Bike xDream

Selleaastasele xDreami hooajale sai eelmisel nädalavahetusel joon alla tõmmatud Bike xDreamiga, mis toimus seekord Keila-Joa ümbruses. Mina alustasin päeva postiivsete emotsioonidega ja unustasin kaardihoidja koju. See tähendas, et minu jaoks sai orienteerumisvõistlusest meeldiv pühapäevane rattamatk teiste juhtnööride järgi.

Ilm oli hea, loodus ilus ja rada suhteliselt tasane. Bike xDreamile tavapäraselt olid kaardi peal märgitud punktid, millest tuli ise valida nii palju kui endal tahtmist ja need 4 tunni jooksul ära võtta. Järjekord polnud oluline - iga tiimi valis endale sobiva marsruudi.

Meie algus oli tavapärane - panime hoopis teise suunda, kui algselt plaanis oli. Pärast esimese punkti võtmist pöörasime siiski planeeritud marsruudile ning liikumise suhteliselt omaette. Teisi tiime nägime küll, aga need sõitsid kas liiga kiiresti või teises suunas. Tiksusime Henno tuules ja ei nurisenud.

Üldiselt olid punktid kergelt leitavad ja sõita sai peamiselt hea kattega teid. Vaid korra ekslesime kuskile merelähedasse uusarendusse, mis oli ehitatud keset sood. Kuna hoovid olid ümbritsed traataiaga, pidime ekslema mööda vesist võsa enne kui tagasi asfaldile saime (inimesed, kes te sinna kodu ostsite - miks?!).

Kui 3 tundi oli täis tiksunud, oli selge, et kogu planeeritud programmi me läbida ei suuda. Henno ja minu pealekäimisel võtsime käsile kõige kaugema punkti kaardi pealt, kuna sinna viis ilus asfaldtee ning tundus, et tagasiteele jäävad veel päris mitu punkti, mida hea võtta. See oli ilmselge viga - ei jõudnud me võtta neid tagasiteele jäänud punkte, finishi lähedal jäi võtmata veel 2 punkti ning lõpuks jäime ka finishisse hiljaks ja kaotasime veel ühe punkti trahvina.

Seda pikka otsa asfaldil otsustas Kaur kasutada lõigutrenniks - selmet ilusti Henno tuules püsida, tegi kiirendusi ja aeglustusi. See muidugi väsitas ja seega ei saanud me ratta-Lauri Tour-de-Franci tempoga lõpuni kihutada. Mulle jällegi sobis - tiksusin rahulikult grupi sabas ja, kuna kaarti polnud, nautisin loodust.

Vahetult enne lõppu läksime veel üht puntki püüdma, kuid suutsime taaskord veidi valesti sõita (oleks vist pidanud seda eeldama?). Kaua ei pidanud otsima, aga paar minutit vast ikka läks - täpselt see aeg, mis lõpus ajalimiiti mahtumisest puudu jäi.

Kokkuvõttes siis 15 punkti (16 punkti võtsime, ühe kaotasime trahviks). Võitjad jõudsid sama ajaga võtta 26 punkti. Koht 132 lõpetanud võistkonna seas 93. - selgelt alla meie võimete. Oleksime jätnud selle kauge punkti võtmata, oleks jõudnud võtta kaks täiendavad punkti finishi juures ja lõpetanud õige-aegselt ehk saanud 17 punkti, millega oleks platseerunud juba 65. kohale - see oleks olnud koht, millega oleks enam-vähem rahule jäänud.

Positiivse poole pealt - 63 sekundiga võitsime Kaju IceBraker teami ja Urmo/Reka/Egoni Valusate jalgade tiimist jäime maha 5:43 (punkte võtsime kõik samapalju). Läbisõitu vaadates suutsi IceBraker tiim võtta samapalju punkte 5km väiksema kilometraažiga. Ilmselgelt polnud me kõige efektiivsema rajavalikuga hakkama saanud. Samas ei olnud asi selles kaugse punktis - enamik tiime oli selle punkti valinud.

Kokkuvõtteks - endiselt jätab soovida kaardilugemine ja grupisõidu oskus. Viimane polnud küll seekord väga probleemiks - ega me nagunii kiiremate gruppidega kaasa poleks jõudnud minna ja Henno jõuab 4 tundi meid Kauriga vedada küll. Järgmine kord paneme Laurile kummi sappa ja saab veelgi rohkem loodust nautida.