. Maratoni keskel mõtlesin küll, et see aasta olen päris palju paaristõuget teinud, kuid lõpus lihtsalt enam ei jõudnud, käte hakkas ramm vähenema ja kõhuihased ei olnud ka enam nii virgad. Nii siis tunduski vahelduvtõukes jalgade abiga sõitmine kiirem ja efektiivsem viis edasi liikumiseks.
Aegade võrdlus TP-des. Kuni Hellenurmeni oli 2012 ajad paremad, viimases lõigus aeglustus mu tempo võrreldes mullusega
Üldarvestuses ei olnud mu seekordne ülespoole liikumine nii märkimisväärne kui eelmise aasta 1000 kohta, see kord parandasin oma tulemust umbes 130 koha võrra. Samas kui eelmine aasta alustasin endast suurusjärgu võrra nõrgemas grupis, siis ilmselt annab seekordne tulemus tunnistust, et see ongi minu tegelikule tasemele lähedal olev koht. Samas raj alguse osas oli mu minek teistega võrreldes parem ning nagu ka ajaga, siis maratoni lõpu poole hakkasin kätte võidetud kohti juba kaotama, nii näiteks kukkusin Hellenurme ja finiši vahel oma 100 kohta tahapoole.
Kauri suutsin ma konkurentsist juba enne maratoni kõrvaldada, seitsmevõistluse sai tema jaoks saatuslikuks juba esimestel sekunditel. Võistlus Raikoga see eest lõppes sel aastal tema kasuks. Eks oma täpse aja teatab ta enda sissekandes, kuid oma eelmise korra kaotuse suutis ta sel aastal ca 15 minutiliseks võiduks pöörata.
Maratoni koondinfo:
Distants: 62,87 km
Koht: 2554 ( mullu 2685)
Aeg: 4:59:58 (mullu 5:15:51)
Kiirus: 12,6 km/h ( mullu 12 km/h)
Pulss: 171
Ja nii oligi, et eelmise aasta blogi sissekandes käisin välja :„ Järgmisel korral on siht alla 5 tunni sõita!“. Nii saingi lubatuga napilt hakkama. Tulevaks aastaks mingit ajalist märki ei oska panna, peamine et saaks enne piisavalt trenni teha, et saaks vähemalt endaga võistlust pidada.
No comments:
Post a Comment