SPROTTT, see on multisport!

Lauri: seitsmevõistlus ja muu

2012-02-13T09:24:00.002+02:00

Peale eelmist sissekannet, on minu sportlik tegevus on olnud üsna suusavaene. See pagana külm ilm on maratoni ettevalmistusele korraliku põntsu pannud, nii olen pea kõik trennid tegema sisetingimustes.

Nii olen jaanuaris-veebruaris kaks, kord isegi kolm, korda nädalas bodypumpis lihasvastupidavust treenimas ja jõudu kasvatamas. Kui see on vähemalt nauditav nii seltskonna kui meeldivuse poolest, siis kardio trennide tegemine on olnud üksluisem. Proovisin esimest korda lindi peal jooksu, kuna see aga nii nüriks tegevuseks osutus, olen see asemel teinud eriti madala (120) pulsiga elliptilise masina peal, et vahekenegi suusatamisele sarnast liigutust teha. Loodame, et ilmad siiski soojemaks lähevad, sest selline tuim raiumine pole minu teema, isegi kui selle taustaks Mihhail Lotman Jumalast või Rein Raud ruumist samal ajal ööülikoolis kõnelevad.

Laupäeval tegin kolmandat korda seitsmevõistluse läbi. Osavõtjaid oli seekord vähem, kuid nende tase oli ometi kõrge, mille tulemusena pidin rahulduma kohaga võitlejate nimekirja lõpus. Kui teistega võrreldes ei saa ma oma tulemuste üle eriti hõisata, oli võistlus iseendaga lõpp arvestuses pisut varem kui varasematel kordadel. Kuigi jah, ega suurt arengut ilma spetsiaalse või vähemalt kergejõustiku sarnase tegevuse harjutamiseta ole ka ilmselt oodata. Üldiselt olid tulemused enam vähem samast klassist, mis ka eelmine kord, mõni ala tuli parem kui möödunud aastail, kuid enam-vähem siiski samasse auku. Positiivne oli 1000 m jooksu aeg, mis eelmisest aastatest oluliselt parem oli. Ehk oli tuju viimasel kohal tiksumisest nii ära, et siis oli vaja kõik jooksus välja. Igatahes võrreldes eelmisega aastaga sain lausa 20 sekundit 4 minuti kohta võitu. Sealt tuli ka suurim vahe punktides, mis tähendas mu senist parimat tulemust sel võistlusel.

	2010		2011		2012
Ala	tulemus	punktid	tulemus	punktid	tulemus	punktid
60 m jooks	9:26	249	9:32	237	9:27	247
Kaugushüpe	4,3	255	4,11	224	4,33	261
Kuulitõuge	7,6	343	8,08	371	7,58	341
Kõrgushüpe	1,35	283	1,35	283	1,3	250
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm)	12:08	133	13:18	103	12:37	183
Teivashüpe	2,3	199	2,2	179	2,2	179
1 000 m jooks	3:52	251	4:01	194	3:42	312
KOKKU		1713		1591		1773

Eile oli lõpuks sobilik aega ja ilm, et sain enne maratoni ühe pikema suusatrenni teha. Algul sõitsin üksi, siis koos Kristiinaga Ihaste väikese 2+ km ringi peal kokku 2 tundi. Selle aja jooksul proovisin harjutada kõiki tehnikaid paaristõugetest kuni ilma käte abita sõitmiseni. Teine eesmärk oli hoida madalamat sorti pulssi, nii tuligi keskmine sinna 150 kanti. Ringide lugemine läks lõpuks segamini, aga distantsiks sain selle ajaga 20 km. Kokkuvõtval oli kogu sõidu aja hea olek, nii et sellise enesetunde pealt võib maratonile mõelda küll. Kuigi jah, ettevalmistust on patuselt vähe, suusakilomeetreid on mul ainult 80 km jagu. Teisalt on ette näidata teistsuguseid treeningtunde, mis ehk suusatamist osaliselt kompenseerivad.

Uri: Alutaguse Maraton

2012-02-13T05:26:00.002+02:00

Laupäeval sai tehtud selle aasta esimene võistlus - traditsiooniline Tartu Maratoni eelüritus Alutaguse Maraton.

Sel korral olid korraldajad veidi hädas lumepuudusega, mistõttu sõideti ühe ringi asemel kaks väiksemat. Ka oli need väiksed ringid profiililt veidi kergemad ja distantsi tuli minu kella järgi kokku ainult 35.8 (reklaamis kirjas 40, eelmisel aastal 37.5). Kokkuvõttes ütleks, et sõit oli liiga lihtne ja kiire maratoni jaoks. Samas, enesetunne püsis kogu sõidu vältel hea ja 8 päeva enne aasta põhisündmust ei peagi ehk päris tühjaks sõitma ennast.

Stardi hetkel oli väljas ligi 20 külmakraadi, aga korralikult riidesse pannes see väga ei häirunud. Sõidu vältel läks ka soojemaks, niiet kokku oli üsna mõnus minek. Libises normaalselt ja pidas võrreldest teistega väga hästi - aitäh AT Sport määrdetiimile.

Tulemused olid eelmise aastaga võrreldes veidi paremad:
Ametlik (bruto) aeg: 2:39:47 (eelm. 3:00:37)
Netoaeg (enda kella järgi): 2:38:15 (eelm. 2:58:31)
Tempo: 4:26/km (eelm. 4:46/km)
Koht: 521 (eelm. 642) - kuigi ka osalejate arv oli langenud 906 pealt 781 peale.
Kaotus võitjale: 59:00 (eelm. 1:07:45)
Keskmine pulss: 169 (eelm. 169)
Max pulss: 182 (eelm. 185)

Loodetavasti õnnestub seda vormi ka Tartu Maratonile edasi kanda (eelmisel aastal ei õnnestunud). Murelikuks teeb see, et isegi Alutaguse väga kergel rajal väsisid jalad ära - annavad tunda need vähesed tõusukilomeetrid selle aasta trennides. Tartus tuleb raja esimene pool ikka väga rahulikult võtta.

Suusakilomeetreid nüüd kogunenud 138. Enne eelmist Tartu Maratoni sain kokku 229 km.

Indrek: Maratonile vastu uute suuskadega

2012-02-07T17:11:00.004+02:00

Teen siis ka vahelduseks ühe postituse. Nimelt hankisin endale uued klassikasuusad, mis tegelikult küll on juba kasutatud. Tegemist on Madshuse Hypersonic C3 võistlussuusaga, mida ka eelmine kevad korraks proovisin, aga siis otsustasin ikkagi oodata. Sügisel oli hoog peal ja hakkasin juba varakult uurima, et saaks maaletoojate kaudu odavamalt mingi korraliku Peltoneni suusapaari, aga keset kõige suuremat tuhinat jäin haigeks ja siis ei tulnud talv peale ja nii jäid suusad ostmata. Praegu ei oskagi enam öelda, oli see hea või halb. Igatahes neid uusi (vanu) Madshuse (mis ühe praeguse Eesti A-koondislase endised suusad) laupäeval Tartu Maratoni raja alguses proovides tundusid need jalas mõnusad ja pidama sain väga hästi. Loodetavasti mu head emotsioonid nendega kestavad ja õnnestub enne maratoni suusakilometraaži üle 60 koguda. Suusapõhjad pole küll enam kõige värskemad, aga kui mõned piki-kriimud ja veidi kulunud kandid välja jätta, on nad loodetavasti eelnevalt korralikult hooldatud ja parafiin tundub vähemalt esialgu all püsivat küll. Eks mõne aja pärast, kui rohkem sõitnud olen, saan parema hinnangu anda, kas sai hea ost või halb ost.

Uri: Vahest ka jooksu [195]

2012-02-02T23:42:00.002+02:00

Kuna Stockholmi maratonini on jäänud 121 päeva, siis tuleb vahest ka jooksmas käia, et see tegevus päris võõraks ei jääks.

Sügisel sai mõeldud, et talvehooajal peaks vähemalt korra nädalas sörkimas käima, muidu kevadeks on jalad ikka jooksust võõrdunud. Praktika on kahjuks olnud selline, et detsembris sai üks jooks ja jaanuaris sai üks mõnus jooks lumel koos Kauriga.

Täna tegin jooksutiiru Tallinn Spordihallis sisestadkal. Täpselt distantsi ega aega kirja ei saanud, aga nii umbes 10km umbes tunni ajaga. Vahele paar 230m lõiku kah.

Kristi: pühapäev taas Pirita rajal [63]

2012-01-29T22:21:00.001+02:00

Sel nädalal sai 2 korda Pirital käidud: neljapäeval tegime Kadriga ühissõitmist 7,2km ringi ja täna tegin üksi kokku 11km jagu. Neljapäeval tegi Kadri tempot ja pulss sai üsna kõrge, aga vahelduseks peab ka tempotrenni tegema.

Kui eile sai planeeritud Viljandi järve ringist loobutud karge külma tõttu, siis tänane Tallinna -10 oli ideaalne suusatamiseks. Pirita klassikaradasid on vahepeal küll paremaks tehtud, aga mitmes kohas oli ikkagi kruusakive ja mulda ja okkaid ja käbisid. Ambrose mägi oli päris hästi korda tehud - laskumiseks Lükati sillale oli lõigatud väga korralik rada ning mäe tagakülje laskumine oli samuti täiesti sõidetav. Seega ühtki kukkumist ei tulnud ja tempo sai isegi mõistliku pulsihoidmistaktikaga täitsa hea. Kloostrimetsa tagasirgel tegin veel paaristõuke trenni, homme ei saa käsi ilmselt üldse tõsta. Kokkuvõttes mõnus pühapäevasuusk.

Rada: 1,5x Pirita ring

Distants: 11,02km

Keskmine pulss: 163

Aeg: 1:32:15
Keskmine kiirus: 7,2 km/h

Eelolevaks nädalaks lubatakse kõva pakast, aga loodetavasti Tallinna kandis meri hoiab ikka sooja ja kannatab sõitmas käia. Maratoniks peab vähemalt 100km kokku saama.

Uri: Suusatrennid [95]

2012-01-29T21:05:00.002+02:00

Tasapisi on sel aastal saanud ka suusatrenne tehtud. Kokku 7 tükki, 9-st 22 kilomeetrini. Üldiselt on liikumine täitsa okei, kuigi eks oleks vaja kuskil ka pikemaid tõuse treenida, mida Tallinnas üsna keeruline teha.

Täna siis 20.3 km 1:30-ga ehk tempo 4:26. Kuna kella laadimise juhe on katki, siis on info umbkaudne ja pulsi kohta info puudub.

Eelmisel aastal oli samaks ajaks juba sõidetud 177km - eks ilus detsember aitas siin kaasa. Järgmiseks võistluseks on traditsiooniliselt Alutaguse maraton, mis sel aasatal toimub 11. veebruaril. Eks siis ole näha, kuidas ettevalmistus sujunud on.

Tänase trenniga läksin ette ka selle aasta eesmärgist - vähemalt 2 trenni nädalas.

Lauri trennid

2012-01-24T09:34:00.003+02:00

Teen ülevaate oma senisest minekust sel spordiaastal, kes neid eelmise aasta saavutusi enam jõuab kokku lugeda.

Esiteks võtsin jälle BodyPump’i üles, praeguseks olen käinud kokku kuus korda, eile õhtul viimati. Võrreldes eelmise kavaga, kui koormust said mu meelest peamiselt jalad väljaastekükkidega, siis seekord on suurem raskus (minu) õlgadele lükatud. Kuigi jah, ka seekord on väljaastekükkide ajal veel ühel jalal hüpete sooritamine on suurt pingutust nõudev tegevus, siis rutiin kangi rebimine-kätekõverdused-hantlitepildumine-kätekõverdused-hantlite pildumine-kangi rebimine on siiani osutunud kõige kangemaks jõukatsumuseks. Igatahes kangi-hantli raskuste osas ma järgi ei anna, kuigi peale igat lihasgruppi on keel vestil. Loodetavasti aga on sellel ka kasu, nii et paaristõuked maratoni lõpus mängeldes tuleks.

Peale pikalt siseruumides istumist on õues sportimine mulle väga hea vaheldus. Nii olen teinud selle ajaga ka viis suusasõitu, mille kogu pikkuseks võiks ehk ligikaudu 60 km nüüd juba olla. Aasta esimene trenn oli Sprotttide ühistreening Pirital, ka teisel sõidul käisin Pirital. Järgmise trenni ajal oli üsna vesine ilm, nii et nauding see väga polnud. Kolmanda uisutehnikas sõidu tegin koos Raiko ja Kristiga Harku ringil.

Vooremäe rajaprofiil

Viimased kaks treeningkorda olen klassika suusad alla pannud. Möödunud nädala teisipäeval käisin Trummis ja Harku ringil koos võluva treeningkaaslasega, kes mu ununenud tehnikat kritiseeris ja õpetussõnu jagas. Möödunud pühapäeval käisin aga Lõuna-Eestis Vooremäel hommikust sõitu tegemas. Kui olin lootnud, et peale kolme nädalat võiks pulss ka juba hakata normaliseeruma, siis need tõusu ja langused küll sellel kaasa ei aidanud. Tõusud olid parajad ronimised ning laskumised olid oma ette julgustükid. Pulss pigem tõusis langustel kui aeglustus. Seega viimase korra keksmine tuli 167 peale, kuigi oleks võinud olla märgatavalt madalam.

Lisaks harjutamisele täiendasin enda klassika varustus uute saabastega, et suusk paremini jala küljes ripuks. Eelmised saapad olid möödunud sajandi toode ― disain polnud enam viimane röögatus, sidumispaelad kaldusid ajapikku lahti libisema ning jalgadele kippus umbseks minema.

Fischer RC7

Omaette huvitav tähelepanek on see, et tasakaal on hea, nii et ühtegi kukkumist pole suusarajal sel aastal veel ette tulnud. Kuigi nädalavahetuse Voormäe rajal oli selleks rohkelt võimalusi.

Uri: 2011 spordiaasta kokkuvõte

2012-01-22T11:25:00.003+02:00

Vähe hiljaks on see küll jäänud, aga aeg teha kokkuvõte 2011.a. sporditegemistest.

Üldine kokkuvõte:

	2011	2010
Treeningkordi	83	66
Treeningtunde	132	94
Kilomeetreid	1580	936
Suusk (km)	270	345
Jooks (km)	224	162
Rulluisk (km)	650	291

Treeningmahtu on selgelt juurde tulnud. 83 korda aasta jooksul on küll endiselt alla kahe korra nädalas, aga selge progress võrreldes eelmise aastaga. Kõigis põhialades on ka olnud edasiminek, välja-arvatud suusatamises, kus 2010.a. lumine detsember viis kilomeetrid üles.

Endiselt olid kõige tegusemad kuud 10 treeningkorraga. Üllatuslikult jäi kõige nõrgemaks kuuks detsember, kus sai ainult kolmel korral dressid selga tõmmatud. Keskmine trenni pikkus on juba üle 1.5 tunni.

Selle aasta eesmärgiks on keskmiselt 2 trenni nädalas. Praeguseks olen sellest graafikust ühe trenniga maas.

Väike võrdlus ka aasta võistlusprogrammist:
(tulemuste järel sulgudes on võrdlus eelmise aasta sama võistlusega)

Sel aastal oli esimeseks võistluseks Mulgi Uisumaraton 8. jaanuaril, kus sain lühemal, 20km distantsil 39. koha ajaga 1:02:44. Kuna see oli mu esimene uisuvõistlus elus üldse, siis siin millegagi võrrelda ei oska.

Järgmiseks ürituseks oli 12. veebruaril Alutaguse maraton, kus osalesin juba teist korda. 40km distantsil sain 642. koha (+48), ajaga 3:00:37 (-11:40). Kaotus võitjale oli 1:07:45 (-21:08). Olen rahul, et aeg paranes. Koha halvenemine on selgitatav eelmise aasta suusavõistluste suure populaarsusega.

Siis tuli suusaaasta põhiüritus Tartu Maraton. Kui Alutaguse järel tundus, et minek on hea, siis umbes Matul oli selge, et midagi on valesti. Kokku oli maratonil mul normaalne enesetunne esimesed ja viimased 15km, aga vahepealne osa täielik surm.
Kokkuvõttes 2906. koht (+967), ajaga 5:24:43 (+7:12). Kaotust esimesele tuli 2:43:20 (+25:30). Ja lisaks sellele kaotsin ka Hennole 8:50.

Lohutust ei pakkunud ka 5. märtsil toimunud Haanja maraton, kus sain 812. koha (+1), ajaga 3:49:08 (+20:25). Kaotust esimesele 1:39:56 (+2:13).

Tartu jooksumaraton jäi sel aastal vahele, kuna olin kordusõppustel.

Selle suve rulluisu hooaeg oli märksa aktiivsem kui eelmine. Trenni sai tehtud rohkem ja ka võistlustel käidud. EMT rullituuri etappidest sain tulemuse kirja kolmel (ühe katkestasin). Kohad vahemikus 71-108. Parimaks tulemuseks võib pidada Pärnu Rullimaratoni, kus täis maratoni disttantsil sõitsin isikliku tippaja 1:26:11. EMT Rullituuri kokkuvõttes sain 126. koha, kuna kuuest toimund etapist läks arvesse viis, aga minul tulemused ainult kolmelt.

Tartu Rulluisumaratonil tuli 162. koht (-157), ajaga 1:27:16 (-9:06). Kaotust võitjale 16:53 (-16:37). Eelmise aasta tulemused olid küll ülipalava ilma tõttu ka erakordselt nõrgad. Kuid ka varasemate aastatega võrreldes oli tulemus hea - kaotust võitjale pole kunagi nii vähe olnud. Aegade poolest ei saa varasemate aastatega väga võrrelda, kuna distants oli sel aastal veidi pikem - 42.2km varasema 38km asemel. Samuti jääb 1. maratoni 94. koht vist igaveseks püüdmatuks.

Berliini maraton läks sel aastal enam-vähem. Tegin küll isikliku rajarekordi 1:26:38, aga eesmärk 1:24:24 (täpselt 30kmh) jäi saavutamata. Samuti pole eriti loogiline Berliini ideaalsel rajal sõita kehvem tulemus kui Pärnus või umbes sama kui Tartu mägisel trassil. Koht 741., mis on ka kehvem kui 2007.a.

Erinevad sügisesed jooksuvõistlused jäid sel aastal tegemata.

xDreamidel osalemine läks sel aastal väga ebaühtlaselt - kohad kõikusid 19ndast 89ndani. Kokkuvõttes saime 33. koha, mis on täpselt sama, mis aasta varem.

Bike xDream läks aga taktikaliselt nihu ja saime alles 93. koha (+24), mis oli selge pettumus.

Alanud aasta uueks katsumuseks saab kindlasti Stockholmi jooksumaraton, aga unarusse ei saa jätta ka muid alasid.

Sitkust ja jõudu kõigile!

Kristi: nädalavahetuse puhul üks pikem suusasõit [38]

2012-01-21T19:04:00.000+02:00

Täna käisime Raikoga Pirita pikal ringil pikemat rahuliku pulsi trenni tegemas. Klassikarada oli täitsa olemas, päris mitmes kohas küll okka- ja mullasegune. Aga suures pildis kannatas sõita ilusti. Esimesel ringil oli isegi Ambrosiuse mäe tagumine laskumine sõidetav, teise ringi ajaks oli aga jää juba nii välja lihvitud, et parema suusa võttis liigselt külglibisemisse ja sain selle aasta esimese kukkumise kirja. Jäise raja pealt jäi reis tükiks ajaks päris valusaks, aga Kloostrimetsa tagasirge ajal oli juba jälle mõnus sõiduhoog sees.

Klassikaraja põhjad olid üsna jäised, mistõttu sai pikemate sirgete peal korralikku paaristõuke trenni teha. Paaristõuked pole aga minu pulsi sõbrad - paari tõuke peale on kohe pulss hulka kõrgem. Kokkuvõttes siis sai rahuliku pulsi trennist mitte nii rahuliku pulsi trenn. Selle arvelt aga kiirus oluliselt parem, kui selle aasta esimesel trennil.

Rada: 2x Pirita 7,2km ring

Distants: 14,52km

Keskmine pulss: 169

Aeg: 2:03:53
Keskmine kiirus: 7 km/h

Aga sõita oli igati mõnus, peab homme ka minema.
Rahuliku pulsi trenniks on tegelikult kõige parem Harku metsa 8km ring. Viimased 2 korda saigi seal käidud ja pulss püsis täitsa ilusti keskmiselt 162 peal.

Esimene ühistrenn

2012-01-09T10:34:00.003+02:00

08.01.2012 Sprotttid Pirital (Kristiina on kaamera taga).

Kristi: selle hooaja esimene suusatrenn [6]

2012-01-08T17:25:00.000+02:00

Täna tegi suurem osa sprottte suusahooaja ühisstardi - Hennolt on peatselt oodata ka sellekohast fotojäädvustust. Jäädvustuse ülesvõtja oli Kristiina, kes näitas klassi omaette ja avas hooaja juba eile ära.

Tänane lumi oli mõnus ja mõned vabatahtlikud olid isegi kerge klassikajälje suutnud sisse lükata. Määret ei viitsind keegi panna, sest korralikku klassikatrenni polnud loota. Võtsin siis sihi rohkem pulsi hoidmisele ja see polnud kerge. Tuleb välja, et sarnaselt jooksmisega pulssi alla 160 hoida on väga keeruline, isegi kui tempo on jooksuga pea võrdväärne. Isegi laskumised polnud oluliseks abiks - esimese rajalkäigu tasakaaluharjutused olid ilma rajata kõrgetel laskumistel veidi vaevalised ja vedasid pulssi üles.

Kokkuvõttes oli aga igati mõnus pühapäevane suusasõit. Loodetavasti kasutatakse nüüd veidi külmemaid ilmasid ka lumetootmiseks - Pirital polnud kahjuks küll kahureid kusagil näha. Aga väikeste soojalainete vahel on lootust üsna stabiilsele külmale, nii et loodetavasti on nüüd suusahooaeg püsivalt kohal. Riskide maandamiseks peaks muidugi üritama igal vabal õhtul siiski ühe suusatiiru teha.

Rada: 1,5x Pirita 3,5km ring

Distants: 6km

Keskmine pulss: 172

Aeg: 1:00:06
Keskmine kiirus: 5,7 km/h

Kristiina: snow therapy vol 1 [0...8,5]

2012-01-08T11:12:00.005+02:00

Jehuuu, lumi (loe: täiesti elajalik rõõmuhõise)! Suur oli mu õnn, kui hommikul ärgates akna tagant lumetormi leidsin. Paraku jõudsin rajale alles õhtul pimedas. Aga päev praadimist oli tunde veel imelisemaks kruvinud. Esimese suusa oleks väga tahtnud teha Harkus aga mõtlesin, et Trummi on esimese lumega vast kindla peale minek. Nii ka oli. Sõitjaid oli palju ja kardetud põlvini lume asemel oli täitsa korralik kõva rada. Suva, et veidi ebatasane ja suva, et mõnes kohas käbi peale oleks kummuli käinud. Isegi suva sellest, et enesetunne reetis pika lebotamise ja kohati ma kohe kartsin, et kell sellise pulsi peale vedru välja viskab. Meeldis, et rajale olid kohe ilmunud kenade kindritega osavad suusamehed ja vammustes mimmid, kellest isegi minu enesetunne lubas "tuhinal" mööda kihutada. Eriti tore oli see tunne heade mõtete tulvast kõrvade vahel. Ma kohe mõtlesin, et millal ometi leiutatakse seade, et neid saaks salvestada ja pärast üle lugeda.

Üks mõte: ma ei taha küll kõlada kuidagi ksenofoobiliselt aga siiski... Ei tea kuidas on nii, et enamasti kõik kuidagi saavad PT-ga aru, kuidas suusarajal asjad käivad. Aga on teatud grupp inimesi, kes jäävad suusaraja kõige kitsamas kohas deevuškatega juttu ajama ja teised, kes suusasillal kambakesi keppe teiste silma vehkides laskumist harjutavad ja kolmandad, kes otse kõige karmima laskumise all imeaeglaselt just risti üle raja venivad. Ma küll kardan, et Eedik pole sprottti igapäevane lugeja aga siiski... Kui ta selle papi eest juba sealt PBK-st saateid tellib, võiks sellele grupile, kes vahest guljaitamise asemel suusarajale kipuvad, ka kuidagi mõista anda, kuidas seal veidikenegi nii kulgeda, et teistel elu ka alles jääks. Äkki peaks LV kirja kirjutama...

Ja teine mõte: lõpuks ära disainida sproti logo. Pean Kauri natuke ka utsitama..

Distants: 8,5 km

Aeg: 52 min

Keskmine pulss: 175 (ei ma ei ole selle üle rõõmus aga aeglasemalt ka kuidagi ei osanud veel)

Keskmine kiirus: 5:54 min/km

Lauri on tagasi

2012-01-03T09:18:00.004+02:00

Minu spordipaastu aeg on mööda saanud, nii et nüüd võin jälle siia seina peale kriblada. Kuigi ega suurt millestiki rääkida ei ole. Eile tegin peale kahekuulist vahet ühe body pump'i, alustasin seekord targalt väiksemate raskustega, et mitte end esimese trenniga ära tappa. Lisaks veel pikemalt venitust ja tulemuseks ongi täna valuvabad lihased.

Võrrelda möödunud aastaga on olukord kasin, 2011 3. jaanuariks oli mul juba 108 km ja hunnik tunde suusatrenni maha sõidetud, 2012 3 jaanuar on suusatrenne NULL. Eilse lumesaju peale võtsid suusad kotis välja, hindasin nende olukorda ja panin tagasi. Ootan jätkuvalt paksemat lund.

Uri: pikad trennid pikemaks [162]

2011-11-30T21:35:00.003+02:00

Kõigepealt "nädala tänu", mis läheb seekord Netele viimase kommentaari eest. You make me feel special!

Täna siis õhtune trenn 1:45 ja 15.4km. Tempo 6:49 ja pulss 128. Nähtavasti peaks edaspidi rahulikumalt alustama, et tempo oleks ühtlasem. Esimese 10km tempo oli 6:39 edasi läks aeglasemaks (lõpus tuli küll ka 2 telefonikõnet, mis pulssi üle ja tempot alla ajasid).
Nädala nipp madala pulsiga jooksmiseks on mõelda positiivseid mõtteid. Niikui midagi ärevat pähe tuli, läks pulss üles. Seega: Relax, Concentrate, Smile! :)

Pühapäeval tegime Kauriga vihmas ja tuules kultuuri(tuse)kilomeetreid. Kokku 8km tempoga 6:52 ja pulsiga 130. Veidi kõrgem pulss ei tulnud nähtavasti sellest, et oleksin Kauri peale kuri olnud - lihtsalt jutustamine võtab ka omajagu hapniku.

Reedel oli lühike jõutrenn.

Novembri kokkuvõtteks siis 8 jooksutrenni ja 2 jõutrenni. Kokku 82km. 10 trenni on minu jaoks väga hea tulemus - rohkem pole veel viimase 3 aasta jooksul ühelgi kuul tulnud.

Kaur: uus varustus ja lisanduvad kilomeetrid[93]

2011-11-30T17:12:00.001+02:00

Eile käisin jooksuekspert.ee poes uusi jalatseid otsimas. Süsteem on selline, et kõigepealt räägid oma treeningutest/eesmärkidest, uuritakse su olemasolevaid tosse, et näha kuidas need on kulunud ja siis jooksed paljajalu lindil. Jooksu lindistatakse ning selle info järgi soovitab jooksuekspert sulle sobivat sussi. Proovisin erinevaid, aga kõige parem oli ikkagi see, mis kohe esimesena kätte anti - Asics Sky Speed. Sellega seoses vähenes mu jalatsi kaal 350 grammilt 280ni. Maratonil oleks seegi ehk võit, kui muidugi enda kaalu mõned kuued kilod alla suudaks võtta... Igatahes, kui jooksutossu valida, siis on lindil proovimine ikka vägagi abiks. Mis see poes jalutamine ikka annab - testida on vaja kasutusele võimalikult ligilähedast liigutust tehes.

Mu varustusest oli puudu kevad-sügis dressikas, mis peaks tuult ja oleks ka veidi vihma hülgav.. Olin tükk aega endale sellist otsinud ning nüüd võin öelda, et ka selle leidsin jooksueksperdist. Edaspidi võite mind jooksmas näha neoonoranžis dressikas.. No ja suss on ka oranž.

Aga ega varustus juunis maratoni jookse. Seetõttu jätkuvad ikka ka treeningud. Novembris on tulnud igal nädalal kaks jooksu, eelmisel nädalal lisaks ka üks ujumine. Kilometraaž 78km pole just ühe kuu kohta palju, aga alustuseks käib vast kah. Detsembris peaksin veel põhja laduma ning üritan jooksukordade arvu tõsta kolmeni. Jaanuarist-veebruarist peaks siis kiirust kasvatama hakkama.

Eile tegin aga ühe lõbustava tempo treeningu. Kõigpealt 2km soojendust ja siis 5km @ 5.10-5.25. Esialgu uksest välja minnes mõtlesin, et teen tempojooksu 5.30-6.00, aga enesetunne oli hea ja nii tulidki kõik 5km alla 5.30 (5.12, 5.07, 5.23, 5.10, 5.27). Peale veel 2km lõdvestust... Selle tempoga joostes ei kujuta ma täna veel ette, kuidas ma 37km veel sama kiiresti läbida suudaksin... ning ideaalis veelgi kiiremini. Mõttes olen heietanud eesmärki 3.45.. unistuses 3.30.. minimum 3.59. Eks näis, kuidas areneb, täna on igatahes motivatsioon pingutamiseks olemas.

Kristi: koerailmaga kultuurikilomeetril [103]

2011-11-27T21:52:00.001+02:00

Tänane koerailm peletas küll ära igasuguse isu õues sporti teha, aga Raiko-Kauri maratonimeeskond suutis mu siiski õue jooksma lohistada. Ja no tagantjärgi on ikka mõnus olla, kui jälle on veidi saanud sporti teha. Aga ilm oli päris jube, tagasi jõudes olime läbimärjad ja tuul oli mõne koha peal üsna tormivääriline.

Täna oli mul esimene trenn Kultuurikilomeetri rajal - Raiko on seal juba päris mitmeid kordi käinud ja kuna ilma järgi võis arvata, et Pirita teel saab tuule käes ilmselt vaid kohapeal jooksuliigutusi teha, siis nõustusin seekord uut rada katsetama. Jooksu jaoks oli iseenesest täitsa tore rada, meie juurest joostes annab edasi tagasi kokku 6km, mis on lühema trenni tarbeks sobiv. Vahelduseks on ka jalgadel mõnus joosta mitte-asfaltrajal. Tegemist on ilmselt ka üsna hea materjaliga, sest vihma käes polnud rada liiga mudaseks läinud, aga samas imas endasse piisavalt vett, nii et erinevalt sadamaümbruse asfaldist polnud seal isegi suuremaid sopalompe.

Lisaks jooksumõnule on Kultuurikilomeeter tõepoolest ka üsna omapärane linnakultuuriline kogemus. Esiteks ma muidugi ei saa aru, miks nad seda rada kilomeetriks nimetavad, kui isegi tähistatud osa on 2km ja lisaks on Noblessnerist edasi ka samasugust kultuuri küllaga, nii et minuarust võiks vabalt seda rada ka pikemaks teha. Teiseks annab see rada selge pildi faktist, et Tallinnas on veel väga suurel hulgal hea asukohaga kinnisvara, mis on kas täielikult kasutamata või siis kasutusel viisil, mis ei vasta selle piirkonna väärtusele. Kõik investoreid otsivad kinnisvaraarendajad peaks võimalikud investorkandidaadid sinna jalutuskäigule viima. Loodetavasti areneb Kalamaja piirkond lõpuks ka selliseks linnakeskkonnaks, mida ta oma asukoha järgi väärt on - täna on seal kujunemas enam-vähem mõistlik elamurajoon, high-end kontorid on täiesti puudu ning kaubandus on esindatud ühe õnnetu Rimi ja üksikute nurgapoodidega.

Tagasi sporditeema juurde tulles - täna sai kokku joostud küll 6km, aga kuna kell sai enne lõppu tühjaks, siis sain andmeid kirja vaid 5km kohta. Teemaks oli taas rahuliku pulsi hoidmine, mis tuli täiesti edukalt välja.

Rada: Kultuurikilomeetri rada

Distants: 5,07km

Aeg: 49:42

Keskmine pulss: 157

Kaur: üht kella funktsiooni katsetamas [73]

2011-11-25T07:30:00.001+02:00

Avastasin, et Garmin Connectis on võimalik koostada endale kaardil treeningmarsruut, lisad tempo või aja ning salvestad selle kella mälusse. Jooksma minnes valisin kellast Course'ide alt komponeeritud trajektoori ja panin START... Siis pidin hakkama starti üles otsima, kell näitas kaugust alguspunktist! GPS'i täpsus on peale satelliitidega ühenduse saamist selline nagu on, nii et jooksin kõigepealt kodust Salme keskuse ette ning siis tagasi kodu juurde - siis leidis marsruudi üles ja trenn hakkas peale.

Edasi üritasin siis trajektooril püsida - suht raske oli. Tänavad on ju laiad ja aegaajalt tundus, et kui kell jälle "OFF the COURSE" teadet manas, et ma pole mitte päris mööda vaid lihtsalt teisel pool teel. Esialgu lootsin, et kell toimib kui navi, et ütleb sulle, millal kuskile pöörata tuleb. Seda ta muidugi ei teinud. Aitas see, et vaatasin kellast 'kaarti' - so siis ekraanile joonistatud trajektoor. Kui muidu trenni teed, siis ta joonistab seda vektorite kogu pidevalt juurde, nüüd oli aga sellel joonel kaks täppi. Mina ja mu virtuaalne partner, kes jooksis Garmin Connectis seadistatud tempoga, 6:30km.

Treeningu pikkuseks olin eelnevalt mõõtnud 14km. Tiir kodust Kopli pargini, sealt Merimetsa, siis SÕle Selverini, sealt mööda Ristiku tn ja Paldiski mnt-d Šnelli tiigini ja siis Skoone bastioni juurest koju. Kuni Merimetsani olin trajektooril, aga siis ei viitsinud läbi määratud teed läbi metsa joosta, vaid jooksin veidi mööda Paldiski mnt-d ja pöörasin Sõle poole Hipodroomi juurest. Üldse oli selleks hetkeks veidike kella entusiasm läbi saanud ning otsustasin lihtsalt joosta. Ristiku-Paldiski mnt - Balti jaam kodu. Kokku 13.8km, 1:37. Mõeldes sellele funktsioonile, siis ma arvan, et rattaga võiks see päris huvitav ehk olla, ning võibolla ka joostes, valgel ajal. Garmin Connect'is saab vaadata läbitud teekonda ning kui päises valida Course: pikk jooks, siis saab ka planeeritud marsruuti vaadata.

Uri: Esimene tiir uute sussidega [139]

2011-11-23T20:44:00.002+02:00

Henno ergutusel seadsin eile sammud Kaubamajja, mis soodukaga ladu tühjaks müümas. Ostsin sealt endale uued Asics Kinsey-4 tossud. Vastavalt ühe Sportlandi müüja soovitusele umbes numbri suuremad kui paras - nii pidavat pika maa jaoks õige olema.

Täna tegin sussidega ka esimese tiiru - 7km vahelduva tempoga jooksu. Papud olid mõnusad küll. tõesti on tunne, et suunavad jalga otse astuma. Veidi jäi ehk tunne, et välisküljelt oli toetust vähe - jalg vajus nagu üle välimise serva kogu aeg.

Mis potaste suurusesse puutub, siis ei suutnudki otsustada, kas jäid veidi suureks või mitte. Samas ehk ongi nii õige - maratoni lõpuks vajub suss jalga täis.

Kokkuvõte siis:
7.2km, 40min, tempo 5:37/km, pulss 143
Keskmise tempo viisid kõrgemaks kaks pikemat 5:30/km tempoga jooksu, üks 2:30 min lõik tempoga 4:37/km ja üks 2:00 lõik tempoga 4:13/km (selle käigus läks pulss 180-ni).

Lauri: ei maratonile!

2011-11-23T17:15:00.004+02:00

Mina maratonile ei lähe, see kord.....Mööda imeilusa Stockholmi tänavaid sörkides botaseid kulutada on kahtlemata põnev väljakutse, kuid mulle meeldib rohkem mõte maikuisest surfist, kui jooksuks ettevalmistusest. Seega minul erilisi plaane järgmiseks aastaks pole, traditsiooniks muutunud üritused võiks muidugi läbi libiseda, veereda, joosta.....

Kuigi sissekandeid pole ma ka suurt teinud, siis spordist pole ma päris võõrdunud. Olen ikka käinud jõusaalis bodybumpis rümpa trimmimas, liiatigi on seal oluliselt ilusam (seltskond) kui novembri kuul õues. Ja veel see lippamine, kogu selle kevadise Stockholmi kruiisiga kaasnenud hulluse taustal olen ka korra, mõnikord isegi kaks korda nädalas jooksmas käinud, aga päevi ei loe ja statistikat ei tee.

Kaur: trennid alates sünnipäevast [59]

2011-11-23T12:20:00.001+02:00

Sünnipäevast alates on treeninguid toimunud 8. Kordi ja kilomeetreid on nii vähe, et piinlik kirja panna. Pigem peaks vaatama viimast 30 päeva, kus aktiivsus veidike suurenenud - st siis 7 trenni ja 50 km. Viimasel ajal tähendab see kahte trenni nädalas, mis on ikkagi vähe - eesmärk oli seatud min. 3. Hetkel üritan lihtsalt põhja laduda. Viimase 7 trenni jooksul tegin ühe veidi tempokama trenni, kus pulss oli tavapärasest kõrgem - 151. Muidu jääb pulss 130-140 vahele, sõltudes tempost, mis on seal 7min/km ümber. Raiko vormist jään hetkel veel kaugele...

Uri: jõud ja jooks [132]

2011-11-20T20:29:00.002+02:00

Teisipäeval tegin vahelduseks ühe jõutrenni. Kuna see oli selle sügise esimene, siis võtsin üsna kergelt. Proovisin leida tavapäraselt rohkem harjutusi jalgadele. Kuskilt peaks üles otsima need jooksjate jõuharjutused, mida Henno kunagi ringi saatis. Kokku siis 57 minutit.

Täna oli pikema jooksutrenni päev. Tundub, et süda hakkab juba jooksmisega harjuma.
Aeg: 1:41
Distans: 15.1km
Tempo: 6:44/km - kiirem kui senised rahuliku tempo trennid
Pulss: 128

Uri: Kultuurikilomeetri lõigutrenn [117]

2011-11-14T20:38:00.002+02:00

Täna tegin lühikese jooksutrenni aja kokkuhoidmiseks. Selle võra mõtlesin siis teha kiiremaid lõike. Viimasel ajal olen avastanud, et igati tore koht jooksmiseks on kultuurikilomeeter - mõnus rada (kruus, mitte asfalt) ja pole tuulele nii avatud kui Pirita tee. Ainult lühikese võitu - kodust mul rajale umbes kilomeeter, rada ise kuskil kahe ligi, väikse tiiru annab ka Kalmistupargis (?) teha. Aga tänaseks lühikeseks trenniks oli paras.

Kokku siis 7.2 km, 41 min, pace 5:46/km, keskm. pulss 147.
Kuna tegemist oli lõigutrenniga, siis väike kokkuvõte kah:

9 min soojendust, pace 6:47
4 x 4 min lõiku , pace 4:28-4:35, max pulsid lõikudel 175-177
Lõikude vahel puhkused 3:20-3:30, pace 7:15-7:21, puhkuse lõpu pulss 127-130
6 min lõdvestust, pace 6:48

Stockolmi maratonini on veel 201 päeva.

Kristi: jooksutrenn Pirital [87]

2011-11-12T18:45:00.001+02:00

Rulluisu ja suusahooaja vahel käsil tavapärane väike jooksuhooaeg. Kilometraaži kogunemisele aitab ilmselgelt kaasa Uri plaan Stocki maratoni jooksma minna. Ikka on hea käia trenni tegemas, kui keegi kaasa veab.

Nii on sel aastal praeguseks kokku saanud 87 jooksukilomeetrit ja enne suuska jõuab ilmselt veidi veel.

Strateegiliseks sihiks olen võtnud madala pulsiga südame treenimise - kuna kõik mu kallal tänitavad, et ma ebanormaalselt kõrge pulsiga sporti teen. Madal pulss tähendab minu puhul siis seda, et püüan hoida pulssi vahemikus 155-160. See on praegu umbes kõige madalam tase, millega ma jooksuvõimeline olen, kiirkõnd on minu puhul juba 140. Aga valitud vahemikuga saan täitsa hakkama, võib-olla siis kunagi jõuan ka madalamale.

Täna oli taas üks stabiilse pulsihoidmise trenn Pirita tee servas. Ilm oli vastikult rõske, aga jooksuks tegelt täitsa hea, sest tuult polnud ja liialt külm samuti mitte. Ja nagu ikka, peale trenni on hea enesetunne garanteeritud.

Rada: Pirita tee

Distants: 8,14km

Aeg: 1:20:13

Keskmine pulss: 156

Uri: Sügisene jooksuhooaeg [110]

2011-11-12T17:14:00.003+02:00

Stockholmi maratonini on jäänud 202 päeva, aeg teha väike kokkuvõte senisest sügisesest jooksmisest.

Alates 1. septembrist olen teinud 12 jooksutrenni ehk siis umbes ühe jooksu nädalas. Kokku olen läbinud 110km 12 tunniga.

Enamus jookse on olnud rahuliku tempo ja madala pulsiga (~135). Samas olen teinud ka mõningaid pikemate lõikudega trenne. Näiteks eile tegin 10.3km. Lõigud 4x4min tempoga 5:00/km, puhkus lõikude vahel samuti 4 min.

Kõige pikem trenn on siiani olnud 12.8km. Tempo 7:17/km, pulss 132.

Kaur, kirjuta ka statistikat!

Kaur: Sain šokist üle...

2011-11-08T10:49:00.004+02:00

... et mind on Stockholmi maratonile registreeritud ning pean kuningriigi pealinnas 42 195m joostes läbima. Õud unustatud, hakkasin eesmärgiga trenni tegema - käin nüüd jooksmas. Ent kuna päris jooksjaks hakata ei taha, peaks ka ülakerelihaseid tugevdama, et suusahooaeg naeratusega vastu võtta. Seetõttu teen siin ilmvõimatu üleskutse, mille teostumise tõenäosus on muidugi olematu, et teeks mõned ühistrennid/kepikõnnid! Anybody?

Uri: Stockholmi maratonile registreeritud!

2011-11-03T16:30:00.002+02:00

Juba mõnda aega on plaani peetud 2. juunil Stockholmi maratonile jooksma minna, aga registreerimiseni pole jõudnud. Kaur on jõudnud juba kahtlema hakata, et jätan ta üksi selle katsumusega silmitsi.

Eile öösel nägin aga unes, et jooksin Stockholmi maratoni läbi ajaga 4:15 ja enesetunne oli päris hea. Isegi nibud ei läinud veriseks. Ärgates tegin sellest järelduse, et aeg on otsustada ja oma nimi üles anda. Nüüd on see siis tehtud!

Maratonini on aega 212 päeva - jõuab veel treenida küll!

P.S. Kui ma unes teada sain, et aeg oli 4:15, siis mõtlesin, et pole hullu - sügisel tuleb Berliini maraton ja seal on kergem rada. Scary!

Aerutajate blogi

2011-11-01T16:50:00.003+02:00

Lugegem siis vahepeal teiste blogisid kah. Näiteks üks aerutajate blogi http://aerutaja.blogspot.com/.
See Tarmo, kes seal kirjutab on siis minu endine kahese paariline, keda noorteklassis ikka loputatud sai. Pärast ta hakkas juba kiiremini liikuma, niiet ma pidin aerutamiskarjääri pooleli jätma. Muidu sama aastakäigu mees.
Eelmisel kuul tegi ta näiteks 69 trenni, kokku 100h.

Lauri: Kõva Mehe Duatlon

2011-10-24T11:15:00.005+03:00

Laupäeval olid kõik kõvad mehed (ja naised) Laagris Saunapunktis. Kahjuks oli meid kokku vaid kolmkümmend, teised olid vist vihmaga toas.

Stardis andsid kõvemad jooksu mehed kohe valu, arvestades, et jooksurada oli vaid 1,8 km, panin enda püssist ka ikka kohe täie pauguga. Pulss oli ka kohe laes, aga oli vaja anda. Kiire tempo venitas jooksjate rea pikaks, mis mulle sobis, sain takistusi ületada kiirelt ja ilma järjekorra või trügimiseta.

Võrreldes Kõva Mehe jooksuga, oli jooksurada kergem. Oli küll mudane, aga takistusi oli vaid viis, kolm korda oli vaja üle rehvide ronida, korra üle ekskavaatori kopa turnida ning ühe korra end üle umbes 2 m kõrgusest seina vedada. Esimesed kaks jooksu ringi läbisin ajaga 8:22 ning asusin üldjärjestuses 13. kohal.

Jooksurajalt suundusin vahetusalasse. Ma tõesti mõtlesin enne starti, et rattasõit on minu leib. Ainuke asi, mida ma ei suutnud otsustada oli, kas sõita rattakingadega või botastega. Botastega sõit tähendaks, et hoian kokku jalanõude vahetamise aja. Lisaks võis rada olla selline, kus tuli pidevalt rattalt maha hüpata. Seega pidi jala pedaali küljest lahti võtmine olema kiire. Rattakinga kasuks rääkis asjaolu, et pedaalile mõjuv jõud oleks kogu aeg sujuv ning tööd teeks rohkem jalalihaseid kui vaid surudes.

Keti ja hammasrataste vahelt sain hiljem kõvasti heina ja muda välja nokkida.

Alasse jõudes viskasin mõttes veel münti ja jätsin jalanõud vahetamata. Oi, see oli üks suur ja valus viga. Ratta trass oli 500 m ulatuses sama jooksu rajaga, sealt edasi need eraldusid. Alguses jäi pinnas suhteliselt samaks, võibolla oli muda ja suuremaid veeloike rohkem, nii et jalad ja ratas sai korralikult mudaga kaetud. Minu suhteliselt siledal kruusarehvil puudus siin haakumine. Et sõit kindlasti sujuv ei oleks, oli ühte koha maha pandud ka mingi taksitus, haarasin ratta kaenlasse ja hops-hops joostes üle. See väike liigutus oli aga edasisega võrreldes nagu mäest laskumine.

Järgnevalt keeras rada mingi põllu peale, raps vist. Või oli siiski umbrohi? See pidi ikka mingi põllukultuur olema, sest terve väli nägi ühesugune välja. Igatahes veetsin järgneva etapi kolme ringi jooksul seal nii kaua, et jõudsin sel teemal pikalt omaette arutleda. Ja ka selle üle, kui neetult nüri see põllu osa on. Eessõitjad olid raja sisse sõitnud, tore, aga seal terendas libe ja mudane pinnas. Lisaks veel vastutuul. Surusin, mis jõudsin, aga ratas käis koguaeg all tühjalt ringi. Otsisin kohta, kus saaks vähem kasutud tööd teha ja ikka edasi liikuda. Kiirus oli kuskil 7-8 km/h vahepeal, väga aeglane.

Jalad olid nii kuradi valusad, pulss oli laes, tuju olematu. Need, kes minust jooksu etapil maha jäid sõitsid seal põllu peal kõik mööda. Nii siis vaevlesin seal üksinda, viimasena. See põld oli nii nüri ja seda oli nii pikalt, et ma olin juba valmis loobuda. Mis seal lõpus ikka pressida, jõud pole, rada on sitt. Lohutuseks oli see, et spordivõistlusel tehakse ringe, nii et kui esialgu pressid vastutuult siis loogiliselt tuleb ka taganttuule ots. Nii oli esimese lõpu poole ka natuke kergem osa, kuigi jalgades oli selleks ajaks jõud raugemas.

Nägin eemalt vahetusala ja mõtlesin, et mis seal ikka, keeran viimasena rajalt maha ja lähen ka vihma eest tuppa varju. Aga siis nägin ees ühte katkestajat ja ma ei tea miks, aga see andis jõudu, et mina nii alla ei anna. Tiksun kasvõi teosammul, aga lõpuni võiks ikka vastu pidada. Vahetusalast möödudes heastasin ka oma suurima vea ja vahetasin botased ratta kingade vastu. Kui ratta sõidu osa on ikka nii pikk võrreldes jooksuga siis on ka tulevikus ainuke lahendus panna jalga selleks mõeldud jalanõud. Tegelikult läks vist alles nüüd viimane tagant tulnud neiu mööda, eks ta oli kindlasti kõva sportlane. Oli tal ju seljas Eesti Raudtee spordivorm, ju siis pidi treenitud keha olema, sellise vastu mina üleeile ei saanud.

Uute jalanõudega sõitmine oli toredam. Esimese ringiga olin küll poole jõuvarudest ära kulutanud, aga tundsin, et jõuan lõpuni. Põllu peal oli nüüd juba natuke lihtsam sõita, jalad tegid ühtlaselt tööd jõud jagunes paremini, nii oli jalgades vähem valu ning tagumine ratas ei käinud ka enam ringi. Vahepeal kui muda pehmeks läks pidin küll ratas käe kõrval lükkama, aga liikumiskiirus tõusis juba 9-10 km/h peale. Teise ringi peal jõudis mulle ringiga järgi Sigvard Kukk, kes hiljem ka kogu võistluse võitis. Kokkuvõtvalt sõitsin vast 5-6 võitlejale selg ees vastu, rohkem ringiga möödujaid õnneks polnud.

Aga siis, viimaselt ratta ringilt tagasi tulles nägin, et teisel pool põldu, minust tagapool, on veel sõitjad. Ma polnudki viimane! Samal ajal hakkas ka üks eessõitja „jalgu jääma“, nii sain veel hoogu, et natuke veel pingutada. 12 km jalgratta sõitu, peamiselt mööda libedat põldu ja natuke mudas sumpamist, võttis mul kokku aega 1:10:39.

Vahetusalasse jõudsime eessõitjaga koos, tema jooksis edasi ratta jalanõudega, mina panin jalga tagasi jooksubotased. Kaotasin sellega ta silmist. Korraks tundus, et äkki jäi ta hoopis minust maha vahetusalasse, kuid see oli ilmselt keegi teine tema ratta kalla toimetamas. Ega jooksule minnes enam kiirust eriti lisada polnud, jõud oli kõik ratta etapile jäänud. Nii siis lippasin oma tempos, et mitte üle pingutada. Vähendatud jõuvarudega ning pulsiga, mis oli 190 kandis, kujutasin takistuste ületamist ette tõsise katsumusena. Kuid kätes oli nii palju jõudu, et rebisin end naksti üle müüri, ka rehvidest lendasin üle nagu käopesast. Mõnikümmend sammu enne viimast ringi sain eesjooksja kätte, see oli ikka see sama sell, kellega koos ratta etapilt tulin. Patsutasin talle õlalae, et teeme veel ühe ringi võidu, kuid ta polnud enam kõige särtsakam küünal. Kasvatasin vähehaaval oma edumaad, vahepeal tagasi vaadates, kuid ta ei paistnud enam spurtivat. Nii siis sain lõpu pingevabalt võtta ning finišisse joosta. Teine kord sama jooksu ringi teha oli nii lühikese maa peale päris palju aeglasem, aeg 11:29 ja kokkuvõttes läks raja läbimiseks 1:30:30. Võitja aeg oli 56:20. Kolmekümne osavõtja seas sain lõpuks 24. koha, sama koht, mis stardinumber. Saatus see küll polnud, oma vale valik, et rattakingasid kohe jalga ei pannud. Vastasel juhul poleks kohe alguses kogu jõudu ära kulutanud tühjale väntamisele ning võibolla oleks mu nimi see läbi ka ajaliselt ja üldjärjestuses paremini protokollis seisnud. Aga vähemalt on nüüd jälle üks Kõva Mees rohkem.

Bike xDream

2011-10-16T15:04:00.004+03:00

Selleaastasele xDreami hooajale sai eelmisel nädalavahetusel joon alla tõmmatud Bike xDreamiga, mis toimus seekord Keila-Joa ümbruses. Mina alustasin päeva postiivsete emotsioonidega ja unustasin kaardihoidja koju. See tähendas, et minu jaoks sai orienteerumisvõistlusest meeldiv pühapäevane rattamatk teiste juhtnööride järgi.

Ilm oli hea, loodus ilus ja rada suhteliselt tasane. Bike xDreamile tavapäraselt olid kaardi peal märgitud punktid, millest tuli ise valida nii palju kui endal tahtmist ja need 4 tunni jooksul ära võtta. Järjekord polnud oluline - iga tiimi valis endale sobiva marsruudi.

Meie algus oli tavapärane - panime hoopis teise suunda, kui algselt plaanis oli. Pärast esimese punkti võtmist pöörasime siiski planeeritud marsruudile ning liikumise suhteliselt omaette. Teisi tiime nägime küll, aga need sõitsid kas liiga kiiresti või teises suunas. Tiksusime Henno tuules ja ei nurisenud.

Üldiselt olid punktid kergelt leitavad ja sõita sai peamiselt hea kattega teid. Vaid korra ekslesime kuskile merelähedasse uusarendusse, mis oli ehitatud keset sood. Kuna hoovid olid ümbritsed traataiaga, pidime ekslema mööda vesist võsa enne kui tagasi asfaldile saime (inimesed, kes te sinna kodu ostsite - miks?!).

Kui 3 tundi oli täis tiksunud, oli selge, et kogu planeeritud programmi me läbida ei suuda. Henno ja minu pealekäimisel võtsime käsile kõige kaugema punkti kaardi pealt, kuna sinna viis ilus asfaldtee ning tundus, et tagasiteele jäävad veel päris mitu punkti, mida hea võtta. See oli ilmselge viga - ei jõudnud me võtta neid tagasiteele jäänud punkte, finishi lähedal jäi võtmata veel 2 punkti ning lõpuks jäime ka finishisse hiljaks ja kaotasime veel ühe punkti trahvina.

Seda pikka otsa asfaldil otsustas Kaur kasutada lõigutrenniks - selmet ilusti Henno tuules püsida, tegi kiirendusi ja aeglustusi. See muidugi väsitas ja seega ei saanud me ratta-Lauri Tour-de-Franci tempoga lõpuni kihutada. Mulle jällegi sobis - tiksusin rahulikult grupi sabas ja, kuna kaarti polnud, nautisin loodust.

Vahetult enne lõppu läksime veel üht puntki püüdma, kuid suutsime taaskord veidi valesti sõita (oleks vist pidanud seda eeldama?). Kaua ei pidanud otsima, aga paar minutit vast ikka läks - täpselt see aeg, mis lõpus ajalimiiti mahtumisest puudu jäi.

Kokkuvõttes siis 15 punkti (16 punkti võtsime, ühe kaotasime trahviks). Võitjad jõudsid sama ajaga võtta 26 punkti. Koht 132 lõpetanud võistkonna seas 93. - selgelt alla meie võimete. Oleksime jätnud selle kauge punkti võtmata, oleks jõudnud võtta kaks täiendavad punkti finishi juures ja lõpetanud õige-aegselt ehk saanud 17 punkti, millega oleks platseerunud juba 65. kohale - see oleks olnud koht, millega oleks enam-vähem rahule jäänud.

Positiivse poole pealt - 63 sekundiga võitsime Kaju IceBraker teami ja Urmo/Reka/Egoni Valusate jalgade tiimist jäime maha 5:43 (punkte võtsime kõik samapalju). Läbisõitu vaadates suutsi IceBraker tiim võtta samapalju punkte 5km väiksema kilometraažiga. Ilmselgelt polnud me kõige efektiivsema rajavalikuga hakkama saanud. Samas ei olnud asi selles kaugse punktis - enamik tiime oli selle punkti valinud.

Kokkuvõtteks - endiselt jätab soovida kaardilugemine ja grupisõidu oskus. Viimane polnud küll seekord väga probleemiks - ega me nagunii kiiremate gruppidega kaasa poleks jõudnud minna ja Henno jõuab 4 tundi meid Kauriga vedada küll. Järgmine kord paneme Laurile kummi sappa ja saab veelgi rohkem loodust nautida.

Kristi: rulluisuhooaja finish Berliinis [447]

2011-09-28T22:15:00.000+03:00

Nüüd juba viiendat aastat järjest sai rulluisuhooaeg kokku võetud Berliinis -seekord siis ka ilusti pildis:

Selle aasta Berliini kokkuvõtteks piisab vast öelda, et nüüdseks on saanud selgeks, et ma ikka suudan neid maratone sõita küll. Seega peab edaspidi võtma eesmärgiks mitte lihtsalt "lõpuni jõuda", vaid paremat tulemit teha - ja sel eesmärgil ka rohkem vahepeal graafikus püsimist jälgida. Ühesõnaga jäin kilomeetritel 25-38 liiga pikalt passima ühe tüübi sabas ja oleks pidanud oluliselt varem spurtima - jaksu oli, aga strateegitseda veel ei osanud. Viimased 4km spurti teha enam üldaega palju paremaks ei tee, sellest ka üsna nõrk tulem. Ehk siis eesmärk järgmiseks aastaks - aeg kõige rohkem 2:13 (see on seni mu parim Berliini aeg).

Rulluisuhooaja kokkuvõteks: hooaeg tervikuna oli sel aastal väga mõnus - ilmad olid väga head, palju oli kuiva asfaldi päevi, mistõttu sai nii uisutamise kordi kui ka kilomeetreid kokku täitsa palju. Hooaja üldskoor - 447km - on seni minu kõige tugevam rulluisuhooaeg.

Sügiseste vihmade saabudes olen läinud üle jooksmise peale. Harjutan seekord madala pulsi värki ja vaikselt nagu tuleb - suudan juba üsna edukalt hoida pulssi kuni 160 peal. Rulluisus üritasin viimase kuu ka madalat pulssi hoida ja trennides see isegi täitsa toimis. Aga siis Berliinis libises pulss ikka keskmiselt 190 peal - ju ma siis ikka olen loomult kah kõrgepulsiline.

Uri: Uisuhooaja kokkuvõte [649]

2011-09-26T21:24:00.002+03:00

Selle rulluisu hooaja kokkuvõte (sulgudes eelmine aasta):
Läbisõit: 649km (291km)
Trenniaeg uiskudel: 28.5h (14.1h)
Trennikordi: 24 (15)

Parim maratoni aeg: 1:26:11 (ei osalenudki ühelgi)
Tartu Maratoni aeg ja koht: 1:27:16 / 162. (1:36:22 / 319. - distants oli lühem, aga ilm hullpalav)
Berliini Maratoni aeg ja koht: 1:26:38 / 741. (2010 katkestasin kukkumise tõttu)

Seega eelmise aastaga igal juhul märkimisväärne edasminek. Trenni sai tehtud pea 2 korda rohkem, mis avaldus ka võistlustulemustes. Ainult Berliin jäi veidi kripeldama. Ehk annab see järgmiseks aastaks indu juurde.

Uri: Berliini uisumaraton

2011-09-26T20:03:00.003+03:00

Selle aasta Berliini uisumaraton oli minu jaoks juba kuues. Sel aastal on uisutamisega olnud päris hästi. Ilusad ilmad on lubanud rohkem trenni teha kui tavaliselt ning ka võistlustel on õnnestunud teha paremaid aegu kui varem. Pärnu maratonil tuli isiklik rekord 1:26:11 ja Tartu küllaltki raskel rajal 1:27:16.

See andis alust seada Berliini kiirel rajal eesmärgiks 1:24:24 ehk täpselt 30kmh. Ilm oli ilus, päikseline ja kuiv - ideaalne kiireks sõiduks.

Nagu ikka läks esimene kilomeeter rohkem sagimiseks ja koha leidmiseks kui kiireks sõiduks. Kui hoo üles sain olin enam-vähem ette seatud graafikus. 10 kilomeetri peal olin eesmärgist umbes 24 sekundit taga (kell näitas pidevalt natuke rohkem läbisõitu kui tegelikult oli, niiet tegin selles osas korrektuuri). Siis aga hakkas grupp, millega koos liikusin aeglasemaks jääma ja poolel maal olin juba 1:17 graafikust maas.

Jälgisin pidevalt kella pealt oma kiirust ja oli üsna selge, et sellise tempoga oma sihti ei saavuta. Ka enesetunne lubnuks kiiremat sõitu, kui see 29kmh. Samas ei läinud ka ühtki kiiremat gruppi mööda, kelle sappa võtta. Kõik möödujad olid üksikud sõitjad, kes liikusid märksa kiiremini kui minu grupp. Ei julgenud nendega esialgu kaasa minna. Vahetult enne poole maa märki siiski üritasin ja kolm kliomeetrit läbisin ühe kaasvõistleja tuules umbes 31.5kmh. See osutus aga liiga kiireks, mistõttu jäin taas gruppi tiksuma.

Grupis langes tempo aga vahepeal lausa 27-28kmh kanti. Tagantjärgi tarkusena oleks vist pidanud üritama kiiremate möödujatega kaasa minna. Kasvõi kilomeetriks, kuni mõni järgmine grupp käes. Aga selline sõit eeldaks muidugi rohkem lõigutrenni, et organism harjuks ka pingutuse ajal taastuma.

Nii läksid kilomeetrid poolelt maalt kuni 30km postini alla 28 kmh tempos. Siis hakkas ka grupp tasapisi liigutama ja viimased 12 km läbisin taas üle 30kmh kiirusega. Ja tunne oli selline, et oleks võinud niivisi terve distantsi kütta. Seega eesmärk jäi saavutamata osaliselt grupisõidu taktika tõttu, osaliselt ehk valede valikute ja nõrga lõigu-suutlikkuse tõttu.

Kokkuvõttes siis aeg 1:26:38, mis pole isegi hooaja tippmark. Ka selle aasta koht 741. on märksa kehvem kui senine parim 573., mille saavutasin Berliinis 2007. aasta vihmasajus.

Lauri: Rattamaraton

2011-09-21T21:06:00.009+03:00

Tegin oma esimese rattamaratoni läbi. Eelmine aasta oli juba mõte, sel aasta tegin asja teoks.

Ettevalmistus oli vähemalt enda arvates hea, rajal ei tekkinud kordagi raskeid või valusaid momente. Selle suvega läbi sõidetud umbes 1 500 km kanti sai. Lisaks veel pool suve rattaga tööl käimist ning laupäeval väga tähtis soojendus lükkaja rollis läbitud Tillu maratoni 500 m.

Statistika mõttes olen pühapäevase sõidu järel olen Otepäält startinud ja Elvas finišeerinud kolmel erineval moel – joostes, suuskadega ja rattaga. Vahe on olnud vaid kahe puntki vahelises trajektooris ja vahemaa läbimiseks kulunud ajas

Rajaskeem

Enne võistlust lasin rattale lasin City Bike-is ettevalmistuse teha, ei tulnud see neil hästi välja. Kuigi nad vahetasid mul keti ja tagumise kaseti välja, oli tagumisel hammasrattal käikude vahetamine paras ..... ja tõusudel kippus ratas koguni ise käike vahetama, nii et ragin taga. Lisaks hakkas peale poolt maad suurtel käikudel mingi kolks sisse lööma, nii et kahte kõrgeimat käiku ei tihanud kasutada. Läheb veel midagi katki poolel maal. Nende abil oleks ehk muidu pikematel kruusalõikudel natuke kiirust juurde pigistanud. Nüüd peale võistlust ratast tagasi viies avastati, et käiguvahetaja on kulunud ja asi võib selles olla. Seda oleks nad võinud kohe avastada.

Pühapäeva hommikul enne 10-t tundus stardikoridoris sel võistlusel vähem rahvast olevat kui suusatades või joostes. Eks need teised ole ka lihtsamad ja lühemad võistlused. Kuigi startisin alles 9. grupis olin enne starti juba tribüünide ees ega pidanud jälle mingit hobuserauda tegema. Siiski nagu ikka tagant poolt tulles, kulus mul vähemalt poolteist minutit, et peale pauku stardijoon ületada.

Ilmselgelt alles algus, kui jalad on teravad.

Alguses oli kõvasti toppamist. Iga väiksema tõusu, languse või kurvi peale tekkis tropp. Esimesed kilomeetrid möödusid peamiselt mööda rohumaad, millest ka aeglane tempo. Vaikselt tee olud paranesid, tee muutus laiemaks, mass hajus ja kiirused kasvasid. Korraks oli ka asfaltteed, mis andis mulle võimaluse pedaalide korralikult valu anda ning oma kohta parandada.

Kuigi esimest kukkumist ja rehvi purunemist nägin juba kilomeeter peale starti, õnnetus endal suurematest hädadest pääseda. Paaril üksikul hetkel oli vaid olukorda kui esiratas takerdus liiva, millele oleks võinud järgneda kukkumine, kuid suutsin püsti jääda. Kuskil peale poolt maad tuli mul ühe joogi pudeli hoida needitud kohast lahti. Alguses see lihtsalt logises, kuid mõne aja pärast hakkas see ees töllerdama ja väntamist segama. Kuidagi oli sellest lahti vaja saada. Ei hakanud kinni pidama, nii siis võtsin kinga pedaalist lahti ning peksin seda hoidjat jalaga, kuni küljest ära kukkus. Nii oli probleem lahendatud.

Samas vaevas mind ikka käiguvahetuse mure, tagumised käigud lihtsalt ei tahtnud sisse minna. Püüdsin seda kompenseerida sellega, et tagant sättisin käigud kuhugi keskele ja selle asemel vahetasin rohkem esimesi hammasrattaid. Paar kilomeetrit enne lõppu aga viskas mul selle tulemusel keti maha. Kaks korda. Just siis kui oli vaja koha eest võidelda! Ajaliselt vast väga midagi ei kaotanud, ehk paar minutit kokku ja need paarkümmend ratturit, kes must möödusid pole ka nüüd enam eriline mure, aga sel hetkel oli küll närv must. Õnneks siiski tuli kett vaid hammasrattalt maha, mitte ei läinud katki. Olin enne mõelnud, et huvitav kui kaugel finišist viitsiks ma veel lõpuni joosta ratas käe kõrval? Kolm kilomeetrit ratast lohistada oleks veel ära kannatanud, üle selle oleks juba kaheldav olnud.

Mingis toitlustuspunktis

Süüa ja juua varusin endale kaasa piisavalt - ühe magneesiumi ampulli jõin ära juba eelmisel päeval, kuna jalad tundisid hellad. Enne starti panin nahka pool batooni, millest pool jäi veel rajale. Lisaks olid taskutes veel kolm geeli, üks magneesiumi ampull ja kaks joogipudelit. Sõidu ajal kalkuleerisin endal peas, et mis ajal midagi tarbima peaks, et väsimust või krampe ennetada ning et laskemoona jaguks lõpuni. Esimese geeli sõin ära harimäele jõudes ehk kuskil 20 km kandis. Edasist tarbimist hakkasin tagurpidi arvestama. Üks geel pidi jääma viimaseks TP-ks või siis ca 10-15 km enne lõppu. Magneesiumi plaanisin kuhugi 60 km peale, et lõpus tekkivaid krampe ennetada. Ning alles jäänud kaks geeli lahendasin ära kuskil 30 ja 50 km vahepeal. Oma jooki tarbisin jooksvalt koguaeg. Peatusi tegin kõikides TP-des. Sealt haarasin enda suutäie või kaks „firmarooga“ - soola sisse kastetud, rosinaid, banaani või hapukurki ning topsi-kaks juua. Vaid viimases punktis ei söönud midagi vaid jõin ainult, kuna endal oli jäänud veel üks geel. Tagantjärgi vaadates tuli toitumine hästi välja, kuna energiat jagus peaaegu ühtlaselt kogu sõiduks. Vaid siis kui keti oli maha visanud 3km enne lõppu tundis, et enam ei ole seda purakat sees, mis lubaks väga jõua sprintida. Nii kerisin hoo vaikselt üles.

Kogu distants oli mõnusalt vaheldusrikas – oli üks väike asfalti lõik, pikemaid kruusateid, mis vaheldusid heinamaade ja metsateedega. Mõnes kohas oli läbitavus kergem, teises raskem. Rajal oli kokku ehk kaks-kolm tõusu, kus tuli rattalt maha tulla. Need tõusud olid lihtsalt nii järsud ja kui rahvast ka veel ees oli, oli rattal püsimine veel omakorda raskendatud. Sõites jäi endale mulje, et kiirematel kruusatee lõikud olid mulle sobivada, kus sain kiirust arendada ja konkurentidest mööduda. Aeglasemad ja tehnilised tõusud olid vähem edukad, kuigi ka seal ei jäänud ma kõrvalsõitjatele

Maratoni statistika

Nii vaheldusrikas nagu oli maastik, erines ka kiirus. Oli hetk kiirematel kruusatee lõikudel, kus mu kell fikseeris suurimaks kiiruseks 56 km/h, teisalt metsavahelised tõusud sai võetud minimaalse kiirusega. Kogu sõidu aja hoidsin keskmiselt kiirusel pilku peal, aga selle järgi mingit plaani teha oli raske. Õnneks oli see enam-vähem kogu sõidu aja vahemikus 18-21 km/h, mis oli selgelt parem mu esialgsest plaanist ja lubas alla viie tunni sõita.

Erinevad maastiku ja kiiruse tingimused tingisid ka asjaolu, et vastupidiselt kevadisele suurele grupisõidule oli mul siin rohkem iseseisvat sõitu. Rahvast jagus rajale küll kogu distantsi ulatuses, kuid tõelised gruppe vähemalt minu läheduses eriti ei moodustunud. Umbkaudu 35 kilomeetril möödus minust üks neljaliikmeline seltskond, kellel püüdsin sappa hakkida, aga nende pea 34km/h tempo oli minu jaoks liiga kiire. Püsisin neil sabas kilomeetri või poolteist siis aga keeras tee jälle metsavahele ja grupp lagunes. Hiljem korra tekkis veel selline rodu sõitjaid, kuid see lagunes kiiresti ning suures osas tuli sel sõidul tugineda ikka enda jalgadele, mitte teiste tuules viilimisele.

Sõidu ajal püüdsin aru saada kus ma üldjärjestuses asun, kuna aga seljal kellegi numbrit polnud oli see komplitseeritud. Proovisin küll mitmel korral üle õla vaadata nende numbreid, kellest möödunud olin, aga seal oli igasuguseid numbreid, 2500 kuni 1000 välja. Nii siis ei olnud mul lõpuni aimugi, mis koha saavutan. Nüüd täna tean, et sain 1773 koha. Järjestusest tähtsam oli aeg, enne starti olin vaadanud eelmise aasta tulemusi ja tuttavaid sõitjad, mispeale eeldasin et see võiks tulla viie tunni kanti. Tegelik finiši aeg natuke üle nelja tunni oli see peale väga positiivne.

Finiš peale nelja tundi

Kokkuvõttes oli järjekordne mõnus kogemus. Nende positiivsete elamuste najal tiirleb üha sagedamini peas mõte, saada ühe aastaga kaks uut kogemust – Tristar 111 ja Neliküritus. See eeldab muidugi seda, et peaks aga jooksmisega rohkem sinapeale saama ja selle enda jaoks sama nauditavaks mõtlema kui ratasõit. Väljakutse...

Siin ka kogu distantsi koond info:

Distants: 87,6 km (ilmselt läbisin natuke teist trajektoori määda selle kui mõõtjad)

Aeg: 4:07:26

Koht: 1773 (stardinumber 2600, lõpetajaid 2952)

Kiirus: 21,2 km/h

Pulss: 171 (max 189)

xDream Valgehobusemäel

2011-09-20T09:18:00.014+03:00

Esmakordselt meie osalemisaja jooksul toimus xdream viitstardiga. Stardijärjekord oli nagu suusatamises eraldistardis – nõrgemad ees, tugevamad taga, järjestuse aluseks koht hooaja üldjärjestuses. Miks me startisime kell 10, esimese meeskonnana B rajal, mitte peale keskpäeva nagu meie stardinumber 225 meile määranud oleks? Sõber Ross polnud lihtsalt tutvunud Xdreami kalendriga ning otsustas pulmapeo täiesti valel päeval korraldada. Mitte et 3. september paha oleks olnud, aga samale kuupäevale sattus ka hooaja viimane võistlus.

Ettevalmistus oli meil selle hooaja kohta tüüpiline – Henno oli ässa täis, punnitas lihaseid ja oli valmis esikoha eest võitlema. Mina lootsin, et suudame üldarvestuses kohta parandada, trenni seejuures tegemata. Rumal lootus muidugi ent poleks arvanud, et teeme selle hooaja nõrgima tulemuse.

Tallinnast Valgehobusemäele jõudsime kenasti. Viitstardi tõttu olime esimese kümne auto hulgas, kes võistluskeskusse saabusid. Registreerumine, rattad katuselt maha, numbrid külge ja soojendus. Kõik oli standartne. Pulss oli mul soojendusel veidi tavapärasest kõrgem, mis väikest ohulambikest vilgutas. Samas ei tea sellisel hetkel kunagi, kas põhjuseks on kehv füüsiline vorm või ärevus.

Kanuudeni jõudsime teise võistkonnana.

9:55 olime stardialas. 9:58 anti meile kaardid. 9:59 avasime kaardid ja tutvusime rajaga. Alates esimesest xdreamist kus osalesime 3 aastat tagasi, olen kõige raskemaks pidanud just esimesse punkti jõudmist - enda positsioneerimist stardis ja õige raja valiku tegemist. Ometigi polnud meil veel sellist apsakat juhtunud nagu sel korral. 10:00 registreerisime SI jaamas oma alguse ja sõitsime minema. Lõuna suunda, kus punkt pidi olema. Sõitsime ümber tiigi, mida kaardil ei kajastunud ning jõudsime kohta, kust meie arvates oleks pidanud tee minema, ent teed seal muidugi polnud. Selle peale tegin ma järjest 2 kõige rumalamat orienteerumisviga, mis üldse on võimalik. Kõigepealt sõitsime itta. Mõne minuti pärast saime aru, et ka see suund ja tee on vale. Siis sõitsime tagasi starti ja panime läände. Seda mööda ikka suht pikalt, mingit sihti mööda veel metsa, kuni jõudsime soo servale. Me olime 15 minutit tiirutanud, et leida esimest punkti, kuhu parimad jõudsid 3:29 ja keskmine oli ca 6 minutit stardist. Hennol lendas demonstratiivselt ratas võssa, meeleolud olid kuskil Kelvini nulli kandis. Pidime jälle starti tagasi sõitma, et nüüd õige rajavalik teha! Teisel korral polnud see enam nii keeruline, ning 26:51 peale starti võtsime punkti. Meist aeglasem oli vaid tiim Viisk Põis ja Õlekõrs, kes startisid 10:10 ja jõudsid punkti ca 48 minutit hiljem. Nende lugu tahaks ka kuulda, kuhu rappa nemad siis sõitsid. Ehkki me startisime esimesena, olime punktis alles kümnendad ja kui startimissagedus oleks olnud sama tihe kui pärast (1 minuti tagant, alguses olid mingid reserv-augud), siis oleksime olnud seal ca 20ndatena. Miskipärast arvan, et minu tehtud viga jääb ajalukku kui ühe lollimana ja loodan, et tulevikus seda enam ei korda.

Esimesest punktist edasi järgime oli kaardi järgi lihtne minek. Kõrgepinge liinide alt läbi, suurele teele välja, uhada, tagasipööre kruusateele ja punkti. Just enne kõrgepingeliine oli kaardil aga kruusatee, mis kaardil oli tähistatud küll, ent millel olid peal numbrid 4..5..4. Jabur. Õige otsus oleks olnud muidugi mööda seda teed sõita, sest see viis otse punkti, meie läksime aga ringiga. Eelmine viga oli pea nii hellaks teinud, et julgust polnud kaarti ja PT-d usaldada. Tulemuseks etapi 114 aeg – ca 16 minutit, parimatest ca 6 minutit aeglasem (kokku oli tiime üldse 144).

Teisest punktist kolmandasse ja sealt kanuualasse oli rattaralli. Teise punkti sõites vaatasin kaarti ja sain aru, et ralli tuleb seda sama kruusateed tagasi, midamööda me (ringiga küll) punktile kaks lähenesime. Tahtsin punktist ajuga minema kihutada ning pakkusin tiimiliikmetele välja, et nad mind usaldaksid. Yeah-right, ma tegin just 20 minutit viga! Usaldus oli ärakasutatud :)

Rattarallis etapiajad 35 ja 49 – selline meie tavaline alguse tempo. Kanuu esimene punkt tuli aga neljanda ajaga, järgmises suutsime aga punktist mööda uhada ja seda umbes 150m allavoolu otsida – parimatega võrreldes ca 10 minutit viga. Edasi etapiajad 31, 39, 61 - viimane vahetusalas, kust hüppasime uuesti ratta selga. Siiski kauuala oli üks vähesid kui mitte ainuke kord ajaloos, kui oleme esimese, seda küll mitte hilisemas ajaarvestuses, aga siiski raja tegijad. Stardist oli kulunud veidi üle kahe tunni.

Kaks rattapunkti sai võetud enesetunde järgi keskmises tempos, ent protokolliga tutvudes olime ikka väga aeglased – 80 ja 106. Edasi tuli jalgsi valik – kaardil olnud kaheksast punktist tuli võtta kuus. Kumm oli paraku selleks hetkeks suht tühi ja nii me jalgsi eriti kiiresti ei liikunudki. Vähemasti ei suutnud teha ka jalgsi valikus liialt suurt viga, peale selle, et vahetusalast esimesse punkti suutsime alguses jälle vales suunas liikuda. Samas värk mis stardiski, et enda positsioneerimine muutub ebatäpseks ja siis ei saa hakkama. Kokkuvõttes läks jalgsietapile 48 minutit, parimad olid 20 minutit kiiremad, sama punktivaliku teinud tiimidest oli Nikewomen 27 minutiga vist kiireim. Kui jalgsi valik-O vahetusalasse jõudsime esimestena, siis sealt ratastega väljudes olime alles kolmandad.

Edasi oli rattaga valik-O – kolm punkti neljast. Otsustasime alguses võtta 61, 59 ja 60, ent kui punkti 61 jõudsime tundus tee 59-sse maru kahtlane. Panime hoopiski järjekorras 61-62-60, millest viimaste vahe oli ca 500m läbi soo, ratas käekõrval lükkamist. Lähimatest konkurentidest, kes meist küll tunnike hiljem olid startinud (Team John Doe - 62-61-60) olime selle valikuga minuti kiiremad, team Sorainenist aga 2 minutit aeglasemad (nemad võtsid 59-61-60). Peale ratta valikut tuli ratta joon-orienteerumine – laudtee soos. Esialgu liikusime jalgsi rattaid lükates, ent peale punkti otsustasime siiski sõita. Veidi adrenaliinirohke oli – mõte esirattast kahe laua vahelises praos ja mina õlaga rabas kangastus päris mitmel korral.

Sel aastal oleme kasutanud kanuus lahendust, kui kaart on Henno selja küljes, et Kaur ei peaks kaarti hoidma ning saaks käsi sõudmiseks kasutada.

Vahepeal oli lisaülesanne, kus pidi loomi nende kehaosade järgi ära tundma – kopra pealuu, saarma saba, metsseanahk, põdra hambad, metskitse sarved ja kellegi käpp. Henno oma maaülikooli haridusega ei vedanud tiimi alt ja nii jätkasime sealt 0 trahviga, uuesti ratta seljas finiši poole. Punkti 26 sõit tähendas ringi tegemist mööda kruusateed. Valik polnud paha – etapiaeg oli 15-s. Sorainen, kes meist enne 3 minutit ees oli, läks vist otse ning järgmises punktis kaotas meile juba viis minutit. Punkt 27 etapiaeg 40-s ja p.28 109-s, parimatele siin kaotust 3-4 minutit (meie 11min vs 7min). Sellest kaotusest ei saa küll paraku aru, kuhu see jäi. Edasi otsustasime ringi sõitmise asemel minna ratas õlal otse läbi soo. See tähendas pidevalt põlvini mudas rassimist, niimoodi 500-1000 meetrit. Kui kaardi järgi reljeef tõusma hakkas, pöörasime metsa, et jõuda suusaradadele, mis õnneks ka üsna seal samas olid. Pea oli väsimusest nii paks, et kihutasime järele Hennole, kes pidi teadma, mis suunas on finiš. Rumalus selle juures oli see, et tal polnud kaarti aga meil oli. Tulemuseks veel üks korralik ring ümber Valgehobusemäe, võideldes väsimusega ning tekkinud reielihase krampidega, ca 5 minutine viga. Jõudnud võistluskeskusse ootas meid ees veel üks lisaülesanne ning selle sooritusest saadud trahv tähendas üht pisikest jooksuringi. Sealt edasi finišikaare alla SI-jaama tembeldama.

Graafiline võrdlus meie ning valitud konkurentide punktide vaheaegadest . Meie kiireimaid punktid olid rattarallil 39. p ja loomade ära tundmine.

Kodus järgmisel päeva varustust pestes avastasin, et 1.5 liitrist joogist oli mu kotis alles ligi pool. Olin ära unustanud söömise/joomise, mis kindlasti ka mingil hetkel kätte maksis. Xdreami ei saa ikka ilma mõtlemata teha, muidu kipub asi kannatamiseks minema.

Hooaja kokkuvõttes aga 33-s koht, sama mis eelmisel aastal. Sel korral aga stabiilsus kõikuvam: kohad 28-63-19-89. Eelmisel aastal olime ühtlasemalt 30 kandis. Positiivse poole pealt vaadates veel see, et ükski meie võistkonna liige osalenud kokkupuutes rästikuga, nii nagu seda vähemalt kahe teise võistlejatega juhtus. Hooaega peaks jääma lõpetama oktoobris toimuv Bike-xDream ning siis hakkab valmistumine juba suusamaratoniks.

Indrek: jooksmisest ja poolmaratonist

2011-09-16T19:50:00.008+03:00

Olgu alustuseks ära öeldud, et augusti lõpus tegin investeeringu ja saan nüüd ka uhket datat pritsima hakata - olen Garmin Forerunner 310XT värske omanik!

Aga muidu oleks mõistlik alustada sealt, kus pooleli jäi. Ehk siis võtan kõigepealt kokku augusti jooksukilomeetrid. Nagu juba eelmises jooksuteemalises postituses ära mainisin, algas august kohe kõva trenniga pihta - 15 km enne hommikusööki. Kokku tuli augustis 13 jooksutrenni, mida oli vähem kui algselt plaanitud, lisaks üks rattatrenn. Kui juulis suutsin ma ilusti 4 korda nädalas treenida (tõsi, mitte alati joosta), siis edasi motivatsioon veidi langes ja enamasti tuli 3 korda nädalas, aga tubli tulemus seegi. Kilomeetreid kogunes augustis ca 118, kõige pikem läbitud distants oli 16 km mõnusat metsajooksu poolmüstilises Valgejõe kanjonis ja seda ümbritsevas männimetsas, lõpetuseks ka kiire suplus Valgejõe karastavates voogudes. Pikkuselt kolmandal kohal oleva Kekkose raja trenni mainis Nete juba ära, ka see oli äärmiselt mõnus. Enamasti jäid jooksud aga vahemikku 5-7,5 km, mõned neist kiiremad ja mõned veidi aeglasemad, sekka ka kõrgepulsilisi orienteerumise paugutamisi (tulemused muidugi sellevõrra nadimad - kui pea ei jaga, siis jalad korrutavad).

Kuskil augusti alguse poole käisime ka doonoritena verd loovutamas, millega koos läks pool treenitusest ka kaduma. Vähemalt esialgu tundus küll nii. Õnneks see ikka lõpuks taastus ja septembri alguses, enda sünnipäeval, õnnestus mul kaasa teha Valgehobusemäe Xdream, mille ülevaade on ka juba postitatud. Ilm oli suurepärane ja tunne oli ka suurepärane. Enne poolmaratoni läbimist oli aga vaja veel üks peaproov teha. Seega tegin teisipäeva hommikul, 6-ndal (maraton ise oli pühapäeval, 11-ndal), ühe tempotrenni. Alustuseks 10 minutit soojendust ja siis 10 km kütet otsa, jahutuseks veel veidi alla 10 minuti sörki. 10 km lõik oli keskmise tempoga 4:47 min/km, keskmise pulsiga 167 ja kestis see ~48 minutit. Peale seda teadsin, et poolmaraton alla kahe tunni läbida ei ole utoopiline eesmärk. Peamine kulg sellest jällegi väga kena ilmaga pühapäevasest spordisündmusest on taaskord juba kirjeldatud, kuid lisan siia enda detailid:

Distants: 21,1 km (ilmselt ökonoomsemate möödajooksude tulemusel oli minu distants kella järgi 21,25 , mitte 21,27, nagu Netel)

Aeg: 1:47:09

Koht: 337 (stardinumber 901)

Tempo: 5:03 min/km

Pulss: 168 (max 183)

Kui veidi rahulikum, aga siiski tõusvas tempos algus välja arvata, olid enamus lapid kuskil 5:00 min/km ümber, kiireim kilomeeter võttis 4:48 aega. Umbes 6 km enne lõppu tundsin ka, et jalad hakkavad kangemaks kiskuma ning lihtsalt igaks juhuks võtsin järgmises joogipunktis lonksu spordijooki ka. Enamuse sellest ajasin endale niisama peale, natuke läks vast õigesse kohta ka. Muidu tarbisin jooksu ajal pooltes punktides vett ja pooltest jooksin lihtsalt läbi. Siiski suutsin tempot hoida kuni hetkeni, kui lõpuni oli jäänud 3 km, kui tempo langes lausa 5:13-ni. Siis vist oli ka moment, kus Nete mõtles mulle järgi tulla. Õnneks leidsin endas jõudu ja tahet ja järgmise kilomeetri läbisin tempoga 4:49, mis oligi paremuselt teine lap. Viimane km möödus jällegi täpselt 5:00 peal ja lõpetasin ka kerge spurdiga. Olgem ausad, palju sinna enam panna ei olnud. Lõppkokkuvõttes jäin jooksuga väga rahule ja kõik kulges plaanipäraselt.

Nüüd oleks enne suusamaratoni vaja veel ühte eesmärki, mille nimel regulaarselt trenni teha. Ilmad kisuvad kahjuks juba viletsamaks ja hommikujooksud ei ole enam nii mõnusad, aga peaks ikka üritama vähegi normaalsemate ilmade korral hommikuti 5 km joosta. Üldiselt kolin aga trennid ära Tartu Ülikooli Spordiklubisse.

Nete: SEB Tallinna poolmaraton 11.09

2011-09-13T20:46:00.006+03:00

Vaatasin, et ma pole jooksmise kohta suurt midagi bloginud, aga üldjoontes oli mu ettevalmistus ja eesmärk umbes sama kui Indrekul -üritada juulis-augustis enam-vähem kava järgi jooksutrenni teha ja poolmaraton alla kahe tunni läbida. Jooksukilomeeetreid kogunes juuli algusest kuni poolmaratonini 179 km. Enamjaolt toimetasin Intsu kirjeldatud kava järgi, aga veidi improvisatsiooniliselt - oma tarkuse järgi tuli sekka ka paar kiirema tempoga trenni ning mõned intervallid. Kõige mõnusam jooksutrenn oli paar nädalat tagasi, kui pühapäevahommikuses päikesepaistes 14 km pikkuse Kekkose suusaraja Indrekuga läbi sörkisime.

Tundub, et treening oli piisav, sest eesmärk alla kahe tunni joosta täitus üsna hea varuga. Siin on võisluse strateegilised "mõõdud":

Distants: 21,1 km (minu kella järgi 21,27 km, startisin üsna tagant)
Aeg: 1:47:36
Koht: 346. (1280-st), naiste arvestuses 38.
Tempo: 5:03 min/km
Nete vs Ints: 30 sekundit minu kahjuks

Mulle meeldib, kui kõik medali saavad!

Startisime mõlemad Intsuga päris tagant otsast (900+), nii et esimesed 5 km tuli tohutult möödajookse teha ja tempo oli esimestel kilomeetritel 5:40-5:30 min/km, siis aga hakkaisme ühtlaselt kiirendama ja vist umbes 4-5 km peal sai juba päris hästi oma tempot hoida (umbes 5 min/km). Esimese kolmandiku rajast läbisin vaatamata pidevale siblimisele-põikamisele-möödumisele väga ülevas meeleolus - raja ääres olid iga väikse maa tagant telgid, kus mängis kas mõni bänd, dj või lausa pasunakoor, pealtvaatajaid-ergutajaid oli ka palju. Tundus, et elu on ilus, meri sinine ja päike särav. Kui aga umbes 7 km oli joostud, hakkas raskemaks minema. Mõtlesin, et püüan vähemalt poole maani Intsuga koos püsida. See ka õnnestus, aga pärast tagasipööret Viimsis jäin natuke maha ja tahtsin tempo 5:30 peale lasta (algselt arvestasingi, et jooksen 5:30-ga, siis saab alla kahe tunni). Aga tahtejõud sai võitu ja kuigi Ints oli pidevalt 30-50 m eespool, siis päris silmist ma teda ei lasknud. Kui ka teine kolmandik oli läbitud ja rada Russalka juures mere äärest linna poole keeras, hakkas koitma lootus, et varsti saab läbi ja see andis uut hoogu. Nii et endale üllatuslikult ei läinud tempo isegi lõpupoole alla. Lõpuspurtijat must muidugi ei olnud ja Balti jaama poolt Kaarli kirikule lähenedes ootas üllatuslikult ees tõus, mida ma kunagi tähelegi polnud pannud. Teadagi, jalad olid rasked ja tagumik kiskus maad ligi, nii et iga väiksem künkake tundus mäena. Viimastel kilomeetritel kaotasin Intsu silmist ja kui finišisse jõudsin, selgus, et ta oli lõpetanud umbes 30 sekundit varem.

Kohustuslik "hammustan-oma-medalit" pilt.

Jalad olid põrgulikult valusad pakud, aga korralik venitamine ilmselt aitas nii palju, et tänaseks on juba inimese tunne ja saab ka treppidest käia. Võib-olla lähen teen lausa kerge lõdevstava sörgi enne magamaminekut.

Nete: Valgehobusemäe xdream

2011-09-13T19:39:00.004+03:00

Siit tuleb hilinenult kokkuvõte selle aasta viimasest xdreamist. Seekord juhtus nii, et üks tüdruk Porirõõmu võistkonnast väänas jala välja ega saanud osaleda. Õnneks oli elukusteline xdreamide asendusliige Indrek nõus teda asendama. Küll on tore, kui võiskonnas on mees, kes rattaid üle palkide tõstab, mutta vajunud tütarlapsi välja tõmbab, puudesaagimise enda õlule võtab jne jne.

Kavas oli eraldistart, iga 1 min tagant lasti uus võistkond rajale, seejuures alustasid üldarvestuses kõige taga asuvad võistkonnad (va muidugi Sprotttide team, kes sai oma vabal tahtel rajale kõige-kõige esimesena). Eraldistart tähendas seda, et kohe alguses pidi kaarti süvenema ja tavapärast sabas kulgemist polnud. Hiljem siin-seal siiski paar kolonni tekkis, aga üldiselt toimetasime enamuse ajast oma mõistusega. Minu jaoks oli Valgehobusemäe võistlus senisest neljast vist kõige lemmikum - ükski etapp polnud tüütavalt pikk, alad ja ülesanded vaheldusid mõnusa tempoga, lisaülesanded ei ajanud nutma ja mööda asfalti rattasõitu peaaegu polnudki. Eraldistart meeldis ka väga.

Aga nüüd asjast - traditsiooniliselt hakkas peale rattaga, kusjuures juba esimesse punkti läksime hoopis ratas käekõrval või seljas, sest tee oli paras mudaauk. Siinkohal pean ära mainima, et ma nautisin seda mudarallit täie raha eest. Niisama ju sopa sisse talluma ei roni, aga xdreamil võib või lausa peab :) Rattaralli kaardifragmentide järgi oli ka täitsa tore - minu jaoks uus kogemus (eelnevatel aastatel on seda vist kavas olnud?). Kanuuetapp kulges mööda Jägala jõge ja punktid tuli jällegi ainult kaardifragmentide järgi üles leida. Selleks ajaks oli juba päris palju rahvast jõel, nii et punktide asukohad olid päris hästi näha. Ka seekord õnnestus kummulikäimist vältida, kuigi mõni kobam paatkond ikka aeg-ajalt küljelt sisse põrutas.

Pildil suundume kanuuetapile - esiplaanil Indrek ja Kats kanuud tassimas, mina (Nete) beibetan seal taga vist niisama. Kiivrid kõigil uhkelt peas! Hiljem virutasin kogemata Intsule aeruga piki pead, nii et kiiver oli õigustatud. Foto: ahjamatkad.ee

Pärast kanuud tuli jälle sadulasse hüpata, kuid üsna pea järgnes jalgsietapp - valikorienteerumine, kus 8-st punktist tuli võtta 6. Kuna soo tundus kaardil üsna hirmuäratav, otsustasime keset sood asuvat punkti vältida ja korjasime esmalt põhjapoolsed metsapunktid. Ühega muidugi läksime rappa ka - tuiasime ringi ega saanud enam üldse aru, kus oleme. Õnneks jõudsime lõpuks mingi tee peale välja ja hiljem gps-teekonda vaadates ei olnudki totaalselt ära eksinud. Järgnes jälle ratas ja sealhulgas ka valikorienteerumine, kus me koos trobikonna inimestega ühte punkti (KP62) valest kohast otsisime ja lisaks ka ühe rumala teevaliku tegime. Nimelt oli KP 59 ja 61 vahele jääv väike tee vist üsna kenasti sisse sõidetud, aga me ei julgenud riskida ja tegime hiigelpika ringi. Loomade tundmine läks okeilt, seal oli küll suur tunglemine ja väga hästi ei näinud, aga lõpuks panime ainult põdra hammastega puusse. Intsul läks õnneks karistussaagimine väga käbedalt. Siis järgneski veel natuke ratast ja lõpuks ronisime mudast nõretavatena KP 1 juurest juba tuldud teed finiši poole. Lõpus seisime natuke aega survepesuri sabas, siis saime teada, et see poelgi lisaülesanne ja suundusime täpsust viskama. See meil ebaõnnestus (peamiselt "tänu" minu aktiivsele osalusele). Kuigi ma ei olnud märkimisväärselt väsinud, siis see karistusring koos tõusuga võttis küll jalad tuimaks ja üle seinte ronimine õnnestus küll suuresti tänu Intsu udjamisele.

Tulemuseks aeg 5:23:16 ja 98. koht (143-st lõpetanud võistkonnast)

Keskmine pulss: 151

Distants: kokku 44,6. km, alade kaupa: ratast ülekaalukad 35,7 km, kanuud ca 5,2 km ja jooksu ca 3,7 km. Minu poolest võiks jalgsietapi osakaal suurem olla, praegu on pigem nii, et tegemist on rattaorienteerumisega, kus vahepaladeks on näpuotsaga muid asju vahele pikitud.

Üldiselt leidsime peaaegu kõik punktid enam-vähem kenasti üles ja suurte fopaadega hakkama ei saanud. Aega aga läks omajagu, sest üritasime tegutseda põhimõttel "üheksa korda mõõda, ükskord lõika", et vältida asjatut tormamist ja valesid teevalikuid. Nii et võta nüüd kinni, kumb parem on - kas võtta risk ja tormata uisapäisa või kulutada palju aega kaardi uurimisele ning kindla peale välja minna (kusjuures ka viimasel juhul jääb ikkagi võimalus mõningasteks möödapanekuteks).

P.S. Kui järgmisel aastal xdreamile minek plaani võtta, siis ausõna, ma hakkan oma käsi tugevaks treenima! Nende nirude kätega on jube raske kanuutada.

Lauri: Tuul

2011-09-08T23:14:00.002+03:00

Vesi on külmaks läinud. Peab hakkama juba kalipsole lisaks susse ja kapuutsi kandma.

Eilseks oli hea prognoos, nii tuli Iff lõunast Tallinna ja tegime ühise surfi siin. Tuule suund oli küll lõunast, mis on parim variant Pärnus sõitmiseks, aga sinna sõitma ei hakanud. Nii siis Püünsi, mis on selle suuna jaoks enam-vähem kõige sobivam siinkandis.

Võtsin kaasa enda ainukese laua ja kolm purje 4,0, 5,3 ja 6,0. Kohale jõudes tundus, et tuult polegi. Paar lohe meest oldi peal, aga muidu oli vesi liiga sile. Tuul oli natuke liiga kaugust ja jäi nurga taha peitu, nii et lainetust ei jõudud kalda all tekkidagi. Rigasin oma suurima purje peale, korra tundus küll liiga suur olevat, kuid see oli vist petlik, kuna sel aastal korralikult sõitnud.

Kuna kalda all eriti põnevusi polnud tuli kaugemale mere peale välja sõita. Jama oli aga, et olin enne alla pannud lühikese freestyle uime, mis on tore hüpete tegemiseks, aga mitte tihttuult sõitmiseks. Nii vajusin kogu aeg stardi kohast alla poole Aegna suunas. Sõitsime ka lootsi tee peal ja aeglaselt ukerdades laevale ette jääda pole elu hinnates eriti arukas, otsustasin lootis sadamast allatuult kaldale tulla ja tagasi kõndida. Maa peal võtsin oma varustuse selga ja tegin oma seni pikima walk of shame i ehk umbes poole kilomeetrise matka, et tagasi algusesse saada.

Peale väikest pausi tegin järgmise katse, vahetasin uime pikema vastu ning läksin kaldast kaugele tuult püüdma. Seal kuskil 1,5-2 km kaugusel puhus tuul juba mõnusamalt, seal küll sain kiirust ja lainet proovida, nii et sai isu korralikult täis sõidetud.

Kristi: rulluisujuttu kah vahelduseks [347]

2011-09-08T21:28:00.000+03:00

Tänu imeilusale ja üsna kuivale suvele on selle aasta rulluisuhooaeg kujunenud kilometraažilt üsna edukaks - tänaseks koos juba 347km, mis jääb vaid 50km-ga alla minu tipp-rulluisusuve (2008) rekordile 396km. Kuna ees on ootamas Berliini rulluisumaraton ja Eestis on kah lootust veel septembris mõned kuivad päevad tabada, siis rihin igatahes sel hooajal 400km piiri ületada.

Poole hooaja pealt, peale sammutehnika lihvimist, tekkis väga tugevalt tunne, et kiirem tempo jääb üsna kindlalt lihtsalt jaksu taha. Seetõttu võtsin käsile madalama pulsi trennid, et harjuda paremini vastu pidama. Minu puhul tähendab see muidugi sellist 160-nese taseme hoidmist.

Tartu maratonil sai samuti alguse tempot kõvasti alla võetud, et jõuaks ikka lõupuni vastu pidada - seekord ju veeti Tartu oma kah täismaratoni distantsiks välja. Ja no see rada pole mitte kergete killast. Aga igatahes sai ta võidukalt lõpuni sõidetud, abiks oli ilmselt ka päikese puudumine. Tulemus oli küll nõrk, aga vähemalt pidasin vastu.

Selle hooaja uueks rajakogemuseks oli Võru-Puiga kergliiklusrada - vaheldusrikkalt künklik, aga veidi lühike (kokku läbi Võru serva ca 5km). Trenni sai igatahes edukalt teha. Eriti mõnus oli peale lõõskavalt palavat päeva õhtul 8 paiku pooleteisetunnine sõit ja siis Kavadis õhtusuplus. Kaardile jäi see rada aga salvestamata, kuna järgmise päeva sörk paduvihmas suutis minu Garmini 110 kella õhtule saata. Õnneks vahetas Garmin selle ilusti välja ja nüüd on mul jälle uus kell. Teenindus tipp-topp.

Kuna pühapäevaks lubab hetkel veel kuiva ilma, siis plaanime Raikoga selle aasta SEB-jooksud vahele jätta ja hoopis uiskudel Saku uut kergliiklusrada proovima minna. Sealt peaks ilusa nädalavahetusetrenni mahu kätte saama.

Lauri: draakon

2011-08-29T22:49:00.004+03:00

Käisime eile Priiduga Püünsis lohet lennutamas. Tuul oli päris pagiline ja kõikus kuskil 5-10 m/s vahel. Tegin alustuseks sooja Priidu 7ruuduse Nomadiga. Ilma lauata kaheksate tegemine ja muu liikumine oli üpris sujuv ja lohe liikus nii nagu mina tahtsin. Tegin ka lauaga proovi, meetriks või paariks sain ka peale, aga tuult jäi väikse lohe jaoks väheseks.

Pumpasin selle peale enda 12ruuduse täis, lootes et ehk seekord käitub ta paremini kui viimati. Aga ei, minu uus kiisu on päris pirtsakas..... Juba enne üles laskmist tundsin, et kuidagi natuke liiga palju kisub, otsustasin siiski proovida. Priit lasi lohe lahti ja paari sekundi pärast tegin samasuguse mitte ettenähtud õhulennu nagu eelmine kord. Mõned meetrid põlvekõrguses vees lohisemist ja tõdemus, et selle lohega tuleb kõvasti möllamist. Vahetasime poomi ära, et ehk on selles viga, aga see ei andud ka erilist tulemust. Jõudsime järeldusele, et mu lohe lihtsalt tahab vaiksemat ja ühtlast tuult. Saab põnev olema...

Lauri: Tuulest viidud

2011-08-09T23:18:00.004+03:00

Suure higistamise vahele võiks ka ühe sissekande ilusatest asjadest teha, kuigi neid ilusaid hetki on sel suvel vähe olnud. On lihtsalt kuidagi nii juhtunud, et minu kohtinguid tuulega võib vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda. Kui mina olen valmis ja ootel, et ta natukenegi puude latvu sakutaks, siis tema pirtsutab ja vaikib. Kui tema aga hoos on ja enda tõelist palet näitab, on jälle mind miski muu edasilükkamatu asi maismaal kinni hoidmas. Nii olemegi vaid kolmel korral tõeliselt üksteise meeldivat seltskonda nautida saanud.

Kõigil kordadel olen olnud mõnusa läänetuulega Püünsis. Tuul on neil kordadel olnud piisavalt tugev et sai sõita mõnusa väikese viieruuduse purjega. Sõidud on koosnenud peamiselt Vulcani harjutustest, mis tegelikult on tähendanud mustmiljon erinevat moodust vette kukkumiseks. Soetasin endale väiksema uime, millega oleks hõlpsam trikitada, aga no kolme korraga ei saa just tšempioniks, isegi kui püüda nende moodi einestada. Kukkumiste vahele olen teinud ka pikemaid triipe Aegana alla, et saaks vahelduseks ka laineid paitada ja kiirust nautida.

Siiski-siiski, mõned tuulisemad päevad on mul möödunud uue surfi liigi õppimisega. Et ikka tuulest ja lainetest viimast võtta, otsustasin lohesurfi selgeks õppida. Kuna lohe on üksi õppimiseks liiga ohtlik ja keeruline, siis tänan Surphyt, kes on olnud nõus mulle sissejuhatust tegema ja oma teadmisi jaganud on. Tänaseks olengi jõudnud nii kaugele, et mul tuleb välja (oskuseks ei tihka seda veel nimetada) lohe oma soovi järgi liigutamine. Isegi paar mõnekümne meetrist triipu laua peal teinud, oi see on üks mõnus tunne.

Peale koolituse olen paar korda üksi vee ääres käinud. Need pole aga eriti toredasti lõppenud. Esimene kord läksin ulja peaga Randveresse, kus ida tuulega on mõnus surfi teha. Pumpasin lohe täis ja sättisin kõik liinid ja mu paika. Palusin ühel rannas passinud tondil oma lohe üles lasta, aga ta lasi lohe varem lahti kui ma olin oodanud. Õhku tõusmise asemel lohises see mööda kive ja lõhkus end päris mitmest korrast ära. Iseseisev õppetund nr 1. - suhtle alati lohe õhku aitajaga ja vaata, et allatuult poleks kive ega inimesi. Parandus Olegi juures läks 40 eurot maksma.

Teisel korraks käisin üksi Püünsis, õnneks oli rannas paar tuttavat, kes lohe üles aitasid lasta. See kord oli start sujuv, aga olles üles jõudnud, et jäänud lohe sinna nii sama hõljuma. Lõin küll kannad põhja kinni ja tegin kogu kehaga vastu tööd, aga lohe tõmbas mind hooga üles ja üheskoos tegime päris mitme meetrise lennu vaid põlvini vees. Siis seal vees lohisedes lasin küll poomi lahti, lohel aga oli hoog sees, nii et see lohistas mind mööda põhja edasi. Hoidsin end kõhuli, et lohe oleks ka võimalikult madal ja vee vees ning ei saaks uut hoogu, kuniks abiline lohe kätte sai ja vastu tuult maha pani. Keha ja lohe olid terved, pääsesin vaid kerge ehmatusega. Tegin lohele uue set upi ja paigutasin liinid ümber nii, et see tuult vähem alla võtaks ja tegin teise katse. Jällegi, start oli rahulik, kuid siis hakkas lohe ühele ja teisel poole käima, mina seal järel. Püüdsin teda maha rahustada, aga turvalisem tundus lohe alla tuua ja selleks korraks lõpetada. Õppetund nr 2, kui tuul on nii suur,et teised sõidavad 9ruuduste lohedega, siis ei maksa mul 12ruudusega peale minna.

Kahjuks pole ma veel oma lohe kamadega midagi suurt ja eesmärgi pärast suutnud ellu viia. Aga õppimine jätkub, veel sel aastal pean ma selle neetud lohe kontrolli alla saama! Siiski wakeboardina olen oma lohelauda Emajõe peal mitu korda väga edukalt kasutada saanud, nii et minek on selle seal hea.

Nete: Orissaare Xdream

2011-08-05T10:50:00.005+03:00

Olen sel aastal kõikidel Xdreamidel osalenud, aga pole siia sellest kirjutanud (puhtast laiskusest). Osalen naistevõistkonnaga Porirõõm B-rajal, teised tüdrukud on vanad xdreami hundid.

Meie võistkond enne Rõuge etappi. Rõõmsad ja roosad - Kats, Laura, Nete

Enne esimest, Tallinna etappi kartsin Xdreami üldiselt. Enne teist etappi kartsin, et ei jaksa Haanja ja Rõuge mägedes vastu pidada. Seekord kartsin, et pimedas ratast ja kanuud sõita on jube ohtlik. Nagu aga hiljem on selgunud, pole ükski asi kartmist väärt olnud. Ilmselt on oma osa ka selles, et me oleme seda värki pigem rahulikult ja mõnuga üritanud võtta ja verd ninast välja/silme eest mustaks pole punninud. See omakorda tähendab muidugi konstantselt kohta võistlejaterivi tagumises otsas, aga ma arvan, et naiste värk, hästi küll! Ahjaa, siin on erandiks eelmine, Rõuge etapp, kus me Sprottidele peaaegu kandadele astusime, aga loomulikult panid poisid ikka oma jõu maksma ja kimasid rattaetapil natuke enne finišit mööda.

Arvestades öise etapi pikemat rada, keskendusin seekord peamiselt söögi- ja joogivaru hankimisele ning pabistamisele. Nagu Lauri juba kirjutas, siis algas asi peale rattaga ja päris esimesed punktid võtsime jorus sõites. Küll aga oli tagumine ots juba kolmandaks punktiks laiali lagunenud ja sealt edasi toimetamise üsna omatte, mis ürituse nautimise seikukohalt on päris mõnus. Eks see pimedus tempot alla võttis ja ka muidu pole ratas meie leivanumber. Lisaks veel päris mitmed möödapanekud teekonnavalikutes. Rattaetapi vahelduseks olid raketibaasi punktide otsimine ja karjääri jooksuetapp nagu rusikas silmaauku, väga mõnusad. Meie võistkonnal ongi jooks suhteliselt tugevam kui ratas ja kanuu. Kui muidu laveerisime vaheaegades pidevalt 100+ kohtadel, siis jooksuetappidel jäid vaheajad kuhugi 40-50 koha kanti. Rattaetapi suurima fopaaga saime hakkama vahetult pärast karjäärijooksu, kui sõitsime valest teeotsast mere poole ja võtsime mingi A-raja punkti, olles ise 100% kindlad, et me õiges kohas oleme. Pärast selgus, et kurjam, ikka eksisime, nii et läksime ka õiget punkti võtma. See möödapanek läks meile minimaalselt 30 minutit maksma ja nagu hiljem selgus, lisandus ka 15 trahviminutit, sest selle valepunkti tõttu sai mu SI-pulk enne lõppu täis. Pahandasin xdreami foorumis ka natuke, sest minu arust võiks ikka üks eksimus ära mahtuda. Aga noh,tagumise otsa puhul pole tõesti vahet, kas oled 102. või 98.

Stardis (keskel, kõige ilusama rattaga)

Kui kanuuetapile jõudsime, oli kell 4 läbi ja meie suureks kergenduseks hakkas valgeks minema. Kuigi tuleb tõdeda, et isegi valges oli roostikust punktide leidmine pea võimatu, ma ei kujuta ette, kuidas enamus inimesi sellega pimedas hakkama said. Üldiselt on kanuu meil veel nõrgem kui ratas, nii et veetsime merel peaaegu 3 tundi. Ainuke tore asi kanuuetapil oli see, kui sai keset Väikest Väina kanuust välja tulla ja üle mere jalutada, tõusev päike punamas. See oli mu arust tõsiselt šeff ja vastupidiselt Lauri kirjutatule oli meil seal kõndida hoopis kergem võrreldes aerutamisega. Pärats iga etappi luban, et hakkan käsi ja õlgu tugevaks treenima, aga tegelikult ei tee midagi ja järgmine kord jälle kaeban oma jõuetute spagett-käte üle. Pärast kanuud tulnud jooksuetapp oli lausa mesi, nii kerge ja mõnus oli end pärast kanuus kössitamist liigutada. No ja muidugi lõi mu tagumik üsna pikast rattaetapist ka pilli, pole veel harjunud kitsa sadulaga sõitma.

Kogu võistluse kõige jõhkram asi aga ootas meid lõpus - see õnnetu redelil turnimise ülesanne. Ma kardan paaniliselt kõrgust ja see teine pulk, millest üle tuli turnida, läheb minu klassifikatsioonis juba päris hirmsa kõrguse alla, nii et üleval turnides sain ikka pilli lahti. Õnneks juhendas julgestaja nii ilusti ja rahulikult, et suutsin asja ära teha ja meie võistkonna kõige julgem tüdruk Kats vormistas asja lõplikult ära. Nii et ennast ületade saime selle ülesande tehtud. Hiljem selgus, et päris paljud naised seda ei teinud ja vaadates kõiki neid sinikaid oma jalgadel, siis ütleks, et võib-olla oleks see tegemata jätmine olnud õige otsus, hehe. Aga jah, oli ikka raske küll, lisaks hirmule oli ka kohutavalt väsitav ja pulgavahed olid jube suured.

Kokkuvõttes puhas aeg 10:37:07, koos trahviga 10:52:07 ja 102. koht, naistest 14. Kella aku suri kanuuetapi alguses ära, selleks ajaks olime läbinud 70,2 km ja keskmine pulss oli 149. Ilmselt päris 100 km täis ei tulnud, aga palju vist puudu ka ei jäänud.

Xdreami Orissaare öine etapp

2011-08-04T11:35:00.012+03:00

Ööl vastu pühapäeva toimus Orissaares Xdreami hooaja pikim etapp. Siin ka selle kokkuvõttev video. Öine Xdreami osavõistlus on mu (loe: Lauri) arvates kõige rajum spordiüritus aastas. Pikalt ja pimedas tundmatul maastikul rapsimine on küll raske, kuid finišisse jõudes on võimas tunne, et suudame sellise asja läbi teha.

Start anti Orisaare staadionilt kell 22:15. Juhendis oli eeldatav võitjaaeg ligikaudu viis tundi, aga tuginedes oma eelmise aasta kogemusele (11 tundi rajal) ei lootnudki me et see meie aeg saab olema juhendis eeldatu lähedal.

Meie trajektoor kogupikkusega 81 km.

B-rajal oli lähte-liikumisviisiks jalgratas. Esimene punkt valmistas küll kerget segadust osalejate seas, kuid suurt massi see laiali ei tõmmanud. Pigem toimus orienteerumise asemel jälle üksteise järel jooksmine ja mööda heinamaad sihitu ringi uitamine. Kui keegi korraks uue suuna võttis, tormas kogu mass samas suunas, nii traavisime meiegi parvega kaasa. Ka järgmise punktini liikumine ei olnud esimest erinev ning lõpuks sõideti suurem osa ratta etapist pikas rivis või suurtes gruppides. Kui esimesed kolm punkti olid Saaremaal siis neljanda punkti leidmiseks tuli sõita Muhumaale. Üle Tammi sõit ja ka juba saarel sõitmine kujutas endast suures osas tuules grupisõitu, kus suurt orienteerumist polnud, pigem oli tõesti tegemist kevadise Rattaralli moodi sõiduga. Hoog ja tahtmine ette poole põrutada läks mul vahe peal nii suureks, et vedasin enda grupi neljandast punktis mööda, kuigi see oli otse tee kõrval ja trobikond võistlejad selle ümber. Ma ei lugenud korralikult kaarti, nii et pidime kilomeetri jagu hiljem otsa ümber keerama ja tagasi tulema. Kuigi kaotus ei tulnud sellest vast väga suur, siis nii alguses vea tegemine võttis meele mõruks küll, eriti kui see nii lihtsalt sisse lasin.

Olles alles mõnda aega tagasi käinud just Muhu saarel, arvasin et kujutan ette milline see välja näeb. Meeldivalt laheda üllatuse tegid aga vana raketibaasi ning karjääri kasutamine jalgsi orienteerumiseks. Pimeda ei saanud neist küll täit ülevaadet, aga väga põnev oli avastada, et seal saarel sellised kohad olemas on. Rattasõidu vahepeale pandud jalgsi liikumise etapid ei kujunenud õnneks väga pikaks ning valikorienteerumise ja kohustuslikud punktid leidsime üpris kiiresti üles. Kuigi meie jooksutempo võiks ehk kiirem olla, oli seekord ehk aeglasem sörkimine just hea. Maastik seal karjääris ja baasis oli päri raske, nii et paar võistlejat enda hüppeliigesed rebestasid ja meditsiini punktides aega kulutasid. Lisaks oli raketibaasi juures heina sees peidus ohtlike auke, kuhu kindlasti poleks tahtnud kukkuda. Karjääris jooksime küll suures osas mööda teid, kuid ka seal sai põnevust luua ja mööda lahtiseid kive nõlvasi mööda turnida.

SPROTTT Kaur

Rattasõidul leidsime punktid üpris kiiresti ning kordamööda oma kolmeliikmelist gruppi vedades saime ka paarile aeglasemale pundile järele ning nii enesetunnet jälle parandada enne vee peale minekut.

Kanuu etapil oli üllatuseks, et Väike väin tammist allpool ehk siis lõuna pool nii madal on. Muhumaa poolt tulles tundsime keset väina, et kiirus on kukkunud ja mõla ei mahtunud enam vette ära. Kui pimedusele vaatamata põhi juba paistma hakkas otsustasime kanuust välja hüpata ja jalgsi edasi liikuda. Nii saime küll kiiremini edasi, kuid mudane põhi oli väsitav ning mõne ajapärast, kui sügavust natuke juurde tuli hüppasime uuesti paati. Korra tuli veel samasugust jalgsimatka vees korrata enne kui Saaremaa külje all uuesti sügavaks läks.

SPROTTT Uri

Järgnevate punktide leidmine osutus aga eriti raskeks, kaardil ja tegelikkusel ei olnud mitte midagi ühist. Arvatavasti oli tegu mitme aasta vanuse aluskaardiga, mis aga ei kujutanud seal vohavat pilliroogu. Ranna joon oli totaalselt teistsugune kui kaart seda kujutas. Muhumaa-poolne punkt oli nn roosaare otsas ehk siis maismaapeal, sellest tulenevalt ei osanud me arvata, kas teisel pool on KP-d samamoodi pilliroogu ära peidetud või on need poide küljes vees. Igatahes kalda alal jõudes olime üpris tammi lähedal, nii et hakkasime alla, lõuna poole sõudma. Traalisime mööda pilliroo äärt ning püüdsime ükskõik millist punkte leida, et kaardi ja tegelikkuse valke natuke selgust tuua. Koos meiega oli seal veel mõned kanuud, kuid püüdsime mitte massipsühhoosiga kaasa triivida, vaid ise punkte otsida. Nii ei läinud me kuskil kaldale, et seal võsa sees ragistada ja teadmatult ringi eksida. Kuigi, ega meil ka mööda vett punkte otsides tuju eriti parem polnud, tundus see mõistlikum valik.

Peale peaaegu tunnist sihitud sõudmist tõstatasin selle ohtliku teema, et ehk peaks võtma sisse trahvi punktid ning järgmisele etapile suunduma. Teised ei olnus õnneks ideega päri ning nii otsisime edasi. Lõpuks, peale tundi otsimist leidsime ühe punkti. Ma ei tea, kuidas rajameistrid oldi mõelnud seda kaardi abil leida, kuid meie sattusime selle otsa küll vaid tänu juhusele. Punkt mille me ära võtsime oli ka kõige lõunapoolsem, nii et nüüd keerasime otsa ümber ning võtsime kursi tagasi tammi poole. Meil oli vaja leida veel kaks punkti. Selleks ajaks oli väljas valgeks läinud, ses mõttes oli isegi hea, et kasutasime pimedat aega lihtsalt kaugeima punktini sõitmiseks, et tagasi tulles juba päiksevalguse käes punkte leida. See juhuslik strateegia töötas päris hästi, nii et sõitsime puudu olevates märkidest kiiresti läbi ning saime uuesti jalgsi etapile asuda.

Tegin vahele graafiku, võrdlen siin meie liikumist kahe tuttava meeskonnaga. Icebreaker on alati olnud üks esiotsa meeskond, Valusad jalad on sel aastal meil eest läinud. On näha, et mõnedes punktides oleme suutnud neist kiiremad olla, seda võib põhjendada nii hea tee valiku või ka õnnega (või siis Icebreakeri ebaõnnega vist). Jalgratta puhul võiksime neist ehk ka jõu poolest kiiremad olla. Jooksu puhul on kiiremad ajad tulnud pigem heast tee valikust. Samas kanuu etapil oleme neist olulisemalt aeglasemad, seega on sel alal meil jätkuvalt vaja kasvõi kordki kahe etapi vahel trenni teha.

Kaks ja pool tundi kanuus istumist oli kere päris kangeks teinud, nii et uuesti jooksma hakata oli omaette pingutus. Korduvalt pani meid aga arutlema asjaolu, et kuidas küll isegi peale seitset tundi võistlusel nii suur mass koos. Kanuust välja tulles tundus, et oleme justkui viimaste seas, kui siis alles seljatagant oma kümmekond võistkonda meist mööda jooksid. Õnneks suutsid Uri ja Kaur viimase valik orienteerumisega valida parimad ja üksteisele läheimal asuvad punktid, nii et saime sellega end taas ette poole rebida. Nimelt tuli valikorienteerumisel leida Orissaare linnas neljast väljapakutud rajatisest kolm. Vist kõik võistkonnad võtsid märgi telemasti juurest ning veetorni juurest, kuna neid oli lihtne juba eemalt näha. Edu tuli meil aga sellega, et kolmandaks valisime elektrijaama kõrgepinge posti, kui suur osa tõttas vana paaditehast otsima,.

Lisaülesanded olid võistluse lõpus ja millegi pärast üksteisele väga lähedal. Ainuke asi, mis neid eraldas oligi enne mainitud valik orienteerumine. Mu arvates võiks neis üleannetes peale toore rammu näitamise ka natuke rohkem pea murdmist olla. Hea muidugi et meil oli piisavalt jõudud, et kolme peale tõugata kuuli rohkem kui kehtiv Eesti rekord, mis jäi 21m. Teises ülesandes mobiliseerime Kauriga veel oma viimased jõuvarud ning nagu köieltantsijad upitasime end teineteise abiga ja tirelitega üle nn nääride vahel rippuvate prusside, ilma et nööre tohiks katsuda.

A raja meeskond redelil ronimas.

Kui kanuu punkte olime pikalt otsinud, siis mõtlesin et võibolla me väärimegi enda eelmise korra 63 kohta, kui igakord orienteerimisel olulisi vigu teeme. Finišis aga oma koht teada saada oli tõeline üllatus. Tänu sellele, et olime suutnud läbida raja ilma ajatrahvideta olime saanud 19 koha!!! See on meie Xdreami ajaloo seni parim koht! Enne seda etappi olime 37. Kohal ( I etapp 28 ja II etapp 63), seega peaksime tänu seekordsele tulemusele omajagu tõusma. Järgmine kord peab kõvasti pingutama, et taset hoida.

Kuigi rajal on vahepeal ka omavahelist ütlemist, siis oleme kolme aastaga päris hästi kokku töötama hakanud. Olgu see siis kellegi tugevused mõnel alal või üksteise aitamine. Pea igal etapil on küll erinevatel raja osadel igaühel meist mingi raske moment, aga siis on olemas head meeskonna kaaslased, kes siis kas moraalselt või otseses mõttes tagant tõugates abiks on. Nööriga pole me veel üksteist vedanud, aga ka seekord oli seltsimehelikku tagant lükkamist.

Indrek: jooks edeneb [97,5]

2011-08-03T11:43:00.002+03:00

Mõtlesin, et teen käbedalt ühe postituse juulis tehtud trennide kohta, enne kui Sprotttide ja Porirõõmu Xdreami muljed tulevad.

Juulikuus kogunes 97,5 kilomeetrit jooksutreeninguid, enamasti jäid distantsid kuskil 5-6,5 km vahemikku, mõni oli ka pikem. Keskmine treeningtempo on veidi üle 8 km/h ja pulss on võrreldes kuu algusega vähenenud ja stabiilsemaks muutunud. Enamik jooksud (ka pikad) on nüüdseks juba keskmise pulsiga alla 130 ja maksimaalselt tõuseb pulss tõusudel 150-ni. Lisaks sai tehtud ka paar rattatrenni ja üks uisutamine.

Pikematest jooksudest sai eile tehtud siiani kõige pikem - 15 km (see enam juuli arvestusse muidugi ei läinud). Ärkasin hommikul vara ja 7.30 olin juba väljas. Äärmiselt meeldiv oli joosta alustuseks mitu kilomeetrit mööda päikselist ja inimtühja Raadi lennuvälja, ainult linnud (ja ühes kohas ka 4 lammast) olid tunnistajateks, et ma seal viibisin. Eilse jooksu keskmine tempo oli täpselt 8 km/h, keskmine pulss 128 ja max 143, treeningaeg 1:53.

Kuna pikkadel aeroobsetel jooksudel on pulss kenasti paigas ja püsib ilusti tsoonis, on augustis plaanis hakata tegema ka veidi kõrgema pulsiga treeninguid. Kui minna poolmaratonile püüdma aega alla 2 tunni, siis pean ma oma tempot 4 km/h võrra tõstma, mis tähendab, et ma pean tunduvalt kiiremini jooksma, kui praegustel treeningutel. Juulis tegin prooviks ühe kiirema jooksu ka, 6,5 km 32 minutiga, aga siis oli pulss ikka täitsa punases ja sellises tempos ma 2h kindlasti vastu ei pea. Aga kui nüüd hakata mõned korrad nädalas oma treeninguid täiustama ka veidi kõrgemas pulsitsoonis, siis äkki on lootust ka kiirust tõsta. Eks näis!

Indrek: DIY kaardihoidja rattale

2011-07-27T17:24:00.007+03:00

Eelmisel Xdreamil näitas Nete enda vinget kaardihoidjat. Täna hommikul helistas Lauri ja tundis huvi, et kuidas see valmistatud oli. Siit siis tuleb väike õpetus ja pildid. Meie saime juhised Xdreami A-raja võistkonnalt OK Laktaat.

Vaja läheb:

tugevamat sorti lillepotti - Netel on ca 2 mm seinapaksusega krobeline rohekas pott, laiemas otsas diameeter ca 12 cm
polti, kahte seibi ja mutrit - sellega kinnitub kaardialus lillepoti külge
mingit kõvemat plastikust alust
suletavat kiletaskut
puuri, pussnuga

Selline näeb ta välja niisama.

Ja selline ratta küljes.

Ratta külge kinnitatakse kaablivitsadega, selleks ka need väiksemad augud suurte süviste kohal. Mida tugevam plastikalus sinna kile sisse läheb, seda parem - ei paindu ära tuulega jne. Netel on kiletasku küljelt kinni käiv, aga võib olla ka trukkidega vms. Poldiga kinnitub kiletaskus plastikalus lillepoti külge ja ongi kaardihoidja olemas!

Lauri: esimene triatlon

2011-07-26T16:49:00.006+03:00

Sain möödunud pühapäeval oma triatloni ristsed. Nimelt toimus Võrus üks lühemat sorti distantsiga üritus, mis mulle esimeseks prooviks sobiv. Distants oli 300 m ujumist, 13 km ratast ja 3 km jooksu.

Esialgu pidasin enda tugevaimaks alaks ratast, kuna seda on viimasel ajal saanud rohkelt teha, ning nõrgemaks ujumist, kuna seda pole õieti üldse teinud. Jooksu taset eeldasin keskpäraseks. Tegelikkuses oli aga kõik teisiti.

Ujumise osa toimus Tamula järves, pinnaveetemperatuur oli 26 C mis oli positiivne asi, teisalt oli aga vees palu vetikaid, mis korralikku tõmmet segasid. Stardi ajaks aeti kogu punt rinnust saati vette, kuna suurem osa kaasvõistlejates tundusid olema vanad triatlonhundid, sättisin end pigem massi keskele või isegi tagumisse otsa. Ei tea, kas just sellest tingitult, aga ujumisdistants läks rahulikult, keegi roninud mulle ega ma ka kellelegi teisele väga otsa. Kuigi tavaliselt räägitakse, et seal massis ujudes võib mõnikord päris tugevaid lakse vastu päid-jalgu saada. Aasta tagasi ei olnud 300 m ujumine minu jaoks mingi väljakutse, pigem oli see soojendus ots. Praegu oli aga tehnika vigane ja taganttuulega tekkiv lainetus ei teinud asja ka kergemaks. Lisaks on võrreldes basseiniga avaveekogus keerulisem õiget suunda hoida, pole mingit joont põhjas milles järgi ujuda, pigem peab iga paarikümne meetri tagant pea veest välja tõstma ning end taas õigesse suunda sättima

Peale ujumisetappi

Vahetusalasse jõudes, hakkas eelmisest pingutust pea ringi käima, tasakaalu säilitamiseks istusin igaks juhuks maha. Nii ma siis püüdsin justkui purjuspäi rattaetapiks riideid ja jalanõusid selga panna. Kuigi tegijad soovitavad enne triatlon kodus vahetusalas tegutsemist harjutada, et liikumine oleks võimalikult kiire, jätsin mina selle tegemata. Õnneks ei läinud minust sel ajal vist keegi mööda või siis käis mul pea ikka veel nii palju ringi ei näinud, mis kõrval toimub. Vahetusalast jooksin välja 23. ajaga ehk siis 5:33 ( kokku oli 57 osalejat). Võitja aeg oli siin 4:04.

Järgnev rattaetapp oli minu suurim läbikukkumine. Kuigi enne starti oli mõte, et ehk võiks laenata maanteeratas, võtsin lõpuks puhtast laiskusest ikka enda maastiku ratta kaasa. See oli aga suur, väga suur viga. Kuigi distants oli vaid 13 km, kaotasin siin oluliselt aega võrreldes teistega. Lisaks, kuna triatlonis pole tuulessõit lubatud, pidin kogu tee ilma varjuta rühkima.

Rattaetapile suundumine

Peale jalgratast läbisin vahetusala kiirelt, panin ratta hoidjasse, vahetasin rattakingad botaste vastu ning haarasin kaasa varem valmis pandud geeli. Siiski oli hullem juhtunud juba sõidu ajal, rattaetapi vaheaeg oli mul alles 51. ehk võrreldes ujumisega olin kaotanud 30 kohta. Minu aeg oli siin 34:54, võitjal see eest 22:36! Nüüd tagantjärgi tundub ulmeline, et ma võrreldes teistega nii aeglaselt sõitsin, justkui polekski varasemalt ratast sõitnud.

Kuigi eeldasin oma jooksutaset keskmiseks, on see mulle võrreldes teiste aladega vähem meeldivam. Pulss oli õnneks rattasõidu ajal alla kukkunud, nii et sain alustada vähemalt mõistliku tempoga. Siin õnneks minust enam keegi mööda ei läinud, vastupidi möödusin ise ühest nooremast poisist ja väsinud noorikust. Kuna aga ma arvasin, džentelmen ei hõiskaks selle peale, et jookseb mööda jalutavast tüdrukust, ergutasin teda jooksma. Kuna mul on ju alles esimene triatlon, siis oleks tal ju nadi mulle kaotada. See aitas tal vist raskest hetkes üle saada ja nii ta lõpetaski minust oma 50-100 meetrit eespool. Jooksu etapi aeg oli mul jällegi natuke parem 14:16 ehk siis 42. koht

Finiš

Üldkokkuvõttes platseerusin 48. kohale 57 osaleja seas. Ametlikud tulemused on näha siit. Kuigi koha pärast ma sinna ei läinud, oli natuke hasarti ikka. Selgus, et isa-poeg Valdid olid rajal, kes mul õnnestus üldjärjestuses enda seljataha jätta. Koht kohaks, peamine on, et mu esimene triatlon jättis positiivse elamuse ja andis indu ka järgmiseks korraks.

Kui satub jälle mõni sobiv kuupäev või huvitav üritus, siis võiks kindlasti veel osa võtta ning pikemas perspektiivis võiks meile siis Sprotttidesse ka „triatloni“ teema tulla.

Kris: isevärki hooaeg

2011-07-24T14:06:00.007+03:00

Nagu eelnevalt öeldud, oli hooaja tipp ajastatud juuni algusesse ja püstitatud eesmärgid said täidetud 2 juunil. Resultaadiks üks tilluke titt, esimene sünnijärgne sprottt, Berk Johan. Jah härrad, selle pingutuseraskust võrreldakse 60 km kiirkõnniga. Ürituse data: 50 cm, 3038 g ja 12 h.

Paraku on sportlikud saavutused pärast seda jäänud kesiseks. Peale ettevalmistavat Maijooksu, mis sai kepikõnnil läbitud ajaga ca 1h ja 5 min on füüsilist pingutist olnud suhteliselt vähevõitu. Kuid midagi siiski... Eelmisel nädalal sai tehtud kaks jooksutrenni, nendest üks 50-minutiline ja teine 30-minutiline. Ei tea kas kõrvaltvaadates see ka jooksu moodi tundus aga nii ma seda siiski kutsuksin.

Eile õnnestus teha ka üks tunnipikkune rattatrenn Kauri seltsis. Eelmise aasta septembris soetatud uus sõber Scott Sportster P3 (jah, nagu Netel) on teenimatult vähe seltskonda saanud. Luban ja loodan, et see viga saab pea parandatud. Tunnipikkusel trennil oli kiirus vist ca 25 km/h ja pulss ilmselt üle mõistuse. Õnneks datat pole.

Nete: rattad all!

2011-07-21T19:53:00.001+03:00

Kõigepealt tunnistan kõrvad ludus, et pärast korralikku suusahooaega ja üsna korralikku aprilli jäid igasugused treeningvahendid nurka seisma ja mai ning juuni sisaldasid mõlemad endas ainult vastavalt 6 ja 5 trenni. Enamajaolt orienteerumisneljapäevakud, üks Rõuge xdream ja näpuotsaga rulluisku-jooksu juurde. Lühidalt oli tegemist suure spordilaiskusega, millele Indreku poolt ohtralt toetust sain, hehe. Aga siis tuli juuli ja asjad muutusid ja meie kodus hakaksid puhuma uued tuuled. Indrek otsustas, et osaleb poolmaratonil ja mina soetasin (eestlasele kohaselt peaks ütlema muretsesin?) endale pärast pikka kiibitsemist trennitegemiseks jalgratta. Et mitte oma vana ja ausat linnasõiduratast solvata, siis märgin ära, et mu roosa käula on mind vast juba 7 aastat ustavalt mööda Tartut ringi kärutanud ja teeb seda ka edaspidi. Uus ratas aga elab põhikohaga toas ja saab välja ainult siis, kui trennitegemiseks läheb. Siin ta on - Scott Sportster 30 (Kristiinal vist on sama?):

Tegemist on universaalrattaga, mis üldiselt on nagu MTB, erinevuseks on natuke suuremad rattad (28''), peenemad kummi ja lukustatav esiamort. Amordist keelitasid nii mõnedki inimesed, kellel nõu küsisin, loobuma, sest jäik kahvel vähendab kõvasti kaalu ja maanteel või võistlustel sõites on amort niikuinii enamuse ajast lukus. Ma olin aga jonnakas ja arvasin, et tühja see suurem kaal. Siiani ei ole kahetsenud ka, sest isegi Lähte suusaradadel tulin kenasti toime ja seal oleks ilma amordita oluliselt ebamugavam olnud. Eriti mugav on seda sõidu ajal vastavalt vajadusele sisse või välja keerata.

Igatahes on esimesed kaks nädalat teadliku rattainimesena olnud väga toredad. Kohe esimesel õhtul oli vaja end muidugi rihmaks tõmmata ja Tartu ümbruse lagedatel tuulistel teedel umbes 2 tundi kiirusega 25 km/h ära sõtkuda, pulss laes. Selle tulemusena olin kell 22 nii väsinud, et vajusin pärast dušši voodisse, ilma et oleks jõudnud teki allagi minna. Edasi aga olen rahulikumalt võtnud ja mulle on hakanud tunduma, et ratas on nii palju lihtsam kui ükskõik mis muu sport. Ilmselt on asi siiski rahulikus tempos ja lühikestes distantsides; võib-olla varsti hakkan ei tea mis lõike ja asju tegema, siis võtan sõnad tagasi. Kahe nädala kokkuvõttes olen sõinud 5 korda, kokku 156,4 km, aega on selleks kulunud 7:12, keskmine kiirus 21,7 km/h ja pulss keskmiselt 134. Peamiselt sõidetud asfaldil, natuke vähem metsa- ja kruusateid ja pisut ka päris maastikul.

Et ma aga rattasportlaseks ei plaani hakata, olen juulis jälle hoolsasti jooksmas hakanud käima. Vahepeal teen Indrekuga tema jooksukava järgi, vahepeal olen ka omapäi käinud. Ja ega ma ei saa kehvem olla, mul on ka plaanis sügisel SEB Tallinna poolmaraton läbi teha! Kui nüüd veel mitmekesisuse huvides vahel rulluisku ja jõudu ka teeks, siis oleks ideaalne.

Lauri: Rattad

2011-07-19T09:55:00.001+03:00

Indrek hõiskas, et jookseb pool maratoni sel sügisel maha. Ma panin see eest end 14. Tartu Ratta Maratoni nimekirja. Kevadel sai juba maanteel Ratta Ralli 135 km läbi tehtud, küll siis teen selle 89 ka mööda maastikku läbi.

Kilometraaž pole küll kaugeltki võrdne Küljetuulele, aga ratta peal olen vist sel suvel kõige rohkem tunde veetnud, selle ajaga olen kokku läbitud umbes viis poolsada kilomeetrit. Seda peab isegi kahetsusega tunnistama, sest tegelikult tahaks rohke vee kui maa peal olla. Pühapäeval tegin viimase sõidu, eesmärgiks teha üks väga pikk ja rahulik trenn. Kellaaku suri küll poole peal ära aga rattakompuuter ütles, et umbes kolme ja poole tunniga uhasin 70 km kodust Muugale ja väikse ringiga sealt tagasi. Kiirust liiga palju sees ei olnud, nii jäi ka pulss sinna 120 kanti.

Viimase sõidu ajal täheldasin aga kaks korda päris ohtlikku olukorda, kus ülekäigurada ületavale ratturile, kel oli ratas käekõrval, ei antud teed. Seda isegi siis kui ta keset sõiduteed juba seisis. Kord nägin seda pealt kui isa pojaga teed ületada tahtis teine kord sain seda ise tunda. Mina pääsesin tänu oma hulljulgele suhtumisele ja otsustuskindlale sammule isegi kiirelt üle tee, kuigi pidurite kriginat oli kuulda. Aga too isa koos oma lapsega pidi päris mitu autot mööda laskma enne kui tee sai ületatud. See uue liikluseeskirja segadus, et kord peab ratturile teed andma ning kord mitte, ongi viinud meid nüüd selleni, et kui sul ratas kaasas on muutud sa justkui nähtamatuks.... Nii et olge ettevaatliku, kui ülekäigurajal teil ratas kaasas peaks olema!

Indrek: Tallinna Maraton

2011-07-15T12:47:00.005+03:00

Paar nädalat tagasi koitis, et terve suve ainult õlut juua on kurnav nii kehale kui vaimule. Otsustasin osaleda Tallinna Maratoni pooldistantsil ja joosta seega 11. septembril 21,1 km. Sihiks aeg alla kahe tunni. See on hea eesmärk, mille nimel järjepidevalt trenni teha ning ka suvisel ajal motivatsioon tagada. Treenimiseks aega ca 8 nädalat, praegu siis käsil teine nädal. Aluseks võtsin kellegi Hal Higdoni maratoniks treenimise juhised, kus kaheksandal treeningnädalal ongi ette nähtud poolmaratoni läbimine. Distantside mõttes on see selline rahulik värk, 3x nädala sees lühem (suhteliselt, sest varsti hakkab 1 jooks ka nädala sees järjest pikemaks venima) + pikem jooks nv-l, pulssi hoian praegu treeningutel üldiselt alla 140, mõned on tulnud ka kuskil 130 keskmisega, nt. eelmine pühapäev Tallinnas Merimetsas ja Stroomi rannas sai joostud 10 km, ajaks 1:12 ja keskmine pulss võis isegi pisut alla 130 olla. Samas neljapäevakutel orienteerumas saab ikka pulsi korralikult üles ka. Pulsiandmed on endiselt suhteliselt hägused, kuna praegu jooksen sellise kellaga, mis näitab ainult hetkepulssi ja muud mitte midagi, rääkimata salvestamisest. Tulevikus ihuks ka Garmini peale hammast, samasugune külmkapp, nagu Kauril, oleks kõige parem.

Teiseks liitusin just ka Sportlyzeri veebikeskkonnaga, et treeninguid üles märkida ja neil silma peal hoida. Seal sai ka eesmärgi paika panna ning keskkond ise soovitab ka mingeid treeninguid. Kui natuke aega kasutanud olen, eks siis saab rohkem infot jagada selle kohta.

Nagu sellest veel vähe oleks, tellisin ma endale Saksamaa Amazonist kasutatuna ka raamatu pealkirjaga Slow Burn: Burn Fat Faster by Exercising Slower, mille ma just eile kätte sain ja nüüd vaikselt lugema hakkan. Peaks aitama ka just pikkadeks distantsideks treenima, eelkõige jooksmiseks, aga kindlasti on nendest põhimõtetest kasu ka suusatamises.

Niiet... keegi veel pooldistantsile?

Lauri: Mitte kõva mehe jooks

2011-07-03T16:44:00.005+03:00

Käisin eile kolmandat korda Kõva Mehe Jooksul. Halvasti läks. Põhjuseks on eelmine liiga pikaks veninud öö ja sinna otsa veel palav ilm. Kohe peale starti lõi pulsi 190 peale ja sealt enam alla ei tahtnud tulla. Kuigi tunne oli enam vähem otsustasin mitte riskida ja raja rahulikult läbi sörkida ning mitte pingutada. Nii siis jooksin rahulikult oma tempos ja lasin kõvemad mehed ja naised endast mööda.

Rada oli sel aastal pikemas venitatud. Kui eelnevatel aastatel on see olnud 7-8 km, siis seekord tuli 10 km täis. Lisaks lihtsalt krossijooksule, oli rajal ka omajagu takistusi. Juba traditsiooniliste veetakistuste, heinapallide, mudas roomamise jms kõrval tuli sel aastal ronida näiteks üle palkmaja katuse. Millegi pärast oli läks rada läbi ka mingist ise tekitaud prügimäest, mis polnud kindalasti mu lemmik takistus.

Läbisin raja ajaga 1:07 (võitja aeg 43 minutit) ja sain kokkuvõttes 147 , kokku lõpetas ligi 230 jooksjat. Olgu see siis järgmiseks korraks hoiatus, et võistluseelsel õhtul tuleb rahulikult võtta.

Järgmine nädalavahetus on Järvakandi Raudmehe võistlus (kõigil võistlustel on viimasel ajal päris jõulised nimed pandud). Äkki peaks oma esimese triatloni ka ära tegema?

Lauri:kevadine surf

2011-06-22T11:05:00.007+03:00

Pean häbiga tunnistama, et jõudsin eile alles esimest korda surfile. Kuidagi on nii sattunud, et siiani on koguaeg muud tegemised olnud või siis pole jällegi tuult mulle sobivale päevale sattunud. Viimati sai lauaga vee peal käidud Kanaaridel ja see oli vist lausa märtsis, nii et seda kõvem oli eilne kaif. Hea seegi, et suvi algas alles õhtul, nii et sõit läks kirja veel kevadesse.

Eile oli Püünsis korralik laulupidu - umbes 10m/s tuul puhus otse lahte sisse, nii et sain kalda alla freestyle'i harjutada ja ka paar pikemat otsa ka Aegna alla teha. Alguses panin peale Severne 6 m² purje, see aga oli ilmselgelt ülepurjestus, nii et vahetasin selle väiksema Nort Sailsi 5,4 m² vastu.

Lauri: orienteerumine

2011-06-19T19:33:00.006+03:00

Peale paljusid lubadusi orienteerumist treenida käisin see nädal neljapäevakul. Etapp toimus Padises, natuke kaugel küll Tallinnast kuid sai kokkulepitud, et käime ära.

Vaatamata kaugusele oli kohapeal Rahvast päris palju ja kõik nägid vähemalt välimuse poolest välja kõvad tegijad. Mulle jäi mulje, et peapael on orienteerija teine põhiline aksessuaar naelikute kõrval. Selles osas ei suutnud ma massi sulanduda, ka pikad püksid nõgeste vastu ei kuulunud mu varustusse. Vigadest ma vist eriti ei õpi ka, nii et sain jälle paar korda valusalt mööda sääri.

Metsa alla oli märgitud mitu erineva pikkusega ja raskuse astmega rada. Valimise keskmise, 5 km pikkuse raja, mis mu kella järgi lõpuks 7,9 km pikkuseks matkaks kujunes. Rajale oli märgitud 12 kontrollpunkti. Tempot me väga kiireks ei ajanud ega teiste osalejatega võidu ei teinud, keskendusime kaardi lugemisele. Kuna mingit ühisstarti polnud ei tekkinud ka mingit massi, kes punktide asukoha reedaks või kelle sabas sörkida saaks. Nii et sai ikka ise mõelda. Võrreldes eelmise Xdreamiga oli kaart väga hea ja kõik väiksemadki rajad ja kõlviku piirid peale märgitud, nii et punktide leidmine käis üpris lihtsalt.

Päris hea trenn on see Xdreamiks, nii et peaks silma siin kalendril peal hoidma. Nii kaugele enam eriti ei viitsiks sõita, aga linnale lähematel etappidel võiks proovida osaleda ja siis võib valida ka pikema ja raskema raja.

Xdreami II etapp Rõuges

2011-06-14T19:16:00.005+03:00

Eelmisel nädalavahetusel osales Sprottti meeskond Xdreami järjekordsel etapil, mis seekord toimus Rõuge küngaste vahel. Tavapärase K. Talpsepa asemel oli seekord tiimis I. Talpsep, kuna vanem vend kohanes parasjagu isarolliga.

Võistlus oli raske: ilm oli palav, loodus mägine, metsa-alune sääski täis ja kaardid aegunud. Viimast hoiatati korduvalt juba enne starti, aga kui pole sellise asjaga harjunud, siis ei oska ikka käituda. Juba kolmandas punktis tekkis sellega seoses hämming - kaardi peal oli punkt kahe metsatee ristumisel, aga looduses oli selles kohas hoopis jõgi. Ka muus osas ei läinud loodus ja kaart kuidagi kokku (või no justkui nagu läks, aga lõpus olime ikka vales kohas). Seda ei osanud kuidagi arvestada ja nii läks meil punkti leidmiseks 38 minutit, parima tiimi 8 asemel. Olime langenud 118. kohale.

Edasi liikusime tõusvas joones. Kanuuetapiga tõusime 93ndaks, siis jooksime enda 73ndaks ja rattasõiduga tõusime lausa 53ndaks. Sel hetkel olime kätte saanud ka meie igipõlise konkurendi Viljandi Crew, kes meist vahepeal üle 10 minuti ees oli olnud. Siis aga juhtus järgmine error.

Nimelt oli vahepeal toimunud lisaülesanne, kus tuli ära arvata linnulaule. Meil läks enam-vähem keskpäraselt - saime viiest kolmele pihta (no varese ehk oleks võinud kah ikka ära tunda). Aga iga eksimuse eest tuli lunastada valikorienteerumisel üks punkt. Punktid olid üsna lähestikku ja kaardi pealt vaadates tundusid ka väga lihtsad - mööda suuremat rada esimese väikese rajani, sealt vasakule, järgmist rada mööda jälle vasakule ja siis väiksel lagendikul ongi. Kõik klappis peale selle, et lagendikul polnud punkti! Hiljem selgus, et kaardil näidatud väike rada oli ammu kinni kasvanud ja me oleks pidanud juba märksa varem metsa sisse keerama. Seda nuppu, et kaardi pealt kaugusi mõõta ja selle järgi juhinduda ka polnud - jooksime hooga umbes 5 korda kaugemale kui punkt tegelikult oli. Õppetund - orienteerumine pole ikka päris sama, mis linnas turistikaardi järgi liikumine.

See tähendas aga seda, et meil läks kahe punkti võtmiseks 25 minutit, samas kui näiteks Viljandi poistel ainult 9. See lennutas meid taas 75ndale kohale. Edasi tuli tõusta ratastega Suure Munamäe tippu, kust läks sõit tagasi Rõugesse. Rõuge teel oli üks punkt pandud metsa sisse, kust tagasi tulles suutsime (loe: Uri suutis) jällegi valida vale raja, mis tekitas veel ühe täiendava ringi sisse. Seega lõptasimegi ajaliselt 73ndana, kuid tänu trahvide puudumisele olime kokkuvõttes 63ndad.

Peamistest rivaalidest lõpetas Viljandi Crew 36ndana (meist 22 minutit ees) ja Valusate Jalgade Spordiklubi 23ndana (32 minutit võitu). Arvestades, et poole distantsi peal olime kõik umbes 5 minuti sees, siis oli meie esimene eksimus veel andestatav, aga kaks viga juba liiga palju.

Peamised õppetunnid tulevikuks:
1) Orienteerumine on ikka vahel väga oluline. Jälgima peab nii teid, vahemaid, kui ka loodust. 95% ajast pole see küll oluline (saab minna teiste järgi), aga see 5% võib väga valusalt kätte maksta.
2) Kanuutrenni peaks tegema. Millegipärast on nii, et peale kanuuetappi olen mina kõige värskem. See tuleb nähtavasti sellest, et tüürimise vahepeal ei suuda ma piisavalt tõmmata, aga ehk ka sellest, et teiste meeste tempo on kiire aga tõmbe kvaliteet jätab soovida.
3) Rattaga tuules sõitmist tuleb harjutada. Tasasel maal ja puhanuna on see lihtne, aga väsimuse pealt küngastel keeruline. Samas aitaks see tiimil tervikuna märksa kiiremini liikuda ja meeskonna jõuvarusid ühtlustada.

Peale kahte etappi oleme hetkel 37. kohal. See polegi nii palju kehvem kui eelmise aasta 33. koht. Aga eelmise aasta tulemuse kordamine eeldaks küll kindlasti seda, et Rõuge etapp jääks meie halvimaks ja ei läheks seega kokkuvõttes arvesse.

Lauri: Tartu Rattaralli

2011-06-01T09:27:00.004+03:00

Tegin pühapäeval kaasa oma esimese Tartu Rattaralli. Kui suusamaratonil osalemine on juba pikalt ette teada ja plaanitud, siis seekord oli teisiti. Millalgi aprillis tekkis mõte proovida rattarallit, vorm oli ka sel ajal hea ja jalg terav, nii et ma ei näinud ühtegi põhjust miks mitte end sinna registreerida. Kuna enda maastikuratas sellele rajale hästi ei sobinud, sain Hansonilt sõidu tarbeks pisut kiiremat maantee ratast laenata.

Kui igale suusamaratonile on eelnenud kuudepikkune spetsiaalne ettevalmistus, siis spetsiaalset pikka ratta trenni polnud. Põhiline vorm tuli kahekuulisest Bodypumpist ja lume sulades ka mõnedest pikemates rattassõitudest. Sadulas saingi enne võistlus sõita kokku 181 km sellest 115 km maanteerattaga nädal ennestarti. Kui tuua uuesti võrdlus suusamaratoniga, siis enne seda sõitsin vähemalt kolm korda võistluse distantsi läbi, nüüd sai natuke üle ühe täis. Mai alguses olnud Kevadtorm ei tulnud just ka vormi tõstmisele kasuks, kuigi korralik puhkus kulus ka ära.

Võistluspäeva hommikul oli stardikoridori kogunenud nii palju rahvast, et pidin oma 1 820 numbrikohaga startima 6. ehk viimases grupis. Piirdunuks see siis sellega, koridor oli keeratud hobuseraua kujuga, nii et olin alustades ka seljaga stardi poole. Kui stardipauk anti, kulus mul kolm minutit kuni joone ületada jõudsin. Maratoni hümn hakkas ka juba lõppema, enne kui ma rajale sain...

Esimesel paaril kilomeetril Riia tänaval püüdsin mitte massipsühhoosiga kaasa minna ja tormata, aga siiski ka mitte kuhugi taha otsa jääda. Valisin mõõduka tempo, et end mingisse gruppi saada, mille tuules saaks linnast väljudes olla. Riia ringist alates püüdsin end võistleja mingi 2300... küljes hoida. Kahjuks ei olnud see suures massis väga kerge ning paari kilomeetri pärast loobusin nõelumisest ja võtsin asja rahulikumalt.

Kuni Rebaseni olin mingis ebamäärases koosluses, mis kord tekkis ja jällegi hajus, kuid silmapiiril nägin suurt gruppi. Mõtlesin, et saaks vaid selle sappa, oleks minek kergem ja kiirem. Mingi 7-8 liikmelise bandega proovisimegi seda püüda. Kord vedas üks siis teine, kui minu kord oli ette minna ja hoogu teha andsin jalgadele valu. Olin sattutud grupi ette just väiksel tõusul ning kui tipu jõudes selja taha vaatasin, avastasin et teised olid maha jäänud. Nii ma siis olin seal üksi keset tuulist välja. Kuna aga suur grupp tundus nii lähedal otsustasin proovida. Ei läinud vist aga kilomeetritki kui sain aru, et üksi pole mõtet tuulega võidelda end rihmaks sõita. Kartsin juba, et olen end lolli peaga juba 15 kilomeetril ära väsitanud ja lõpuni ei pruugi jõudagi. Võtsin hoo maha, lasin rahulikumalt ja ootasin tagantpoolt tulijad järgi, et siis koos nendega edasi rühkida.

Foto: Jaanus Ree

Varsti saingi ühte siukesse punti ja nendega kuni Liivani sõita. Kui aga tee Karilatsi poole keeras ja teele tõusud ja langused ilmusid, lagunes ka see grupp, nii et olin jälle üksi. Siiski polnud ma lootusetult maha jäänud ees liikuvast suurest massist. Kui rajal mõni lagedam koht või pikem sirge tuli, nägin enda ees selle viimaseid sõitjaid. Teadsin, et üksi seda püüda oli energia raiskamine, seega ootasin tagantpoolt tulevaid aktiivseid rattureid. Enne Palojärve tee otsa jõudiski mulle järele üks kümnepealine seltskond, tärkas lootus kiiremale edenemisele. Kuna aga seda gruppi vedas pigem seeniorite grupi kuuluv sõitja, siis ei olnud see tempo ikka päris see, mida ootasin. Õnneks oli seal pundis siiski mu mõttekaaslasi ning mõne aja pärast andsid kaks selli hoogu juurde ja rebisid teistel eest ära. Ma ei andud ka kõhklustele ruumi ja võtsin neile kohe sappa. Nii siis vedasime kolmekesi kordamööda üksteist ja lähenesime päris nobedalt ees liikuvale massile. Mingi hetk tekkis aga kellestki aeglasemast mööda minek, nii et üks vend sai hooga minema, mina ja võistleja 1223 või olid ta 1233, jäime kahekesi. Nüüd tegime tööd tandemina. Ei läinudki liiga kaua, kui vaev sai tasutud ja grupp oli meist vaid käesirutuse kaugusel, nii et enne Tilleorgu ( läbitud umbes 45 km) laskumist tõmbasime end suurde gruppi.

Järgmised paarkümmend kilomeetrit lasime suures massis. Eelnev tagaajamine oli parasjagu väsitanud, nii et nüüd oli hea tuules sõita, vahepeal jalgsirgeks lasta ja end koguda. Kanepi joogipunktis tegin väikese peatuse, haarasin uue joogi pudeli, toppisin suu hapukurki ja soola sisse pistetud banaane täis ning põrutasin edasi. Peatus oli nii lühike, et isegi rattalt ei tulnud maha aga juba oli suur grupp kadunud. Vahe põikeks ka söömisest. Olin eelneval päeval varunud endale kaasa kolm energiageeli, -batooni ja topsivedelat magneesiumi. Lisaks ratta küljes kaks joogipudelit. Enne starti sõin ära batooni ja iga tunni tagant ühe geeli. Peale kolmandat tundi võtsin sisse magneesiumi. Kuna see distants on piisavalt lühike, siis järgmine kord tean et see on võimalik läbida ka oma toiduvarudega ja punktides tuleks vaid joogivarusid täiendada. Sel viisil ei jää grupist maha, mille tulemusena peaks ka vähem energiat kuluma.

Enne Otepääd (80 km)

Olles end siis Kanepis tankinud ja joogivarusid täiendanud asusin uuesti teele. Kahjuks olin aga jälle üksi tuule käes. Samas polnud tuul nii tugev kui eelnevalt prognoosis oli hoiatatud, nii et keskmine kiirus püsis 30km/h kandis ja väntamine polnud liiga raske. Järgnevad kilomeetrid möödusid taas suuremat seltskonda otsides, rajal möödusin mõnedest kaasvõistlejatest, need kelle võtsin järgi ei suutnud aga tihti minuga ühes tempos püsida. Kord jällegi ei suutnud ma ise kahe mööduva ratturi tempos püsida. Lõpuks kogunes meid selline hulk rahvast, et saime meeskonnatööd tegema hakata. Esialgu ma väga vedama ei tikkunud, kuid mingi hetk tundus taga otsas viilimine ka imelik. Nii siis hüppasin ette tõmbasin hoo üles, vaatasin veel selja taha , et kas teised saavad järgi ja hakkasin juba nägemisulatuses olevale grupile järele võtma. Sel hetkel andsin vist päris põhjagaasiga, aga sel oli ka tulemust. Saime eesolijad kätte, et siis jälle suurema massina edasi sõita.

Enne Otepää mäe finišit oli jälle selline tõus, mis pundi laiali venitas. Mäe otsas olevas joogipunktis toppisin nagu eelmises punktis suu kurke täis, vahetasin kiirelt pudeli, aga jälle oli punt kadunud. Nüüd järgnes Otepäätagune suurte tõusude ja järskude kurvidega raja osa. Ehk oligi hea, et sain seal üksi sõita, nii oli rada koguaeg näha ning võimalus kellegagi kokku panna puudus. Sel osal kukkus keskmine kiirus kõvasti tõusud olid pikad ja väsitavad, nii et ühel neist tuli mul ees sõitja isegi sadulast maha ja lükkas ratast kõrval.

Otepäält välja sõites võtsin sisse oma magneesiumi varu, ei tea, kas sellest või teadmisest, et lõpuni on vaid 45 km, tundis kohe sellist jõudu, et laksasin täie hooga Tartu poole. Linnast välja mäenõlval võtsin end võistlejaga nr 111X paari ja põrutasime koos Tartu poole, kord vedasin mina, kord tema. Vahepeal liitus meiega veel paar sõitjat ning nii tundus minek veel edulisem.

Pangodi joogipunkt ( 109 km)

Alates Pangodist, kui rada läks kokku 65 km sõitjatega, enam mingeid gruppe ei tekkinud, kuna tee oli nii täis väga erineva tempoga sõitjaid tundus üksi seal vahel laveerimine ohutum. Lõpuni oli jäänud vaid 20 km ja ma andsin jalgadest kõik, mis tuli. Eesmärgiks oli lüüa Kauri 2009 aasta aeg tol korral oli ralli 125 km pikk, nii et minu vahefiniš oli kümmekond kilomeetrit enne tegelikku lõppu. Nüüd ei andud ma languse peal ka pedaalile puhkust, möödusin kõigist nagu tuli takus. Isegi langustel ei teinud puhkust, seal laskumistel sain ka ehk oma tippkiiruse kätte 59 km/h kätte. Pikal sirgel lõigul peale Tatraorgu, oli kohati kiirus juba 45 km/h kandis, tundis, et jõudu jagub lõpuni.

125 km verstapost oli kuskil Reola risti kandis, natuke enne linnapool olevat šašlõki putkat. Ületasin selle ettekujutletava joone täpselt 4:09:01, Kauri aeg tunamullusel rallil 4:08:51. Oleks vaid saanud stardist varem minema....eks tuleb siis järgmine aasta pisut kiirem olla.

Kuigi ükseesmärk oli peaaegu täidetud, ei hakanud nüüd ennelõppu hoogu maha võtma. Järgmised 10 km läksid samamoodi lenneldes. Isegi joogipunktist sõitsin nii kiiresti läbi, et ei suutnud abistava neiu käest pudelit haarata. Ringtee tänaval panin veel, mis tuli ja möödusin veel mitmetest gruppidest. Suuremalt osalt olid need küll 65 km sõitjad, kellega mul tegelikult ka väga võistlust polnud. See oli tõesti huvitav, et alates sellest hetkes kui pikem ja lühem rada kokku jooksid tundusid kõik pikema raja numbritega võistlejad kadunud olevat. Meenub, et suusamaratonil oli samamoodi, ju siis oli suurte numbritega mass nii ülekaalukas, et teisi ei suutnud silm enam tabada.

Lõpuaeg 4:26:25 on esimese korra kohta mu enda jaoks väga hea tulemus. Lisaks arvestades asjaolu, et jõudsin ilma äpardusteta finišisse. Nimelt kui stardis oli natuke üle2000 ratturi, siis lõpuni jõudis neist 1811 Eks seal tee ääres oli igasuguseid vennikesi, nii katkiste rehvide kui ka katkiste põlvedega.

Järgmine aastakord võiks enne ka natuke rohkem ratta trenni teha ja sihtida 4 tunni lähedale.

Kokkuvõte

Aeg: 4:26:25

Koht: 1 336

Distants: 135 km

Keskmine kiirus 30 km/h

Max kiirus: 59km/h

Keskmine pulss 167

Uri: uisutrenn [111]

2011-05-29T13:26:00.003+03:00

Täna sai tehtud pikem uisutrenn Lillepi ringil. Kokku 1:47 ja 39km. Esimesed 27km tegin rahulikult keskmise pulsiga 135 kandis. Siis aga sattus mööda sõitma üks kolmene grupp, kelle tuules tuli kolm ringi võistlustempos (viimasel ringil keskmine pulss juba 168).

Selline pikk rahulik sõit oli täpselt see, mis vaja. Kui koormus on madal, siis jääb rohkem jõudu ja aega tehnikat jälgida, mis hooaja alguses on ülioluline.

Tänaseks olen kolme uisukorraga sõitnud kokku 110km, mida on sama palju, kui oli eelmisel aastal sõidetud juuni lõpuks.

Lisainfoks: tegin endale kasutaja ka Endomondo portaali, kus on võimalik minu treeninguid jälgida.

Uri: 1. uisuvõistlus

2011-05-25T09:15:00.004+03:00

Selle aasta mai algusest veetsin 3 nädalat kordusõppustel, kus füüsiline koormus oli üsna tagasihoidlik. Seda huvitavam oli kohe pärast tagasitulekut osaleda esimesel uisuvõistlusel, Lillepi ringil toimunud Tallinna Rulluisumaratonil.

Enne kui sai starti minna, pidin aga ostma enda uiskudele uued raamid - nende asemele, mis eelmisel aastal Berliinis kõveraks sõitsin. Kui juba ostmiseks läks, siis Jaanus Ritsoni soovitusel, soetasin 110mm ratastele mõeldud raamid seniste 100mm-ste asemel. Raamid on kergemad kui eelmised, nii et sõita veel natuke mõnusam. Rattad on mul endiselt küll 100-sed, eks annan teada kui suuremad soetan.

Lisaks raami ostmisele jõudsin laupäeval teha ka 15km uisutiiru, mis oli üldse selle aasta esimene sõit.

Maraton (42km) ise läks üsna meelidvalt. Startisin 152 alustaja seas lõpurivis ja esialgu võtsin üsna rahulikult. Juba poole ringi peal moodustus üsna meeldiv grupp, millega koos püsisin põhimõtteliselt lõpuni. Grupp sõitis ringe hämmastavalt ühtlaselt, tempoga 5:30 2.5km ringi kohta. Kahel korral üritasin paarile eest ära minejale sappa võtta. See kulutas küll energiat, aga peagi oli grupp uuesti koos. Seda parem oli tunne, kui ühe äraminekuga kaasa ei läinud ja siis pool ringi hiljem jälle jooksikud kätte saime.

Võistluse lõpu realiseerisin kahjuks natuke ebaõnnestunult. Nendega, kes pool ringi varem eest läksid, kaasa minna ei tahtnud, kuid jäin seetõttu ülejäänud grupi etteotsa. See väsitas veidi ja nii sai veel üks mees minust parema koha. Teinekord peab viimaseks ringiks rohkem jõudu säästma, et jõuaks pikemalt spurtida.

Kokku siiski alles 95. koht ajaga 1:33:45. Kaotust võitjale 20:08 ehk 27%. 2009. aasta Tartu Rulluisumaratonil kaotasin võitjale 25%, niiet üsna samas suurusjärgus.

Võrdlesin natuke ka minu ajaga +/-2 min sõitnute kohti viimasel kahel Tartu Rulluisumaratonil. Enamus neist olid maratonil esi-kahesaja sõitjad, niiet üsna minu masti uisutajad. Vahetult minu eest lõpetanud, oli isegi eelmisel aastal Tartu esisajas. See annab lootust, et võrreldes konkurentidega on mu tase umbes 2009nda aasta tasemel ning loodetavasti järgmistel võistlustel see paraneb (kui trenni ka teen). Tagasihoidlik koht annab tunnistust sellest, et võistluste tase oli varasemate aastatega võrreldes üsna kõrge.

Natuke ka üldist koormuse statistikat Garminist:
Distants: 41.7km
Aeg: 1:33:26 (võtsin netoaja)
Kiirus: 26.8km/h ehk 2:14/km
Pulss: 160 (max 181) Sealjuures 28.-33. kilomeeter oli keskmine pulss ainult 155 - grupis sõidu võlu.

Lauri: Xdreami I etapp Tallinnas

2011-04-28T23:31:00.009+03:00

Pühapäeval toimus selle aasta esimene Xdream, seekord oli toimumispaigaks Tallinna linn. Start anti Vabaduse väljakult, mis peale joosti läbi sadamaala Kadriorgu, endise Tivoli juurde. Sealt võeti rattaalal ootavad jalgrattad ning vändati Pirita terviseradadele. Pirita jõel sai kanuuga edasi-tagasi loodust nautida, mispeale pöörduti tagasi kesklinna poole. Rattaga sõideti taas Kadriorgu, jäeti need jälle sinna ning joosti üle Toompea tagasi Vabaduseplatsile. Kogu distants oli meil umbes 28 km.

Enne starti tegime plaani, et kohe tormama ei hakka. Nii võtsimegi jooks rahuliku tempo ja lasime suuremal massil endast mööda joosta. Võistlus on ju paar tundi pikk, ega küll me oma koha pika peale kätte võitleme. Nii läbisimegi esimese kolmekilomeetrise jooksu osa kuskil 50.-60. koha kandis. Suurt orienteerumist siin veel ei toimunudki, kuna mass oli veel ühtlaselt koos ja joosti enda ees olija sabas.

Ratta etapile siirdudes tundis, et nüüd on minu kord tööd teha, nii asusin grupi ette otsa et teised saaks tuules sõita. Kuna Kaur oli jooksmisel peamine juhtoinas, siis peale mõna aega eesotsas sõitu tegime Uriga vahetust. Mul ei olnud sel korral ka kaardihoidjat, nii et kui mina jälle ette tööd tegema sattusin siis tagumised juhendasid mind kuhu poole hoida. Pirita tee ääres suutsime hoida päris hea tempot nii 32-35 km/h, metsavahele keerates kiirus küll vähenes, kuid siiski suutsime vaatamata kahele väiksemale orienteerumisveale üheksa km pikkuse ratta osaga oma kümmekond kohta ettepoole tõusta.

Sprotttid nr 227 konkurentidest mööda rebimas

Kuna Sprotttil on see teada olevalt juba kolmas hooaeg, siis ei tekkinud kanuusse hüpates korrakski arutelu, kes kus istub. Uri rolliks on kujunenud roolimehe amet, Kaur teeb keskel kõva kaardi lugemist ja sõudmistööd ja minu ülesandeks on hüpata vette tundmatus kohas, sumbata mudas ja vees ning märgid ära võtta. Nii ei hakanud ma alguses ka pikalt mõtlema, kas teha botased märjaks või mitte vaid kargasin juba kanuud vette lohistades vette. Ei osanud siiski arvata, et jõgi nii kiiresti sügavaks läheb ja lausa vööni sisse vajun, aga mis seal ikka. Vesi oli veel küll kergelt külm, piksese käes liigutades, kuivasid riide kiirelt ära, nii et olnud erilist probleemi.

Kui võrrelda meie kanuu sõiduoskust möödunud hooaegadega, siis võib julgelt väita, et oleme paremaks saanud. Roolimees hoiab oma mõla kindlamalt käes ning sõudjad teevad ka tööd ühtlasemas rütmis, millel tulemusena sõidame suhteliselt sirget trajektoori pidi ning mitte enam nii palju slaalomit.

Kokku oli kanuuga vaja läbi umbes neli kilomeetrit. Kui teekonna esimesse kahte punktini jõudmine oli lihtne, siis järgmiste võtmisel oli juba lõikamise ja eksimise võimalusi rohkem. Esimene neist punktidest rippus silla all. Kuigi mitmed meie ees olevad võistkonnad lasid ühel oma kaaslasel sinna mööda kalda äärt joosta, arvasime me, et punktile ei pruugi ligi pääseda ning otsustasime liikuda punktini kanuuga mööda vett. Kahjuks avastasime, et jalgsi oleksin jõudnud sinna varem ning ilma abita ka märgi ära võtnud, seega kaotasime aega.

Viimasest punktist tagasi vahetusala juurde sõites lugesime kaardilt välja ühe võimaliku lõikamise koha. Valisimegi peavoolust kõrvale viiva kanali, aga oh seda toredust kui peale mõnda aega sõudmist avastamise, et valitud kanal on umbtee. Tagasi pöördumine oleks olnud ilmselge ajakaotus, nii otsustasimegi kanuu veest välja tõsta ja paarsadameetrit mööda maad lõigata. Tagasi vaadates tundub see õige otsust – vedamine oli küll väsitav, kuid sellega võitsime kindlasti aega, mida eelmises punktis kaotanud olime.

Sprotttid kaasvõistlejatel eest ära sõudmas

Peale kanuuala oli lisa ülesandeks paarimeetrise palgiga umbes sajameetrise ringi jooksmine. Palgid olid erinevatest puuliikidest, mis omakorda tähendas, et nad olid eri raskustega. Võistlejail tuli valida välja enda arvates kergeim ja sellega ring ära joosta. Puuliikidest olid esindatud haab, kask, sanglepp ja kuusk. Ma pakkusin, et okaspuu peaks olema kergem kui lehtpuu, seega võiks me valida kuuse. Panin küll vastusega täppi, kuid kuna kuusk on teistes oluliselt kergem, siis see oli mõeldud naistele. Järgmisena valisime kiirelt haava ja tegime oma ringi ära. Nüüd internetist järele uurides, näen tegime jälle õige valiku. Nii kask kui ka lepp on haavast mõnevõrra tihedamad, ehk siis sama mahu peale ka raskemad.

Ma ei tea, kas RMK on toetajana nii suure mõjuga, või on mõni korraldaja väga looduselähedane, aga mingi värk nende puudega on pea igal Xdreami etapil juba....

Peale lisaülesannet asusime taas sadulasse, ning suundusime järgmist huvitavat punkti otsima. Just nimelt otsima, kuna seal samas Pirital, kus talvel suusatamas käime, on mäe sees mingi varjend. Seal pimedas ruumide labürindis tuli taskulambi abiga leida üles üks kahest punktist. Kuna koridoride rägastik oli segane ja rahvast oli palju läks meil seal omajagu aega, et märk üles leida ja sealt välja saada.

Järgnevad seitse km rattasõitu vuhisesime kiirelt läbi. Hoidsime kolmekesi üksteisele tuulde ning vedasime oma gruppi kõik kordamööda, et tempo piisavalt kõrge hoida ja üldjärjestuses oma kohta parandada. Andsin viimasel lõigul kõik, mis jalgadest tuli, nii et rattalt jooksule siirdudes olid jalad päris pehmed. Viimased viis kilomeetrid jooksu polnud mulle just päeva kõige meeldivam osa. Pulss oli päris kõrge ja jalad väsinud, aga kuna lõpuni polnud enam paljujäänud, siis püsisin Uril ja Kauril sabas. Meeskonna vaim oli isegi nii kõva, et võtsime selles osas pärsi mitmele võistkonnale järele ja parandasime oma kohta. Viimasest punktist finišialasse joostes tegime isegi paremuselt teise aja, vot milleks Sprottt võimeline on.

Nii siis uuesti Vabaduse väljakule jõudes tuli meeskonnal hargneda ning igaühel teha üks lisa ülesanne. Kuna Uril oli veel kõige teravam jalg, siis sõitis tema tõukerattaga väikse otsa. Kaur kasutas ära oma ronimisoskust ning tegi väikse ronimisharjutuse. Minule jäi kõige adrenaliinirohkem põnevam ülesanne, hüpata seitsme meetri kõrguselt Vabaduse väljaku põhjas olevale batuudile. Tabamaks batuuti võimalikult keskele, tuli hüpata hooga, nii et see oli jälle hüpe tundmatusse kohta. Tegin trepil ( selline nagu lennukite juures kasutatakse) nii suure kiirenduse kui seal ruumi oli, viskasin seljakoti enda ees õhku ning hüppasin ise järele. Siis sekundimurdosa õhulendu ja maandumine. Võimas! Ei tea, kuidas tõukeratas ja ronimine olid, aga selliseid ekstreemsemaid ülesandeid võiks tulevatel võistlusel veel olla.

Vabaduse väljaku alternatiivne kasutamine

Kokkuvõttes saime sel korral 28. koha. Ehk tuleb loota, et võistluste edenedes paraneb vorm ja paranevad ka tulemused, et sel aastal olla parem kui eelmisel aastal.

Tegin ka väikse graafiku et võrrelda enda liikumist võitajate ja peamiste konkurentidega Viljandi Crew ( eelmisel aastal õnnestus meil neid vist igal etapil võita). Eks siit on ka näha, et meie aegus peamine põhjus on alguse jooksutempos, siis kaotasime neile kõige rohkem. Hiljem on kaotus hakanud aeglustuma või oleme neile isegi järgi hakanud tulema. Eks pikematel etappidel saame neist jälle omakorda mööda.

Kui veel korra ettevalmistuse üle järele mõelda, siis viimase kahe kuu bodypump on täiega asja ette läinud. Ratta ja kanuu etapil oli väga mõnus olla ja jõudu oli küllaga, jooksmine jäägu Kauri või Uri ülesandeks. Mul ringleb peas pigem mõte ehk sel aastal rattarallile minna....

Kristiina: suusahooaja kokkuvõte (300)

2011-04-21T12:44:00.004+03:00

Suusahooajale sai 3ndal aprillil joon alla tõmmatud. Olgu siinkohal kohe öeldud, et ilmselgelt liiga vara, sest mingid hullud olid 15nda aprilline veel Pirital lumejääkidel nühkimas käinud. Aga no lõpuks vist tõesti mingil 500 m-sel lõigul. Oleks ma korralikult kilomeetreid arvestanud ja kokkuvõtte enne ära teinud, oleksin ilmselt nende seal olnud, sest hetkel tunduks nagu 300. kilomeetrist oleks justkui 6 puudu jäänud. Kuid hetkel on seda lihtne kella süüks ajada, sest sellega oli pidevalt mingi error- kas ta sai tühjaks või ununes koju või jupsis niisama. Nii, et tegelikult arvan, et libistasin veits üle 300...

Hooaja lõpp läks peamiselt uisku sõites, sest pallikesele jäid klassikasuusad lihtsalt liiga pehmeks ja sõidumõnu muutus olematuks. Kas siis määrisin ennast täitsa kinni ja laskumise peal käisin peaaegu ninali või ei olnud üldse kohe mingit pidamist. Lisaks on paksukestel see va mäest üles ronimine ka ikka hirmraske. Nii, et suureks lemmikuks sai Harku ring.

Kõige rohkem jäi kripeldama see, et klappinud ükski uisustiilis peetava maratoni kuupäev. Nii oleks tahtnud poolt maad sõita, rosinakuklit närida ja mustikasuppi lürpida... Liiatigi kui mõni trenn kohe nii hästi sujus, et pikemakski kui poolmaraton venis.

Eraldi võiks välja tuua ühe lemmiktrenni ka, mille data on küll paraku kaduma läinud. Läksin ühel heal kolmapäeva hommikul Harku ringile, sest tundus, et midagi targemat pole teha. Tegin ühe ringi ja tundus mõnus, siis tegin teise otsa ja et ikka midagi targemat teha polnud, lasin kolmanda ka. Täiesti meditatiivne kogemus. Ilmselt oleks veel neljandagi teinud aga ei olnud üldse jooki kaasa võtnud ja janu sundis pooleli jätma. Kokku tuli trenn 24 km. Oleks kõik trennid ainult sellised...

Uri: Vahekokkuvõte

2011-04-17T19:22:00.002+03:00

Pole väga ammu kirjutanud, aga päris tegevusetult pole ka istunud.

Suusahooaja kokkuvõtte on 369 kilomeetrit. Märksa rohkem kui eelmistel aastatel. Esimese ja viimase suusatrenni vahele jäi 4 kuud - paras polaarkliima ikka küll. Tulemustega Tartu ja Haanja maratonidel sel aastal kuidagi rahule jääda ei saa.

Hiljuti käisin ka spordiarsti juures, kes avaldas arvamust, et nii vähese treeninguga nagu mul ei tohiks üldse võistlustele ronida. Isegi rahvaspordi omadele mitte. Vaatas mu eelmisel aastal tehtud koormustesti ja arvas, et mu vastupidavusnäitajad on umbes sarnased kaugushüppajaga.
Käskis edaspidi teha iga nädal vähemalt kolm trenni - üks pikk trenn pulsiga alla 130 (sic!), üks umbes tunnine pulsiga alla 150 ja üks jõutrenn.

Märtsi teisest poolest alates olengi siis üritanud sellist lähenemist. Märtsi kolmandast nädalast alates olen teinud keskmiselt 2.4 trenni nädalas. Neist 5 on olnud pulsiga alla 130, mis on ikka päris madal. Viimati näiteks tegin 1:41 jooksmist keskmise tempoga 7:52/km kohta. Aga ehk aitab see suveks põhja laduda.

Lauri: kehapump

2011-04-12T23:21:00.005+03:00

Pole pikalt siiasissekannet teinud, kuigi tegevust on olnud omajagu. On ju ometi käes aeg, kui saab botased ja ratta välja tuua ning õues valgeid õhtuid nautida. Kuigi viimase kuu jooksul olen teinud vaid kaks-kolm lühemat jooksu ning ühe pikema sel pühapäeval. Et ikka kodulinna on vaja ikka läbinisti tunda, tegin ringi Kauri juurest Kalamajast Paljassaare poolsaare tippu ja tagasi. Kokku pea 14 km ja ajakuluks 1:45.

Vähem kui kahe nädalapärast on toimumas Xdream-i I etapp, seega on viimane aeg ka rattatrenni alustada. Larsi läbitud kilometraažist jään küll pikalt maha, aga kuskilt tuleb ju algust teha. Täna lükkasingi sadulalt tolmu maha ning sõitsin harjutuseks Püünsisse ja tagasi. Seega täna rahulik sõit, pulssi ei tea, sest kella aku sai tühjaks, aga see eest on mul rattal nüüd kompuuter ja uued rehvid. Just-just nagu Bemmi uued kummid. Need on päris toredad, valge kirjaga külje pealt ja väiksema mustriga, minek asfaldil on hea ja veeremisel on lärmi ka vähem. Aga kuna kella aku oli tühi siis leistangiarvutile tuginedes saan öelda, et kodust on Püünisse 17 km, kokku sai läbitud 35 km ja seda 1:45. Selline keskmine sõit hooaja alustuseks.

Spetsiaalselt kanuu etapiks pole mul olnud võimalust valmistuda, kuid püüan selle osa jõusaalis tasa teha. Pakkumaks lihastele vaheldust eelmistest kavadest, siis olen nüüd vist kuujagu bodypump-is käinud. Lühidalt kokkuvõttes, on see tunniajane lihasvastupidavustreening, kus harjutuste sooritamiseks (kükid, väljaasted, kätekõverdused jms) kasutatakse kange, kettaid ja hantleid. Treeningu jooksul saavad koormust kõik suuremad lihasgrupid õlgadest säärteni. Esimene kord trenni minnes oli eelarvamus, et suuremalt jaolt on saalis naised, järelikult peaks see ju lihtne olema. Nii ladusingi kangile peale suuremad raskused kui oleksin pidanud....trenni lõpus oli vere maitse suus ja järgmised paar päeva oli liikumine oluliselt raskendatud. Praeguseks on lihased harjunud ja koormused vaikselt tõusmas. Statistika pärast võtsin viimane kord pulsikella kaasa, kuigi jõusaali pulssi ei saa otseselt võrrelda, on huvitav siiski. Keskmine pulss jäi 157 peale ja maksimaalne oli 184.

Kui nüüd mõni arvab, et ma käin seal vaid veetlevate treeningkaaslaste pärast, siis ta eksib. Kuigi lisaks füüsise arendamisele on seal tõesti päris huvitav. Kui 28 osalejast 23 on naissoost, siis tahestahtmata kipub tagumises reas pilk raskustelt mujale rändama. Päris naljakas oli aga ka vastupidist avastada, kui minu taga oleva neiu ei jälginud mitte treenerit vaid siinkirjutaja alaselga...Siiski põhjusest olenemata on see vahelduseks jälle päris mõnus trenn.

Lauri: Suusad jalast! [401]

2011-03-22T13:04:00.009+02:00

Suusahooaeg on selleks korraks läbi ja suusad on riiulisse järgmist talve ootama pandud. Kokkuvõtvalt võib hooaja kordaläinuks lugeda. Läbitud kilometraaž ( 401 km) on võrreldes tunamulluse ja mullusega tublisti suurem ning maratoni tulemus ka oluliselt parem.

Kokku käisin sel talvel 47 korda lumel, klassikasuuskadega tegin 13 sõitu ( 235 km) ning vabastiilis 14 trenni (166 km). Lisaks tegin sel aastal ka päris korraliku jõusaali trenni kõrvale, mis maratonil väga kasuks tuli. Maratoni tulemust seekord enam pikemalt analüüsima ei hakka, aga latt sai tulevaks aastaks jälle natuke kõrgemale tõstetud.

Suusatamisega on selleks korraks siis ühel pool, nüüd on aeg täiendada oma lemmikharrastuste nimekirja....

Nete [467 km]: 2011 a. maratonide kokkuvõte

2011-03-19T20:36:00.002+02:00

Jälle sama lugu mis eelmisel aastal – teen oma maratoni sissekanded alles siis, kui suusahooaeg hakkab läbi saama. Aga panen siiski kirja, mis veel meeles on. Paraku küll üsna kuivalt ja informatiivselt, sest esimene emotsioon on juba lahtunud, aga siiski...

Tartu maraton

Kokkuvõtvalt – minu Tartu Maraton oli sel aastal väga edukas! Startisin kõvasti eestpoolt tempo oli algusest peale (liiga) kiire, erilist toppamist ei tulnud ette, suusk oli täitsa ok.

Kõigepealt arvulised andmed (sulgudes 2010 a.):

Aeg: 4:58:39 (5:37:40)
Koht: 2322 (2478)
Naiste koht: 95. (122)
Keskmine kiirus 12,6 km/h (11,2 km/h)
Keskmine pulss 171 (168)

Suusamäärimiseks tegime Indrekuga sama skeemi, mis eelmisel aastal – libisemine ise, pidamise lasime panna Suusavendadel.

Lipe: krundiks roheline Start SG8 -10...-30°C, peale Swix HF6 -6...-12°C
Pidamine: soe krunt Swix V30, külm krunt Rode -1...-3°C (3 kihti) ja õhuke kattekiht Rode -10...-30°C.

Libisemine tuli välja enam-vähem, kuid mitte midagi erilist. Pidamist jätkus mul imekombel üsna lõpuni välja, kuigi netiavarustes sai Suusavendade töö kohta päris palju nurinat kuulda ja ka Intsul kadus ca 15 km peal pidamine ära.

Sõit ise oli alguses palavavõitu (olin korralikult sisse pakitud) ja oioioi kui kiire –Matu TP-ni oli puhas liikumiskiirus 13,5 km/h. Edasi jäi ikka pisut aeglasemaks ja juba poole maa peal oli toss väljas, aga kui kella pealt vaatsin, et mul on reaalne võimalus 5 tunni sisse sõita, piitsutasin edasi. Igastahes aretasin jälle enda kohta utoopilist tempot. Ei oskagi seda kuidagi kommenteerida, lihtsalt juhtub nii, et suur sõgedus läheb sisse ja ma ei anna endale aru. Tuleb siiski tunnistada, et teine pool, eriti viimased 5 km olid juba päris jõhkrad – tuterdasin olematuid jõuvarusid kokku võttes paaristõugetega finiši poole ja lõpuspurdist polnud haisugi. Küll aga tasus ponnistus end ära, sest aeg tuli napilt alla 5 tunni.

Kardetud külm ei hakanud kuskilt näpistama. Söömise-joomise süsteem oli jälle selline, et esimeses TP-s oma pudelist, edasi TP jõujook ja lõpupoole ka vett. Umbes poole maa pealt alates hakkasin ka poole tuubi kaupa geele manustama. Platseebo või mitte, aga tundusid toimivat.

Haanja maraton

Haanja maratonil selgus mitu asja:

Ma ei oska suuski määrida. Pidamist polnud ollagi, tee mis tahad.
Kui rajal olles 3 korda pidamist juurde määrida ja see ikka ei tööta, ei oska ma kohe ÜLDSE suuski määrida.
Mu käed on liiga nõrgad, et pea olematu pidamisega Haanja küngastel normaalselt suusatada. Samas õnnestus laugemad tõusud siiski paaritõukega üles pressida.
Haanja kitsas rada ei ole sellise massi jaoks mõeldud, vähemalt mitte tagumises otsas sõitmiseks.
Haanja maraton pole üldse nii mõnus ettevõtmine, kui päike ei paista.

Koostöös Indreku meelitamiste-lohutamiste-innustamistega matkasin selle katsumuse siis lõpuni, kuid kahjuks eriti häid emotsioone ei jäänud. Võttes kõike eelnevat arvesse, oskan ma veel vähem seletada seda, kuidas ma Tartu Maratonil „suuri tegusid teen“.

Numbrid ka:

Distants: 41,55 km (ametlikult 43 km)
Aeg: 4:23:45
Koht: 997 (1052-st)
Keskmine kiirus: 9,5 km/h
Keskmine liikumiskiirus: 10,9 km/h
Keskmine pulss: 162

Lauri: Pozo surfilaager

2011-03-13T20:39:00.017+02:00

Lugedes allpool olevad sissekannetest vaid lumest ja suusatamisest, on ilmselgelt vaheldust vaja. Ma teen siis katse pisut teisi värve siia blogisse tuua - allpool ülevaate sellekevadisest surfilaagrist. Kuna Egiptuses on hetkel pisut rahutu maa, siis valisime seekord pigem rahutu merega sihtkoha – Pozo Isquierdo, Gran Canarial.

Pozost on saanud raju surfiilma sünonüüm. Pildid ja videod sõitjatest, kes hüpates julgelt 10 meetri piirid ületavad, on enamasti just seal filmitud. PWA Pozo etapp on kahtlemata üks vaatemängulisemaid surfivõistlusi maailmas ja enamasti üllatatakse just seal mõne uue hüppetrikiga.

Linna kohale jõudes puhus tuul juba päris kõvasti. Kuna saime oma sisseseadmisega valmis alles peale lõunat, siis vette ei jooksnud vaid vaatasin kohalike sõitmist pealt.

Teise päeva hommikul jalutasime juba suhteliselt vara laenutuse juurde, et oma kama võtta ning veele pääseda. Kuna klubi polnud veel avatud, lõime aega surnuks lihtsalt ookeanilaineid ja tuult uurides. Pean ütlema, et kõrged lained tekitasid omamoodi aukartust ning võibolla isegi hirmu vastu kaldakive lömastatud saada. Ei tundunud just meeldiva mõttena katkiste asjade ja võibolla ka ise katkisena rannast minema loivata.

Kuna me kumbki polnu juba mõnda aega sõitnud, tundus mõistlik esimeseks paariks päevaks valida mõni rahulikum koht. Saime teada, et Pozost ca 8 km kaugusel on ühe sadama all väiksema lainetusega, see eest aga puhangulise tuulega koht nimega Arinaga. Varustuseks valisin laenutuse olnud kõige suurema so 106 L Tabou Style laua ning 4,4 m² Vandali purje. See on väiksem laud, kui mul kodus ning nii väikse purjega polegi ma vist kunagi sõitnud. Siis üürisime endale kogu ülejäänud reisi ajaks väikse Citreöen Saxo ja põrutasime sinna lahesoppi.

Arinaga rand ja valge püss.

Kohale jõudes olid olud tõesti nii nagu varem kirjeldatud - laine väiksem, tuul sama tugev, aga kohati pagiline. Vette minek oli tõeline ettevõtmine, et ise koos asjadega vastu maad või hoopis taeva poole ei lendaks. Lisaks tuulele raskendas veepoole liikumist ka kivine rand, paljajalu ei ole veel harjunud neil käima ning lahtised kivid kippusid, kas jala alt ära või omakorda jala peale libisema.

Vees oli aga kõik väga mõnus. Veestart toimus hetkega ning isegi nii väikese purjega läks laud kohe käima ja võttis kiiruse üles. Rahvast oli vähe, seega oli vee peal piisavalt ruumi ja vabadust liikumiseks. Kuigi puhangulistes kohtades kippus hoog ära vajuma oli see väga mõnus laht. Sai nii kihutada kui ka väiksemaid hüppeid laineharjalt teha. Samas sain aru, et järgmisel päeval pean väiksema laua valima, kuna see kippus ise purjena töötama ja tuult alla võtma. Tegime oma kolm tunniajast setti koos lõuna ja väiksemate pausidega, enne kui jõud raugema hakkas. Enne veest välja minekut mõtlesin veel sadamakai tagant välja vaadata ja sealseid tuule ja laine olukorda uurida. Sealse raputamisega lõi mul aga laua alt, ise lendasin vette, mast aga vastu lauda ja lõi nii kukkudes laua ninasse augu, mille parandamine mulle hiljem 40 eurot maksma läks.

Arinaga

Järgmisel päeval oli tuul vist veel tugevam ning otsustasin valida 86L laua. See on võrreldes mu koduste laudadega nii väike, et sellega saaks vaid Väänas või Ristnas lainet sõitmas käia. Ka puri oli väiksem kui eelmisel päeval – 4,2 m². Üks kohalik hombre mõõtis tuule kiiruseks 25 sõlme, puhanguti kuni 30 sõlme (see on umbes 13-15 m/s)! Tuul oli nii tugev, et kaldal olevatele asjadele tuli suured kivid peale laduda, et need minema ei lendaks. Vee peale minnes sain aga aru, et välja valitud niigi väike puri on ikka liiga suur nende tuuleolude jaoks. Tegin siis proovi sõita 3,3 m² purjega, see on peaaegu nagu taskurätiga sõitmine, nii väike tundub see võrreldes tavaliste purjedega.

Selle seti ajal tuli mul poom masti küljest lahti. Alguses oli küll arusaamatu, et mis nüüd siis katki läks? Korra jõudsin juba mõelda, et kurat, Atlandi ookeanil küll nüüd kuhugi kaugele Aafrika poole triivida ei tahaks. Õnneks asjad nii kaugele ei jõudnud minna, ujusin varustusele ringi peale, et uurida milles asi, siis kinnitasin poomi uuesti korralikult masti külge ja sain kõik jälle töökorda. Siiski olin juba omajagu allatuult triivinud, nii et tagasi kalda poole sõites pressisin kõvasti vastutuult, et enam-vähem oma randa maabuda. Vahepealne äpardus kõrvale jättes sain aru, et see „taskurätikuga“ sõit polnud parim variant, nii et vahetasin purje natuke suurema vastu. Lõpuks leidsin parima lahenduse 3,6 m² purjega. Sellega sain veel oma tunnijagu lustida enne, kui pikk päev väsimusena tunda hakkas andma ja sõidu lõpetasime. Enne koju minekut käisime veel korra Pozo rannas toimuvat vaatamas. No see oli ikka täielik „laulupidu“, rahvast oli veel nagu murdu, ainult vaata ja imesta, kuidas kohalikud laine peal kõrgeid hüppeid ja loope viskavad.

Kolmapäeva hommikupoole tundus tuul vaiksem kui varem. Ometi hakkas see end koguma ja tõusis samale tasemele eelmiste päevadega. Muidu oli kõik väga sujuv, aga puhangud väsitasid kiiresti, eriti just käevarsi, isegi trapetsis olles. Kord tahtis tuul purje käest kiskuda ja kilomeetri kaugusele kanda, teine hetk oli aga õhk rahulik nagu aasal. Väsitav on nii. Iff oli selleks valmistunud vedruhantlitega, mida saab peos kokku pigistada ja nii käsivarsi treenida. Mäletan küll, et meilgi olid need kunagi ammu kodus, aga viimastel aastatel pole need enam silma ette jäänud. Peaks endale ka ehk need koju hankima või jõusaalis midagi sellist leidma.

Nii nagu mul juba on tavaks saanud, suudan igal surfireisil kehale mõne armi jätta. Seekord oskasin mingid okkad endale suurde varbasse astuda ja seda just veest viimast korda välja tulles. Meresiil see vist õnneks polnud, aga õhtul ise kääridega okkaid välja opereerida oli päris valus.

Viimane tuuline päev. Nüüd pidime Pozo rannas sõitma, olime juba kolm päeva tugeva tuulega trenni teinud, nüüd tuli ka lained mängu võtta. Algus oli siiski hirmutav - suured laine, kivine rand, siilid ja lahesopi otsas olev riff ei tundunud hea kooslus. Siiski veele tuli minna, sai ju selle koha pärast nii kaugele tuldud. Kohtusime rannas Henryga kui ta oma sõitu oli lõpetamas. Küsisime tema kui kohaliku käest rohkem selle koha omapärade kohta, et kust tasub vette minna ja millest tasub hoiduda. Saime paar head nõuannet ning soovituse natuke oodata, kuniks tuul end õigesse suunda keerab ning siis peale minna. See andis julgust.

Pozo Isquierdo

Kella kolmeks olid kõik tingimused õiged, panin kama kokku ja astusin vette. Nii nagu siingi oli algus kivine. Siis tulid lained. Olin siiski kodutöö ära teinud ja eelmisel õhtul oma surfipiiblist lainesõidu osa veel üle vaadanud, et mingeid lollusi ei teeks. Sain kohe esimestest murdlainetes üle ja pääsesin vabale veele. Oi see oli mõnus! Tugev tuul ja kõrged lained lause viskasid laua õhku, proovisin pigem lauda madalamal hoida, et mitte taeva alla lennata. Kohalikud, kes seal igapäevaselt sõidavad, tegid muidugi hüppeid paar korrust kõrgemal. Üks vend tegi otse mu kõrval nii, mina altpoolt lainele tõusmas, tema pea alaspidi sama laine peale alla lennates. Kuigi korra oli tunne, et lõpetame koos vees, maandus ta teisele poole lainet ja glisseeris edasi.

Laines sõitmine väsitas küll rohkem ja sellest tulenevalt sõitsime kokku vast 2 tundi, aga see eest oli kaif. Vahepeal kaldale liiga lähedal käies tekkis küll muidugi murdlainetega probleeme. Paar korda sattusin ka korralikku „pesumasinasse“, nii et kama kadus käest ja ise pöörlesin lainemöllus. Aga eks see käibki asja juurde. Üldiselt on lainesõit ikka midagi hoopis muud kui sileda veel peal triibutamine. See on küll raskesti kirjeldatav, aga on võimas tunne, kui suur laine sind meetri-paari võrra üles tõstab ja siis oma harjalt minema viskab. Või siis see hoog, millega harjalt laine põhja poole sõita, et siis sealt uuesti üles lennata.

Big wave sailing- go big or go home!

Järgmistel päevadel tuul vaibus või puhus valest suunast, pidime leidma asendustegevuse. Õnneks on Gran Canaria väga hea lainelaua sõidu koht. Nii siis käisime kahel päeval seda surfi tegemas. Võrreldes sügisel Tariifa kandis kogetuga, oli siinne laine mulle sobivam. Siin olid liinid pikemad ja rahulikumad, samuti ei murdunud laine nii järsku, mis tegid harjutamise lihtsamaks. Teisalt olid meil aga palju väiksemad lauad, lisaks puudus igasugune teoreetiline baas, kuidas õigesti püsti hüpata ja sõita. Nii siis käsime ühel päeval Las Palmase linna all ning teisel päeval huvitava nimega rannas (Playa del Hombre). Kuigi lauale püsti sõitma seekord ei saanudki, oli päris lahe. Lauale ehk nii palju püsti ei saanud, aga soolast vett ei läinud ka seekord nii palju maost alla.

Las Palmas

Võib öelda, et seekordne laager õnnestus täiega. Tuult oli ja puhata sai. Gran Canariale tasub teinekordki tagasi minna, järgmine kord võiks uudistada naabersaart Fuerteventurat.

Indrek: Maratonid sõidetud!

2011-03-10T21:45:00.004+02:00

Nii. Ei olegi siia see hooaeg midagi postitanud. Ei ole nagu midagi väga postitada olnud. Hooaeg kokkuvõttes on olnud teistsugune kui eelmine aasta. Kui 2009 aastal ma veel väga teadlikult suusatrenniga ei tegelenud, siis eelmine aasta oli ilmselt esimene terve mu elu jooksul, kus sai korralikult jälgitud ja üles märgitud terve hooaeg. See aasta oli selles mõttes kindlasti tagasiminek, et sügise poole ütles mu iidsel Polari pulsikellal vöö üles. Patarei sai ilmselt tühjaks, sest need näidud, mida sealt sai, olid ikka täitsa suvalised. Vahetada seda aga ei saa. Vähemalt ilma vööd lõhkumata. Kui teised Sprotttid ikka järjest parandavad oma varustust, siis minul läheb see aina kehvemaks. Suusad on lausa rääbised ja ühel on nende maratonitrügimistega ninalt see dekoratiivne plastik maha tulnud. Ühtlasi tabas mind detsembris ka mingi gripi laadne tüüp ja seega läks terve kuu põhimõtteliselt raisku. Alles jõulude paiku sain reaalselt sõitma hakata. Kuna dataga on seoses pulsikellaga kehvad lood, siis olen ka enda spordipäevikut kehvalt pidanud ja ausaltöelda ei teagi, kas enne Tartu Maratoni tuli ca 250 km läbisõitu või mitte päris.

Tartu Maraton ise oli oma üldiste olude mõttes mõnus ja üldmulje jäi ka positiivne. Varustusega oli siiski mõningaid altminekuid. Esmalt ei saanud ma Matust läbi sõites oma punsut lahti ja seetõttu pidin tagasi punkti sõitma. Ega ma sealt väga läbi ei olnud läinud, aga ebamugav oli "vastuvoolu" sõita igatahes. Ühtlasi ajas see äpardus mind närvi, kaua oodatud vedelikku pidin veel kauem ootama ja võiks öelda, et entusiasm sai kõva hoobi. Umbes 15. km-l hakkas ka pidamine trikitama (Suusavendade altminek). Aga juurde ei tihanud ka panna, et kui ikka ei pea, siis on veel väärtuslikku aega kaotsis (väga rumal suhtumine). Mingil hetkel astus ka keegi mu kepi peale ja käepide tuli küljest ära. Kuna tegemist oli kerge mäest alla minekuga ja olin just keppe tõukelt tagasi ette toomas, jäi see vars ise ikka üsna kaugele maha. Jällegi pidin "vastuvoolu" astuma ja kaotasin seeläbi aega. Sõidu teine pool hakkas siiski mõnusamaks minema ja erinevalt eelmisest aastast sain selles ideaalses jäljes ka üsna lõpus veel tempot tõsta ja paaristõugetega lõpuni minna. Nete muidugi sõitis jälle sõgedalt ja eks see esialgu ajas ka veidi kadedaks. Kokkuvõttes - aeg tuli juba palju parem kui 2010 ehk siis 5:58:00 vs 5:32:11. Koha mõttes kukkusin, kuid õnneks mitte oluliselt - stardinumber 3006 ja koht 3043.

Haanja Maratonil oli see aasta kahjuks kehvemapoolne ilm. Ilmanaljade tõttu läks ka suusa pidamine alt ja kokku määrisime rajal 3 korda juurde Netega. Üldmulje tuli siiski taas hea. Ühtlasi olen aru saanud, et olen seal üsna õiges stardipositsioonis. Kui eelmine aasta sõitsin numbriga 861 ja lõpetasin kohal 853 ajaga 3:35:10 (tõus 8 kohta), siis see aasta sõitsin numbriga 970 ja lõpetasin kohaga 996 ajaga 4:23:40 (langus 26 kohta). Haanja Maratonil oli veel see ka tore, et lõpuprotokollis olid kõik Sprotttid ikka uhkusega Sprotttid!

See nädal olen siis hoogsalt uute suuskade otsimisega tegelenud. Esmaspäeval proovisin ühtesid kasutatud Fischer RCR Classic Vasasid. Erinevalt mu enda praegustest Visu Victory Classicutest olid need Fischerid vähemalt minu kaalule mõeldud ja pidama sain need tunduvalt paremini. Kaaluvahe suuskadel endil jällegi praktiliselt polnud. Libisemine tundus ka enam-vähem võrdne (sõitsin testimise mõttes ühe Dendropargi ringi nendega ja ühe enda omadega). Eile kammisin ka poode, aga sealt ei ole küll midagi võtta enam. Täna proovisin Eesti B-koondise noore suusataja Timo Simonlatseri Madshus Hypersonic C3 suuski. Pean tunnistama, et ega nad ise ei sõitnud. Järgmine nädal on veel plaanis proovida erinevaid asju. Võib-olla ka midagi Kaspar Koka suusakogust, eks näis. Hammas neile vist peale ei hakka, aga proovida on tore ikkagi. Hetkel ma aga kahjuks eriti kindel ei ole, et see kevad endale uued suusad leian. Aga järgmist hooaega sõidaks hea meelega juba mõne uue ja parema suusapaariga.

Uri: Maratonid Tartus ja Haanjas, väga nõrgad tulemused

2011-03-06T22:06:00.002+02:00

Tartus oli kuidagi nii, et esimesed 15km oli hea ja viimased 15 väga hea. Meeleldi oleks veel edasi sõitnud. Aga kuskil keskel oleks tahtnud juba pooleli jätta. Lihtsalt ei jõudnud. Kokku 7 minutit kehvem aeg, kui eelmisel aastal ning 2875. koht. Viimases toidupunktis olin veel isegi 2947.

Haanja Maratoni võtsin teadlikult veidi rahulikumalt, kuna kaks päeva enne olin käinud silmaoperatsioonil nägemist teravamaks timmimas. Pidamist oli sel üritusel väga vähe, aga samas libisemine oli teistega võrreldes hea. Tulemus, kõike arvestades, polnudki nii halb kui rajal tundus. Kokku 812. koht, mis on täpselt ühe koha võrra kehvem kui eelmisel aastal. Aeg oli küll 20 minutit kehvem kui mullu, aga eks see oli raja seisust kah tingitud. Kaotus võitjale, Algo Kärpile, oli kah üle 2 minuti suurem kui aasta varem, aga seda tingis vast osaliselt ka see, et start anti lainetena, mistõttu tuli oma 987. stardinumbrina oodata päris kaua veel enne seda kui üldse liigutama sai hakata. Samuti püsisid ummikud kitsal rajal kuni 6nda kilomeetrini.

Aga muidu on endiselt Haanja üks kaunemaid maratone, mis Eestis toimub.

Kaur: kas põrumine maratonil?

2011-02-25T14:13:00.007+02:00

See ja teisi sarnaseid küsimusi tekitas möödunud pühapäeval oma tulemusega tõtt vaatamine. Pulleritsulikult võiks süü lükata kõigele muule kui treentiusele, ent kui aus olla, siis pole sel hooajal ettevalmistus ka prioriteediks olnud. Mis siis ikkagi 40. Tartu Maratonil toimus?

Meil oli kasutada üks Org-tiimi kutse ja nõnda saime autokoha kohe staadioni kõrvale. Väga pursui tunne muidugi - teised keeravad aga kilomeeter-kaks enne staadionit parklasse, meie sõitsime aga otse letti. Korraga selline piinlikkus ja ebamugavus - et teised ju ei saa - ehk valehäbi. Tegelikult oli kõik tip-top ja ettevalmistus mõnus ja mugav.

Enne starti maskeerusin, et keegi rajal ära ei tunneks.

Maratoni aeg 4:53 andis sel korral koha 2196 (ametlikku lõpuprotokolli veel ei tea), kaotust võitjale 80%. Nii koht kui kaotusprotsent näitavad, et tegin viimase kolme aasta kõige kehvema esinemise – 2009 oli kaotust 67%, eelmisel aastal 60% ja siis seekordne 80%). Starti tulles ei olnud kordagi mõtteski, et eelmise aasta tulemust suudaksin kuidagi üle sõita ent 2009-st poleks küll arvanud, et see sel korral peale jääb. Milles siis põhjus? Üritan vaadelda erinevaid tegureid ja võrrelda siis 2009 ja 2011 aastat.

Enesetunne oli viimasel nädalal keskel kergelt haiglane. Laupäevaks oli aga kõik siiski korras ning 10km, mis suuskate testimisele kulutasin, möödusid ilma hädata. Samas on talviti enesetunne pidevalt selline piiripealne – hommikuti tuikab kurk ja nohualge on pidev külaline. Seega oletan, et tervislik seisundist erilist vahet polnud. Seega, kui peaks punkte jagama oleks seis eelmiste ja selle aasta vahel 0:0

Suusad määrisin ka sel korral ise, nii et kui kaotus oleks tulnud kehva libisemise/pidamise tõttu, saaks jällegi vaid ennast süüdistada. Libisemisele polnud siiski midagi eriti ette heita. Mäletan kuidas 2009 aastal langustel teistest maha jäin ja siis tõusudega pidin kaotatut tagasi tegema. Libisemisele siis 1 punkt vs 2009-ga. Pidamine oli aga äärmiselt hell, seetõttu võtsin Ande punktis lauad jalast ja lasin kaks kihti juurde määrida. Seega, pidamise määrimises saab kahe aasta tagune ühe punkti ja nüüdne 0. Seega seis 1:1. Ent, kui arvestada juurde veel uutest suuskadest tulenev parem libisemistegur, peaks 2009-le andma kompensatsioonipunkti. Seis 1:2

Toitumine maratoni ajal ja sellele eelnevalt? Kuna 2009 oli esimene maraton, siis oli selleks valmistumine ka põhjalikum – tõenäoliselt terve nädal oli pastamenüü. 2011 võtsin kõike kuidagi eriti vabalt. Ettevalmistuse eest siis seekordne aasta punkte ei saa, 2009 saab 1, seis 1:2,5.
Rajal viibides oli 2009 mul söömiseks kaks Snickersit, sel korral kolm geeli ja üks batoon (mis jäi küll söömata, kuna oli hambaidlõhkuva jäikuseni jõudnud taskus külmuda). Joomine toimus sarnaselt nagu varemgi, et igas punktis min. 2 topsi, poole pealt sõin ka kurki ja soola. Lisaks siis need geelid, mis enne Andet, Kuutset ja Palu manustasin. Tulemust vaadates võib oletada, et kui sõidad nii nagu mina, siis võid vabalt snickersit süüa – vahet pole. Seega punkt mõlemale – 2 : 4. Märkima peab siiski ,et mugavus on siiski geeli kasuks – ei pea külmunud šokolaadi närimisega jändama vaid saab suusatamise vm tegeleda.

Riietus ja külm? Külm pole kordagi probleeme valmistanud, õnneks pole pidanud kannatama ka hirmsat palavust. Punkt siit mõlemale ((seisuks 3 : 5) ja tuleb tõdeda, et järele jääb vaid üks võimalus, kust põrumise põhjust otsida -

Kohad vaheajapunktides kolmel erineval aastal

Treenitus! Piisaks kasvõi jaanuaris tehtud treeningtundide võrdlusest – 2009 ca 10h, 2010 ca18h ja 2011 ca 6h. Enne maratoni polnud mul 2009a. tulemuse ületamises siiski kahtlust – 2009 oli esimene sõit peale pikka aega mittesportimist. Uskusin vähemasti, et suvised Xdreami etapid jms mis eelmisel aastal tehtud, tähendab lõpptulemusena paremat esinemist. Aga paraku ei... Arvudes (treeningmahtude analüüsil) peitus siiski tõde. Järgmiseks aastaks peaks üritama mahtude hulka kasvatada, vähemalt 2010 aasta tasemeni.

Mahud 2011 enne maratoni:
17:45 h treeninguid
212 km läbitud
keskmine pulss 149

... ja TMil kaotus võitjale 80%

Mahud 2010
31:42 h treeninguid
359 km läbitud
keskmine pulss 145

... TMil kaotus võitjale 60%

2009 mahtude kohta pole päris täpset ülevaadet, teada vaid läbisõit ca 270km ja TMil kaotus võitjale 67%

Mahtude pealt selle aasta tulemus punkte ei saa ja seega on lõpptulemus 2009 kasuks 3:6

Lõpp käes, medal kaelas ja väsinud.. aga mitte hullusti!

See sai selgeks, et sel aastal erilist tulemust polnud. Oli aga täitsa mõnus sõit. Alguses tundus kõik väga hea. Veidi enne seda kui Andesse jõudsin, tundsin küll juba parajat väsimust (pealegi suusk ei pidanud ka). Lasin suuski määrida ja peale seda uuesti liikuma hakates oli jälle puhas nauding. Väsimus muidugi kasvas, Kuutse-Peebu lõik oli vast kõige raskem, ent päris surnud punkti ei saabunudki. Ent kas maraton oli siis põrumine? Kohta küll ei parandanud, aga enesetunnet kindlasti, vähemalt eelmise aastaga võrreldes. Rahvapeo arvestuses seda põrumiseks ei loeks!

Lauri: 40. Tartu Maraton

2011-02-23T13:38:00.011+02:00

Seekordne maraton jälle seljataga. Päris mõnus tunne on, esiteks on hea meel uue tulemuse üle ning teiseks ei andnud kere järgnevatel päevadel kuskilt tunda, et pühapäeval viis tundi rasket tööd oleks teinud. Jaksu jäi vist isegi üle, sest praegu on küll tunne, et sõidaks veel ühe ringi...

Enne maratoni oli kerge hirm, seekord aga mitte enam pika distantsi, vaid võimaliku külma pärast. Käisin isegi päev-kaks varem labakindaid ja soojemaid riideid varumas, kuigi poed olid selleks ajaks juba tühjaks ostetud. Jutud külmast olid nii mõjusad, et paar päeva enne starti olid spordipoed suusariietes mehi täis, kes kahmasid, mis veel jäänud oli. Kui ma endale labakindaid otsisin, rääkis näitsik poes, et isegi roosad labakud lähevad meestele kaubaks, nii hirmus tahtmine on end soojalt riidesse panna.

Roosa majandusleht sai püksi pandud lisakaitseks

Kindluse mõttes tegin laupäeval riieteproovi - panin suusarõivad selga ja tegin hommikul -22C kraadise pakasega tunnise jalutuskäigu. Nii leidsin paar nö. nõrka kohta ja vahetasin osa ürpe välja. Peale soojade kehakatete kandmise, määrisin enne starti näo paksult vaseliiniga kokku ning panin ninale ning põskedele ka plaastrid, et külm tuul liiga ei teeks. Samamoodi oli toiminud enamik osavõtjatest, nii et kedagi tuttavat kohates ei pruukinud teda maskeeringu tagant äragi tunda.

Külma ma tegelikult eriti ei tundnudki, kui siis vaid starti oodates oli pöialdel natuke külm. Liikuma hakates asendus see jällegi kohe palavusega, nii et juba peale kahte kilomeetrit võtsin kinnastel sisemise voodri välja ja tõmbasin mõlema dressipluusi lukud lahti.

Üks asi, mille üle juba enne võistluspäeva veel pead murdsin, oli et kuidas stardis massipsühhoosist hoiduda ja mitte pulssi kohe lakke ajada. Nagu arvata võis, ega seal väga omas tempos sõita ei saanud, aga rajalt-rajale polnud ka mõtet hüpata ja asjatult energiat raisata. Sisendasin, et maratone võidetakse alles teises pooles, mitte esimesel kilomeetril. Niisiis võtsin alguses rahulikult ja korrutasin endale, et sõidan üksi, sõidan üksi, sõidan üksi...

Suures massis liikudes tõusis tempo ja nii läks ka olemine palavaks. Näos olevad teibid kiskusin juba enne esimest (Matu) punkti ära. Samast toitlustuspunktist läbi sõites kuulsin, et omi asju saab vahepunktides olevatesse bussidesse jätta. Niisiis järgmise punktini sõites arutlesin oamette, et midagi oleks vaja seljast ära vaja võtta, aga mida? Seljas oli mul võrksärk, kaks soojapesusärki ja kaks dressipluusi. Esialgu oli plaan vabaneda dressikast. Siis aga tulid paar pikemat laskumist, mis olemise jahedamaks tegi. Siis kaalusin jälle ühe särgi ära võtmist, vastasel juhul võiks ehk külm hakata. Punktini jõudes oli jälle palav hakanud, nii et mõtlesin külmaga riskida ja paksema riideeseme ära võtta. Ande (23 km) punktis võtsin kiirelt suusad jalast ja jooksin mingi bussi juurde, kus oma dressipluusi ja varukindad mingi oranži lipiku vastu vahetasin. Hilisemat sõitu arvestades oli see vahetus õige samm, sest edasi sõites polnud enam palav, ega hakanud ka külm.

Harimägi ehk pool on peaaegu läbitud

Vaheajapunktide arvestuses olin igal pool kiirem kui eelmistel kordadel. Keskmiselt võitsin viis minutit igas punktis. Kõige väiksem aegade vahe oli Ande (2.TP) ja Kuutse (3.TP) vahel, seal olin vaid kolm minutit nobedam kui mu eelmine parem aeg. Enne Kuutse punkti hakkas õlgades ja kätes kerge väsimus tunda andma, sealt siis ka kiiruse langus mõneks ajaks. Selle tagajärg oli see, et üldjärjestuses langesin oma 40 kohta tahapoole. Peale seda punkti suutsin end jälle kokku võtta ja tempot tõsta, et enam kohti ei kaotaks. Kõige suurem edu oli aga Hellenurmest finišini, siin sain koos paaristõugete osaga lausa üheksa minutit kiirema aja. Kuigi kahe Hellenurme ja Finiši vahe ei näita vaid viimast kolme kilomeetrit, on alloleval graafikul näha, et kogu sel lõigul tõusin jälle 66 kohta.

Kui eelneval kahel aastal olen poolel maal kokku sattunud lühema distantsi sõitjatega, siis seekord õnnestus neid kiirema aja tõttu edestada. Eelmistel kordadel oli just pooleks maaks muidu suuremad grupid laiali vajunud kui äkki 31. km sõitjad uue suure massina peale vajusid ning oma tormamisega rahuliku kulgemise rütmi segi ajasid. Seekord aga oli tühjema raja tõttu maratoni teist poolt oluliselt mõnusam sõita.

Kuna keskmine pulss oli mul olnud terve sõidu üpris kõrge olnud, ei tahtnud südant veel rohkem proovile panna ja otsustasin paar kilomeetrit enne lõppu pakutava kohvi vahele jätta. Selle asemel aga mõtlesin kõigile nendele jõusaalis veedetud tundidele ning andsin viimased kolm kilomeetrit ainult paaristõugetega valu. Eelmistel aastatel lasin lõpus väsimusest rohkem vahelduvtõuget, seekord aga kordasin, et nüüd on vaja kõik mängu panna ja lõpuni pressida. Päris järge ei suutnud pidada, aga oma paarkümmend kohta suutsin kindlasti võita. Lõpusirgel tegin veel võitlejaga nr 2160 tõsise duelli. Aga nagu alati tulevad kõige ebasobivamal ajal mängu naised, nii ka seekord. Nimelt oli eespool just minu suusajäljes sõitmas üks daam, kellest möödumiseks vahetasin rada, nii aga kaotasin hoo ning pidin poole suusapikkusega duellis alla vanduma.

Sõidu ajal mõtlesin mitmel korral, et tempo peaks olema selline, millega võiks ehk mõnestSprotttidest see aasta kiirem olla. Tegin ka sõjaplaani, et kui tuttavat suusamütsi kohtan, siis ei hakka suurt lärmi tegema. Selle asemel püüan äärmist rada pidi mööda söösta, et kaaslane võimaliku tekkinud sportliku viha abil eest ära ei kihutaks ja ometi paremat aega ei saaks. Rajal siiski ühtegi Sprottti ei kohanud, kuigi finišis selgus, et olin ületanud lõpujoone viiest startinust kolmandana. Nete ja Kaur olid lõpetanud enne mind ning saanud ajad alla viie tunni. Uriga oli võistlus tasavägine suurema osa rajast, alles eelviimases Palu TP (47 km) olin temast kolme minutiga ette rebinud. Indrekul aga olid suusad vist määrimata, temast sain mööda juba enne Ande (23 km) punkti.

Kui võrrelda veel mõnede sõitjatega, siis ei läinud ka väga pahasti. Lauriga (2698) sõitsime vist alates Palu punktist koos, aga viimasel paaristõuke otsal õnnestus mul teda finišis poole minuti jagu edestada. Marek (2474) lõpetas vaid üheksa ja näiteks Vaido (2501) kaheksa minutit eespool. Järgmisel korral on, kellest mööda vaja sõita.

Finiš

Kokkuvõttes oli see minu senine parim tulemus Tartu maratonil! Finišijoone ületasin 5:15 peale starti ja see tähendab 2 685 kohta. Jättes kõrvale eelmise aasta täielikult ebaõnnestunud sõitu, parandasin oma üleeelmise (esimese) maratoni aega lausa 40 minuti võrra. Kui mõelda, et kust see paremus tulla võis, siis eks kindlasti oli asi suuremas tahtmises ja heas enesetundes. Enne võistlust tegin ka parema ettevalmistuse, jõudsin suuskadel läbi sõita umbes 280 km ja selle kõrvalt ka jõusaalis käia. Viimast oli tunda paaristõugetega sõitmisel ja eriti just viimastel kilomeetritel. Kindlasti oli oluline osa ka uutel Salomoni suuskadel.

Maratoni koondinfo:

Distants: 63 km

Koht: 2 685

Aeg: 5:15:51
Kiirus: 12 km/h
Pulss: 175

Järgmisel korral on siht alla 5 tunni sõita!

Kristiina: kibekiirelt salahooajast

2011-02-21T14:13:00.004+02:00

Kristiina hooaja fookus on erinevalt teistest sprotttidest nihkunud ja üpris tublisti suve poole. Peamine etapp jääb nii juuni keskpaiga kanti. Vaatamata sellele olen siiski natsike salatrenni teinud ja nüüd tulen kapsist välja. Siiski ei midagi maailma raputavat. Hooaja algus läks nagu Kaurilgi neljarattalise sõbra puudumise tõttu aia taha. Bussiga Piritale sõitjaid meist ikka ei ole. Aga mõned trennid said siiski tehtud. Paraku on mul sel hooajal tehnika ja seetõttu ka dataga tiba täbarad lood. Esiteks on Kaur hõivanud mu kompuutri ja teinud sinna kasutaja, mis mu kella ei tunnista. Nii, et info tõmbamine on olnud oi-oi kui keerukas. Teiseks on minu kella aku otustanud tööle hakata kuidagi täiesti ebapädevalt. Enamasti saab ta lihtsalt trenni paari esimese minutiga tühjaks, mis tühjaks. Nii on takkajärgi laetud info päris lünklik ja loodan, et mõni lisakilomeeter jääb tehnilisse musta auku ja saladusevarju.

Info hetkel 30nda jaanuari seisuga, sest hilisemad trennid on veel kellaaparaadi sees ja selle toon varsti ka teieni...

Kilomeetreid: ca 130

Keskmine kiirus 10,3 km/h

Pulss: 161

Lauri: Viimased pikad trennid [278]

2011-02-13T22:07:00.003+02:00

Tänaseks olen suuskadel läbinud juba rohkem kui eelnevatel aastatel koos maratoniga kokku, nii et kui ilma lubab ja maratoni finišisse jõuan, siis peaks kogumaht üle 300 km kasvama.

See nädal tegin ühe kerge jõusaali sessi ja kaks pikemat suusatrenni. Teisipäeval sõitsin vabatehnikat Pirital, rahvast oli vähe ja aega oli kah, nii et tegin kolm 7 km ringi. Äsja sadanud lahtine lumi võttis libisemise kinni, nii et minek oli suhteliselt kesine. Kuna valdav osa kaassõitjatest valmistusid ilmselgelt maratoniks ja liuglesid klassika suuskadel, siis massi sulandumiseks tegin ka laugematel lõikudel paaristõukeid.

Distants: 20,9 km
Aeg: 1:44:50
Kiirus: 11,9 km/h
Pulss: 154

Oma viimase pika trenni enne põhiüritust tegin täna Kõrvemaal. Vaatasin nüüd arhiivist järgi, et sai tõesti pikk (37 km), maratonide järel on see kõige pikem suusasõit, mis ma läbi olen nühkinud. Ilm oli külm, pagana külm. Riideid olin õnneks mõistlikult selga pannud, nii et kerel eriti külm ei hakanud, aga vesti alt välja auranud niiskus jäätus küll dressipluusi varukatel ära. Külm mõjutas ka libisemist, eks olin muidugi suusad korralikult kinni ka määrinud, aga väga külm lumi tõmbas ka suusa kinni. Peale sõitu saunaski kurtsid veel paar selli, et neilgi oli libisemisega raskusi. Eks see raske minek ajas ka pulsi üles. Kuigi keskmine tase tuli kogu sõidu peale natuke kõrgem kui olin lootnud, siis enesetunne oli hea. Alguses oli ehk natuke raskem, kuid sõidu edenes muutus olek paremaks ja teisele ringile läksin juba suurema hooga. Kuigi kiirus polnud päris sama, mis Uril eile võistlusel, siis sellise tempoga võiks juba maratonil eelmistest kordadest paremat aega näidata.

Distants: 37,4 km
Aeg: 3:19:59
Kiirus: 11,2 km/h
Pulss: 159

Uri: Alutaguse maraton - Tartu peaproov [229]

2011-02-12T22:37:00.003+02:00

Täna toimus üsna krõbedas pakases (-14) aga päikese paistel Alutaguse maraton. Olek oli siiski hea ja eesmärgiks seadsin ületada oma eelmise aasta aega vähemalt 11,5 minutit ja saada netoaeg alla kolme tunni. See ka õnnestus: ajaks sain 2:58:31 (kuna korraldajad panid mind täiesti viimasesse stardigruppi, siis bruto aeg tuli 3:00:37. Ka kaotus võitjale vähenes 1:29 pealt 1:08 peale.

Koht oli siiski kehvem kui eelmisel aastal (642 vs. 594), eks see osaliselt tingitud asjaolust, et ka osalejaid oli 170 tükki rohkem.

Kogu edu eelmise aastaga võrreldes tuli esimese 25 kilomeetriga. Viimastel kilomeetritel tegin ka kaks kukkumist, mis kindlasti tempot maha võttis. Samas mäletan ka, et eelmisel aastal alustasin eriti rahulikult.

Üldine statistika:
Distants: 37.5km
Aeg: 2:58:31
Kiirus: 12.6 km/h, 4:46/km
Pulss: 169

Sellise tempoga peaks alla 5 tunni sõitmine Tartus olema täitsa saavutatav, kui maratoni külma pärast ära ei jäeta. Koha parandamine võib osutuda muidugi keerulisemaks seoses lisandunud osalejatega.

Ja tänase osa küsimus suurele ringile: Mis on tippsõitjate ja kõvemate rahvasportlaste keskmine pulss maratonidel?

Lauri: Üksluine vähemalt pole [220]

2011-02-07T21:45:00.007+02:00

Eelmine nädal libises mööda suuskadele astumata. See eest tegin aga kolm sisetrenni. Esmaspäeval ja kolmapäeval tegin tavalise jõusaali päeva, neljapäeval proovisin esimest korda bodypump’i. Päris mõnus oli, trenni lõpuks olin küll surmväsinud ning järgmistel päevadel olid lihased jalad nagu pakud, aga see on mööduv kõrvalnähtus. Peale maratoni peaks selle endale paariks kuuks kavasse võtma, et surfiks valmistuda.

Kuigi bodypump’i kogemus oli päris meeldiv, sai selle proovimiseks võibolla vale päev valitud. Laupäeva hommikuks olid jalalihased nii kanged, et hommikul voodist välja tulek nõudis tavapärasemast suuremat pingutust. Paari tunni pärast aga oli mul vaja olla järjekorras juba teisel Kinnisvaramagnaatide seitsmevõistlusel. Tegin enne starti küll tundaega sooja ja venitusharjutusi, kuid jalad olid ikka kanged. Oleks võinud ju eelmise aasta maratoni kogemusest õppida, et päev-kaks enne võistlust ei tohi sportida. Mul aga on ikka vaja korduvatest vigadest õppida, eks selle nahka mul kogu võistlus läkski vist. Ega ma selleks tegelikult ju ei valmistund ka mingil erilisel moel. Nii et tulemused olid suurema osa aladel kehvemad kui eelmine aasta. Ainuke positiivne areng oli pool meetrit juurdekasvu kuulitõukes (vähemalt on hüppega kätekõverduste tegemisest kasu olnud). Kuigi tulemus polnud maailmarekord ja üldkonkurentsis seisin rea tagumises otsas, siis vahelduseks sellistel võistlustel osaleda on päris huvitav. Sport/Sprottt võitis!

	2010		2011
Ala	tulemus	punktid	tulemus	punktid
60 m jooks	9,26	249	9,32	237
Kaugushüpe	4,3	255	4,11	224
Kuulitõuge	7,6	343	8,08	371
Kõrgushüpe	1,35	283	1,35	283
60 tõkkejooks ( tõkke kõrgus 91 cm)	12,8	133	13,18	103
Teivashüpe	2,3	199	2,2	179
1 000 m jooks	3:52	251	4:01	194
KOKKU		1713		1591

Kuna lumeolud pole kõige paremad, siis tegin täna Pirital vabatehnika trenni. Rada oli küll pudrune, õnneks aga oli rahvast vähe, nii et sai rahulikult uisutada. Vahelduseks tegin sirgematel lõikudel ja seal kus kannatas ainult paaritõukeid.

Distants: 14,2 km
Aeg: 1:09
Kiirus: 12,4 km/h
Pulss: 153

Maratonini on jäänud kaks nädalat.

Uri: Paaristõuke ralli Pirital [177]

2011-01-31T22:07:00.002+02:00

Nonii, nüüd olen teistest Sprotttipoistest kilomeetritelt juba maha jäänud. Eks jaanuaris sai ka ainult 5 trenni tehtud.

Laupäeval oli Pirital rada jäine ja pidama ei saanud. Selle eest aga lippas topeltkiiresti. Tuligi selle hooaja vilkaim trenn (ainult paaristõuked seejuures).

11.1 km
49:40
13.4 kmh e. 4:28/km
Pulss: 158

Lauri: Jaanuari ülevaade [206]

2011-01-30T21:02:00.006+02:00

Täna tegime pikema sõidu Kauri ja Krissuga Kõrvemaal. Trenni pikkuseks tuli pea 2,5 tundi ja sellega läbisin 25,6 km. Keskmine pulss tuli 149 peale.

Jaanuar on läbi ja täna sobib teha kiire kokkuvõte. Praeguseks olen läbinud 206 km, mis on märkimisväärselt rohkem kui eelnevatel aastatel samaks ajaks läbitud. Jaanuaris olen enam-vähem kaks korda nädalas rajal käinud, kokku olen jõudnud teha 7 suusatrenni. Selle kõrvalt olen jõudnud samapalju ka jõusaalis käia. Sellises kombinatsioonis 14 trenni kuus tundub piisav olevat maratoniks, aga eks tulemus selgub 20. veebruari õhtuks.

Graafikule tõin kogu hooaja vältel läbitud kilomeetird ja eelnevatel aastatel veebruari alguseks läbitud mahud.

Kaur: ülevaade salatreeningutest [178]

2011-01-30T16:46:00.004+02:00

Kuigi aasta lõpus oli eelmise hooajaga võrreldes väikene edumaa, haihtus see jaanuari kuuga kiirelt. Jaanuaris sai tehtud vaid kuus treeningut, neist viis viimase 8 päeva jooksul.

Viimati ja siiani ainuke korraliku pikkusega treening sai tehtud täna Kõrvemaal - 2h 19min klassikat. Õieti otsustasingi enne Tartu Maratoni vaid klassikatreeninguid teha. Eelmisel pühapäeval käisime Sprotttide seltskonnaga Elvas, TM raja lõpukilomeetreid mõõtmas. Olin endale ja Kristiinale vaid ühed suusakepid kaasa haaranud, mis tähendas minu jaoks siis vaid jalgade tööd. Väsitavad 12 km ja 1h 10min, nii seljale kui jalgadele. Esmaspäeval käisin tegin vastukaaluks Pirital paaristõukeid ning kolmapäeval käisin Järve rajaga tutvumas - on küll lühike ja täitsa mõnusa reljeefiga, aga rada oli kahjuks kehvake. Reedel tegime Krissuga Pirtal väikse tiiru ja jaanuarile võibki joone alla tõmmata:

6 treeningut, 6h 49min ajaliselt, keskmine pulss 150 ja läbitud ca 80 km.

Võrdluseks 2010 jaanuar:

17 treeningut, 20h 36min, keskmine pulss 146 ja läbitud ca 238 km.

Lauri: Kolm korda maraton läbitud [180]

2011-01-28T09:40:00.003+02:00

Eile tegin Pirital väga mõnusa klassika trenni. Suusad said hästi määritud – libisemine venis laskumistel päris pikaks ning pidamine oli tõusudel kindel. Alustasin trenniga piisavalt vara, et suurem mass polnud veel rajale jõudnud. Sellest tulenevalt oli ka oma tempo hoidmine palju lihtsam.

Mingit erilist tempo/pulsi taset polnud enne minekut ette näinud, aga pulss oli terve sõidu vältel üpris madal võrreldes eelmiste kordadega. Ei oska öelda, kas trenni tegemine hakkab tulemusi näitama või oli selles, et mul oli lihtsalt väga hea tuju, aga keskmiseks pulsiks tuli tavalise rahuliku trenni tase - 149. Selle tõttu aga ei kannatanud eriti kiirus, mis keskmiselt tuli 11,5 km/h. Sellisega võiksin maratoni läbida küll juba ja saaks parema tulemusekui eelnevatel aastatel.

Tegin kokku kaks 7kilomeetrist ringi. Esimesel oli kõik väga sujuv ja minek hea. Teisel ringil hakkasin millegi pärast rapsima, nii et kiirus ja pulss tõusid pisut kõrgemaks kui esimesel ringil. Siiski kokkuvõtvalt oli eile tegemist väga hea trenniga, nii et tulemusega võib rahule jääda.

Distants: 14,5km
Aeg: 1:15 ( 38:39; 36:46)
Kiirus: 11,5 km/h (11,2; 11,8)
Pulss: 149 (148; 151)

Sprottt Xdreamil

2011-01-24T12:08:00.006+02:00

Registreerisin meie võistkonna (Lauri, Uri, Kaur) just selle aasta Xdreamile ära! Et põnevust tõsta, toimub I etapp Tallinnas, start on Vabaduse väljakul, nii et kõik võivad võistlusele ning meie stardile ja finišisse kaasa elama tulla.

Siin onkõik selle aasta etapid

24. aprill	sprint	Tallinn
5. juuni		Rõuge
30. - 31. juuli	öine pikk	Orissaare
3. september		Valgehobusemäe

Kel rohkem huvi, siis infot saab Xdream.ee lehelt

Lauri: kus Kaur on? [166]

2011-01-23T21:32:00.010+02:00

Kauril on vist sel aastal muud mõtted peas kui maraton või on plaan eelmise aasta vormi pealt sõita?'

Minul läks igatahes see nädal täiega korda! Tegin kokku 5 trenni, kaks korda jõusaalis ja kolm korda suusatamas. Osadest neist juba kirjutasin, aga reedel tegin saalis suuremate koormustega jõutrenni ja täna käsin pikal suusasõidul.

Kõrvemaale ei viitsinud sõita, aga Pirita ja Harku rajale oli vaheldust vaja, nii siis otsisin linnast väljas mõne uue raja. Lahkusin turvalisest Tallinnast ja suundusin Keila terviseradadele. Kuigi Jaak Leer kirjutas õudust tekitava artikli „Sierra-mees vihkab Keilat“, mille kohaselt sealt linnast ilma kaotusteta tagasi ei tule, otsustasin siiski uusi radasid avastada.

Valisin sõitmiseks 7,5 km ringi, mis minu kella järgi oli tegelikult pigem 7 km pikk. Enne pimedaks minekut jõuddin teha kokku kolm ringi. Klassika jälg polnud seal ehk nii kõvasti sisse sõidetud kui Pirital, aga muidu olid olud väga hea. Raja profiil oli suhteliselt lihtne ning rahvast polnud ka eriti palju, mis aitas madalat pulssi hoida. Üldiselt jään tulemusega rahule, pulss tuli kõigil kolmel ringil alla 150 (147,145,144) ning maksimaalne oli 167. Tempo ei olnud küll väga kiire, aga see oli täna ka teisejärguline näitaja.

Distants: 21,1km
Aeg: 2:02
Kiirus: 10,4 km/h
Pulss: 145

Enne tänast sõitu täiendasin varustust uute süsinikkeppidega. Paar aastat tagasi murdsin ühel tõusul oma süsinikust kepi ära, kuna need on päris haprad. Peale seda ei tihanud uusi osta, kartuses et järgmisel tõusul lähevad jälle. Nii ma siis olen viimasel ajal klassikat alumiinium keppidega sõitnud. Nii kergetel asjadel pole kaaluvahe märgatav, küll on aga oluline vahe jäikusel. Alumiiniumkepid painduvad iga tõukega ning palju jõudu läheb raisku. Süsinik on aga jäik ja kogu jõud läheb otse tõukesse. Uute keppidega oligi natuke harjumatu aga siiski vist natuke mõnusam sõita, kuigi need tundusid veidi lühikesed. Vaatasin aga järgi, et pikkus on õige, millegi pärast olid eelmised 5 cm liiga pikad.

Nete [170]: suusavormist

2011-01-23T20:50:00.002+02:00

Minu viimane suure lootusega täidetud postitus on jäänud rohkem kui kuu kaugusele. Paraku ei ole kõik nii roosiliselt läinud ja ideaalplaan kahanes päris tillukeseks. Jõulud, aastavahetus ja järjekordne külmetushaigus jätsid oma jälje ning detsembrikuus kogunes suusakilomeetreid ainult 80.

Jaanuaris on õnneks paremini läinud - praeguseks olen kogunud ca 90 km juurde, kõik eranditult klassikat. Lisaks on õnnestunud igal nädalal ka üks jõutrenn ja 1-2 joogat lisaks teha. Tundub, et treenitus on paranema hakanud ja suusamõnu hakkab vaikselt tunda andma. Pulssi ja tempot õnnestub juba täitsa kenasti kontrolli all hoida - kui hooaja alguses pidi suurt vaeva nägema, et keskmist pulssi 160 kandis hoida, siis nüüdseks on see rahuliku sõidu ajal (ca 10 km/h) kenasti 150 või isegi vähema peale jäänud.

Nüüd tuleb samas vaimus jätkata, aga kindlasti pean nädalasse ühe pika ja rahuliku suusasõidu planeerima, maratonihirm hakkab kuklasse hingama. Siiani olen max 1,5-tunniste trennidega piirdunud.

Kristi: kiirus kasvab [162]

2011-01-23T19:01:00.002+02:00

Selle aasta hooaeg on täies hoos ja vormi paranemine annab iga trenniga tunda. Vahepealne sula ja jäised rajad muidugi aitavad kah kiirusele kaasa, aga viimastes trennides olen iseennastki vahepeal kiirusega üllatada suutnud.

Minu seni kiireim trenn ehk täpselt keskmisega 9.0km/h sai tehtud eelmisel laupäeval Pirital. Seejuures oli isegi trenni keskmine pulss madalam, kui mõnel varasemal korral.
laupäev 15. jaanuar 2011
Aeg: 48:40
Rada: Pirita suur ring
Distants: 7,27km
Keskmine pulss: 178

Viimane trenn sai aga tehtud eile ümber Viljandi järve. Kuna Raiko tahtis 2 ringi ära teha, siis mina uhasin läbi ühe ringi ja libistasin veel mõned kilomeetrid peale. Minu jaoks oli see juba teist korda ümber Viljandi järve sõita - eelmisel korral paari nädala eest, sel ajal kui Raiko järve peal uisuvõistlust tegi. Viljandi ring on minu hinnangul looduslikult ja mitmekülgsuselt üks kõige nauditavam rada - piisavalt tõuse ja languseid, samas ka väga palju paaristõuke ala. Ilusad vaated Viljandi järvele, lossivaremetele, heinu krõmpsutavale hobusekarjale. Eilne rada oli minu jaoks siiski veidi liiga libe - paaris järsuma kurviga laskumises suutsin ikka külje maha panna.
laupäev 22. jaanuar 2011
Aeg: 2:10:07
Rada: Viljandi järve ring + veel mõned kilomeetrid
Distants: 18,14km
Keskmine pulss: 177

Praegust kilometraaži vaadates on lootust enne Tartu poolmaratoni juba vähemalt 200km kokku saada, mis annab kindlasti seni parima vormi maratoniks. Seega loodan sõita välja oma parima aja, mis peab siis jääma alla 3:48.

Uri: Ilus suusaretk ümber Viljandi järve [166]

2011-01-23T12:23:00.003+02:00

Et harjutada organismi varsti algavaks maratonide hooajaks, tegin laupäeval taas ühe pikema trenni - kaks ringi ümber Viljandi järve. Tuleb öelda, et ilus rada on sinna tehtud tõesti! Väga mõnus oli teisel pool järve, tõusu tipus vaadata alla järvele ning teispool olevale Viljandi kirikule ja lossivaremetele ja rüübata veidi spordijooki. Samas on ka rajal piisavalt tõuse ja laskumisi. Rada oli libe, mistõttu pidamine oli kehvapoolne, aga seda kompenseeris kiire libisemine.

Kokkuvõttes
Distants: 24.5 km
Aeg: 2:04
Kiirus: 5:04/km (11.8kmh)
Pulss: 151

Ringid sõitsin enam-vähem ühtlase kiirusega, aga teise ringi pulss oli 10 löögi võrra kiirem. Arvestades, et sõidu jooksul tegin paar lühikest joogi-söögi pausi, oli kiirus päris hea ja enesetunne kah. Annab lootust, et maratonil jagub jõudu lõpuni. Sellise tempoga võiks Tartu Maratoni aeg olla 5:19, aga eelmisel aastal tuli ikka maratoni kiirus kõrgem kui varasemates trennides. Ehk õnnestub ka sel aastal.

Eelmisel aastal oli mu netoaeg maratonil 5:16. Kui libedat rada jätkuks, siis võiks ju loota isegi alla 5 tunni sõitu.

Lauri: lühikesed trennid [144]

2011-01-20T22:03:00.002+02:00

Nädala algas jälle jõusaaliga. Kuna praeguses kavas on igakord samad harjutused, siis mitmekesisuse säilitamiseks teen vaheldumisi suuremate raskuste ja väiksemate korduste arvuga päevi ning ilma raskusteta ja suurema korduste trenne.

Teisipäevane klassikatrenn jäi oodatust lühemaks, kuna suusk ei pidanud absoluutselt. Panin kodus miinuskraadi või 0° C määret, rada aga oli plussis ning täiesti jääs. Kliister oleks olnud siin õige asi, millega pidama saada. Koju ei hakanud tagasi minema, nii siis tegin ainult paaritõugete trenni. Libisemine oli tänu heale kodutööle ja jäisele rajale päris korralik, aga väiksematelgi tõusudel tuli jäljest välja astuda ja kääri nõlvast üles trampida. Teise variandina proovisin end lihtsalt kätega väiksematest küngastest üles tõugata, see tundus aga kuidagi liiga brutaalne variant. Jõudu see küll treenib, aga pulsi lööb ka asjata üles. Tänu sellistele trennidele ja jõusaalile saavad õlavööde ja käed viimasel ajal nii korraliku trenni, et surfihooja alguseks pole vist probleemi surfikama ja pruut koos kasvõi viimasele korrusele üle ukseläve kanda.

Distants: 5,27 km
Aeg: 32:06
Kiirus: 9,9 km/h
Pulss: 157

Ka kolmapäeval mahutasin päevakavasse ühe suusatrenni. Kuna teadsin, et klassika rada pole just parim võtsin uisusuusad kaasa. Kohe peale tööpäeva lõppu minnes polnud suurem mass veel rajale jõudnud ning nii oli hõlpsam oma tempot hoida. Kuigi sõita oli mõnusam kui eelmisel päeval, oli ka uisuraja kvaliteet halvenenud. Linnapoolne rada oli päris puder, õnneks teisel pool jõge olid tingimused paremad, nii et veetsin enamiku trenniajast sealsel ringil. Kui eelmisel päeval said koormust ainult käed, siis sel korral tegin rohkem tööd jalgadega. Keppidega aitasin küll kaasa, kuid võrreldes jalatõugetega oli kätetöö kergem.

Distants: 11,3 km
Aeg: 54:09
Kiirus: 12,3 km/h
Pulss: 159

Kuigi mõlemal päeval oli eesmärgiks madal pulss, ei ole ma tulemusega päris rahul. Samas aga teeb heameelt see, kui kiiresti langustel pulss kukub. Kui langusele minnes oli näitaja kuskil 150 siis mõne sekundi hetkega oli see kukkunud juba 135 peale.

Tempol pole ma nii pingsalt iga trenn pilku peal hoidnud, aga tegin just endale ühe ülevaate pulsitaseme ja kiiruse kohta. Sealt on hästi näha et kui 2009 aasta algsuses oli pulss kõrge ja tempo madal, siis tänaseks on keskmine pulsi tase natuke langenud, tempo seevastu aga tõusnud. Nii et trennist on ikka abi.

Homme on jõusaali päev ja pühapäeval on plaanis üks paaritunnine sõit Kõrvemaal või mõnel teisel pikemal rajal.