Xdreami II etapp Rõuges

Eelmisel nädalavahetusel osales Sprottti meeskond Xdreami järjekordsel etapil, mis seekord toimus Rõuge küngaste vahel. Tavapärase K. Talpsepa asemel oli seekord tiimis I. Talpsep, kuna vanem vend kohanes parasjagu isarolliga.

Võistlus oli raske: ilm oli palav, loodus mägine, metsa-alune sääski täis ja kaardid aegunud. Viimast hoiatati korduvalt juba enne starti, aga kui pole sellise asjaga harjunud, siis ei oska ikka käituda. Juba kolmandas punktis tekkis sellega seoses hämming - kaardi peal oli punkt kahe metsatee ristumisel, aga looduses oli selles kohas hoopis jõgi. Ka muus osas ei läinud loodus ja kaart kuidagi kokku (või no justkui nagu läks, aga lõpus olime ikka vales kohas). Seda ei osanud kuidagi arvestada ja nii läks meil punkti leidmiseks 38 minutit, parima tiimi 8 asemel. Olime langenud 118. kohale.

Edasi liikusime tõusvas joones. Kanuuetapiga tõusime 93ndaks, siis jooksime enda 73ndaks ja rattasõiduga tõusime lausa 53ndaks. Sel hetkel olime kätte saanud ka meie igipõlise konkurendi Viljandi Crew, kes meist vahepeal üle 10 minuti ees oli olnud. Siis aga juhtus järgmine error.

Nimelt oli vahepeal toimunud lisaülesanne, kus tuli ära arvata linnulaule. Meil läks enam-vähem keskpäraselt - saime viiest kolmele pihta (no varese ehk oleks võinud kah ikka ära tunda). Aga iga eksimuse eest tuli lunastada valikorienteerumisel üks punkt. Punktid olid üsna lähestikku ja kaardi pealt vaadates tundusid ka väga lihtsad - mööda suuremat rada esimese väikese rajani, sealt vasakule, järgmist rada mööda jälle vasakule ja siis väiksel lagendikul ongi. Kõik klappis peale selle, et lagendikul polnud punkti! Hiljem selgus, et kaardil näidatud väike rada oli ammu kinni kasvanud ja me oleks pidanud juba märksa varem metsa sisse keerama. Seda nuppu, et kaardi pealt kaugusi mõõta ja selle järgi juhinduda ka polnud - jooksime hooga umbes 5 korda kaugemale kui punkt tegelikult oli. Õppetund - orienteerumine pole ikka päris sama, mis linnas turistikaardi järgi liikumine.

See tähendas aga seda, et meil läks kahe punkti võtmiseks 25 minutit, samas kui näiteks Viljandi poistel ainult 9. See lennutas meid taas 75ndale kohale. Edasi tuli tõusta ratastega Suure Munamäe tippu, kust läks sõit tagasi Rõugesse. Rõuge teel oli üks punkt pandud metsa sisse, kust tagasi tulles suutsime (loe: Uri suutis) jällegi valida vale raja, mis tekitas veel ühe täiendava ringi sisse. Seega lõptasimegi ajaliselt 73ndana, kuid tänu trahvide puudumisele olime kokkuvõttes 63ndad.

Peamistest rivaalidest lõpetas Viljandi Crew 36ndana (meist 22 minutit ees) ja Valusate Jalgade Spordiklubi 23ndana (32 minutit võitu). Arvestades, et poole distantsi peal olime kõik umbes 5 minuti sees, siis oli meie esimene eksimus veel andestatav, aga kaks viga juba liiga palju.

Peamised õppetunnid tulevikuks:
1) Orienteerumine on ikka vahel väga oluline. Jälgima peab nii teid, vahemaid, kui ka loodust. 95% ajast pole see küll oluline (saab minna teiste järgi), aga see 5% võib väga valusalt kätte maksta.
2) Kanuutrenni peaks tegema. Millegipärast on nii, et peale kanuuetappi olen mina kõige värskem. See tuleb nähtavasti sellest, et tüürimise vahepeal ei suuda ma piisavalt tõmmata, aga ehk ka sellest, et teiste meeste tempo on kiire aga tõmbe kvaliteet jätab soovida.
3) Rattaga tuules sõitmist tuleb harjutada. Tasasel maal ja puhanuna on see lihtne, aga väsimuse pealt küngastel keeruline. Samas aitaks see tiimil tervikuna märksa kiiremini liikuda ja meeskonna jõuvarusid ühtlustada.

Peale kahte etappi oleme hetkel 37. kohal. See polegi nii palju kehvem kui eelmise aasta 33. koht. Aga eelmise aasta tulemuse kordamine eeldaks küll kindlasti seda, et Rõuge etapp jääks meie halvimaks ja ei läheks seega kokkuvõttes arvesse.